19.07.2018
Ideoloogia sõidab sisse ka lasteaedadesse.
EKRE haridustoimkonna liige Eda Rüütel hoiatab lapsevanemaid, et suvepuhkuselt naastes ja lapsi lasteaeda või kooli saates võivad neid seal eest oodata päris ebameeldivad muudatused.
“Samal ajal, kui kõik perekonnad puhkavad ja reisivad ning katsuvad mõelda kõige muu kui oma töö või kooli või lasteaia peale – võimalikult vähe muretseda! – on neil just põhjust kõige enam muret tunda ja hariduses varitsevate riskidega tegeleda!
Toomas Kruusimägi kirjeldab hariduse hetkeolukorda pommi otsas istumisena ja ei kulu enam kaua aega, mil see lõhkeb. Nimelt on kriitilise olukorra loonud õpetajate nappus, mis on osaliselt tingitud suurele osale kollektiivile saabuva pensioniea ning teisalt puuduliku taastootmise tõttu. Kui uusi õpetajaid peale ei tule, on pommi lõhkemine enam kui kindel.
Riigi tellimus kõrgkoolidele on väike või puudub üldse. Võiks öelda, et ministeerium on koolitusturu vabaks lastud, mis tähendab seda, et koolid avavad vaid neid erialasid, kuhu on soovi ja täituvust. Nii võimegi lõputult koolitada IT-spetsialiste nii ligidalt kui kaugelt ja jätta koolitamata oma riigile olulisi ametitöötajaid.
Selle asemel, et tegeleda otseselt probleemi lahendamisega ehk siis õpetajate koolitusküsimusega, selle propageerimise ja kvaliteedi tõstmisega, jäetakse kõrvale igasugune tase ja maetakse see vähenegi huvi, mis veel olemas on. Lõpuks aga suletakse koolid selliste valeväidetega, nagu ei oleks üldse huvilisi.
Nii on juhtunud Rakvere Õpetajate Seminariga ja Tallinna Pedagoogilise Seminariga. Järele on jäänud need, kes tegelevad rahvusvahelise ja tulusama äriga, mis koolitab muukeelseid ja mitmekeelsete koolide õpetajaid ehk globaliste.
Loomulikult on see teadlik tingimuste loomine välisriigist ja võõrkeelsete õpetajate sissetoomiseks – selge ja teadlik riigi- ja rahvavaenulik tegevus, kuna nii lihtsalt vahetatakse kohalik rahvas sellel tasandil välja.
Kui koolidesse õpetajaid tulemas ei ole, siis… Et tekkinud probleemi varjata, suletakse koolid väidetavalt hoopis õpilaste puudumise tõttu. Eks igaüks võib ise kokku lugeda need koolid, mis juba on kinni pandud ja mille tegevust veel tulevikus koomale kavatsetakse tõmmata – näiteks gümnaasiumi eraldamise näol. Ja hiljem põhikool ja siis pole vajadust ka algklassidelegi.
Näitena võib tuua Nõva kooli, kus ilus ja magus krunt saab saatuslikuks Nõva haridus– ja kultuurikeskusele ja õpilaskodule. Ja millise kohaliku kooli on jätnud puutumata nn riigigümnaasiumid!? Nagu teised koolid polekski enam selle riigi probleem ja huviorbiidis?
Paraku vist nii see ongi. Sest eurorahad on suuremad ja ahvatlevamad. Sellisel juhul pole ju ka seal viljeldav ideoloogia mingi tõsine probleem? Kui see juhuslikult mõnele ikka ime kombel veel üldse mingi küsimus on! Siis tuleks selle küsimusega tegeleda ja oma lapsed ikkagi päris ja oma riigi gümnaasiumi suunata ja neid toetada. Juhul, kui me rahvuslust väärtustame!
Kuna aga ühes riigis mitut nn riigigümnaasiumide võrku olla ei saa, siis pole kahtlust, millised gümnaasiumid haridusvõrgustikust kaovad. Ja järele jäävadki tegelikult suurema rahastusega ja õigema nimetusega eurogümnaasiumid.
Ka mitmekeelsuse ja mitmekeelse kooli idee on ebaprofessionaalne lähenemine keeleõppele. Selline õppestiil toodab vaid odavat tööjõudu. Täna teevad praegustele silmad ette klassikalise tasemel keeleõppe läbinud esimese Eesti Vabariigis elanute mälestusedki.
Juba selle aasta sügisest, kui lapsed taas rõõmsalt oma tee lasteaeda sätivad, võivad nad eest leida hoopis uue olukorra, sest juba 15. augustist tahab Mailis Reps lõpetada huvigruppidega läbirääkimised uue alushariduse kontseptsiooni üle. Mitmekeelsed lasteaiad alates 3. eluaastast tahetakse teha kohustuslikuks!
Ilma loogilise põhjuse ja vajaduseta muutub 3-aastastele lasteaed kohustuslikuks. Plaanis on see iga langetada 1,5 aasta peale. See on aga nii väiksele lapsele ebaloomulik kasvukeskkond, sisuliselt tagasiminek nõukogude hiilgeaega, kus taheti kasvatada ilma juurte, väärtuste ja usaldusbaasita kuulekaid nõukogude kodanikke. Täna ootab ja loodab just nii saada omale truid ja kuulekaid alamaid Euroopa Liit. Seda me näeme juba praegu nendest lastest, kes EU rahade eest kuskil praktikal või õppimas käinud. Oma toitja kätt juba hammustama ei hakka…
Kui Keskerakond hakkas ellu viima ideed „kõigile lasteaialastele lasteaiakoht“ selliselt, et hakkas rühmadesse lihtsalt lapsi lisama, siis nüüd, selle seadusega täidetakse nähtavasti hoopis suurema isanda käsku, ja hoopis jõhkramalt. Peamiselt kannatavad lapsed, sest juba nüüd kitsastesse ruumidesse peab mahtuma veel rohkem lapsi.
Rühmas laste arv ületab juba nüüd igasugused normid! See tähendab vähem liikumis- ja mänguruumi, halvenevat sisekliimat, suuremat lärmi ja õppimiseks ebasobivat keskkonda. Liiga kitsas ruum tähendab ka ebahügieenilist sisekliimat ehk rohkem haigusi ja sagedasemaid haigusjuhte.
Juba nüüd on paljudes lasteaedades kaotatud muusika- ja spordisaalid muusikatundide läbiviimiseks ja sportimiseks. Seega halvenevad veelgi ka tingimused muudeks tegevusteks. Koormatud rühmad tähendavad ka ülekoormatud mänguväljakuid õues.
Paljudes asutustes on juba nüüd kaotatud ka köök. Vaevalt, et lapsed on söögist loobuma sunnitakse, aga sissetoodav toit ei asenda kohalikku. Kohalikul toidul ja valmistusviisidel on sissetoodud toidu ees mitmeid eeliseid. Esiteks arvestab ta enam kohalike olude ja vajadustega, kohalike laste ja nende eelistustega. Äsjavalminud ja värske toit tervislikum ja maitsvam ning kohalik kokk vastutab toidu kvaliteedi eest. Tal ei ole võimalik oma süüd veeretada kellegi kolmanda või neljanda kaela.
Lisaks sellele toob uus seadus lasteaedadesse ka kõik siia elama tulnud muulaste lapsed. Tallinna tänavapildis on päris palju näha lasterikkaid ja rasedaid neegreid, kellele meie lasteaed ja keskkond kindlasti kohanemisraskusi valmistavad. Nagu nendega tulekuga tavaühiskonda kaasnevad riskid, siis võib kindel olla, et nende riskidest ei jää ka meie lapsed puutumata (tervise-, turva– jms sotsiaalsed riskid).
Uus määrus eirab riigikeele õpetamise ja oskamise kohustust. Uueks moesuunaks on mitmekeelsed lasteaiad, mis sisuliselt tähendab seda, et laps ei õpi korralikult selgeks ühtki keelt ja seda ka mitte hiljem. Seda väära keeleanatoomilist trikki prooviti juba nõukogude aegadel ja ebaõnnestunult.
Kui uus määrus sunnib ületama norme, mille tõttu halvenevad tingimused lastele, siis see tähendab ka õpetajate töökoormuse kasvu ja pingelisemat tööpäeva. Olukorraga mittenõustumine sunnib valima ameti jätkamise või lõpparve saamise vahel. Nii on paljud sunnitud vaikima. Koormuse tõusu tingib ja tõestab aga ka fakt, et muidu ei saavat suurendada kaadrit ega juurde ehitada uusi lasteaedu. Tõsi, rahapuuduse üle enam ei kurdeta.
Seega saavad nii lapsed kui õpetajad loota vaid lastevanematele! Ja lapsevanemad kahjuks vaid iseendile!”