20.07.2018
Inimsmugelduslaev Aquarius oli esimene migrandialus, kellele Hispaania sadamad avas.
Rändekriisi algusest saati on arutletud selle üle, et kas see massiline Euroopasse tungimine on teadlikult algatatud või on tegu pigem stiihilise protsessiga, kuid üha enam ollakse veendumusel esimese variandi tõesuses.
Paljud, eriti just Ungari, süüdistavad skandaalset miljardäri George Sorost rändekriisi algatamises, selle rahastamises ja rahvusriikide hävitamise soovis. Soros ise pole seda tahtmist eitanud, ta on tunnistanud, et rahastab rahvaste segamise protsesse, kuid mil moel ta näiteks põgenike teekonda kodumaalt Euroopani kinni maksab, ei tea keegi. Paljud kahtlustavad, et Sorose rahadega toetatakse ka fonde, kes aitavad migrante materiaalselt.
Süüria põgenikud olid tegelikult koondunud Türgi põgenikelaagritesse ja lootsid pigem kord koju pääseda, mitte aga Euroopas uut elu alustada, kuni Merkeli kutse nad liikvele ajas. Hilisem Aafrika järsk invasioon aga näitas, et Mustal Mandril pandi massid liikuma võltslubadusega nad Euroopas hästi vastu võtta.
Mis aga puutub Süüria põgenike teekonda 2015. aastal, siis see kulges loomulikku otsemarsruuti pidi – läbi vaesema Ida-Euroopa rikkasse Lääne-Euroopasse. Paraku sulges Ungari varsti karmilt oma piirid, Bulgaarias asusid tegutsema poolsõjaväestatud migrandikütid, vingerdav marsruut muutus aeganõudvaks, Lääne inimõiguslased ei saanud sinna oma poputamiskohti rajada, kohalike pakutud toidu ja riided põlgasid migrandid ära ja nii hakkas Balkani teekond kokku jooksma.
Edasi hakkasid migrandid koonduma Kreekasse, kust neid mujale suunati, kuid pankrotis riigile muutus põgenike vahendamine koormavaks, sest muu Euroopa lihtsalt ei võtnud neid vastu. Nii on näiteks Lesbose saare Moria laagris, mis rajati 800 põgenikule, täpselt kümme korda rohkem võõraid, ja kõik migrantidega kaasnevad jamad on sundinud kohalikke juba relvi haarama.
Järgmisena suunati migrandivool üle Vahemere Itaaliasse, Euroopa Liidu kolmanda majandusega riiki, mis pidanuks suhteliselt kaua vastu pidama. Seejuures lõi tollane Itaalia valitsus selles smugeldamises kaasa, riigi oma piirivalve korjas põgenikke merelt kokku ja vedas sadamatesse. Üsna ruttu kasvasid põgenikud ka itaallastel üle pea ning pöördepunktiks sai noore itaallanna tapmine ning tükeldamine nigeerlase poolt Maseratas, mis häälestas ühiskonna migrantide vastu.
See omakorda andis parlamendivalimistel enam hääli neile parteidele, kes olid immigrantide vastu, seda nii vasak- kui parempoolses leeris, ning viis kahe vastandliku poole ühisvalitsuseni. Esialgu lootsid rändeprotsesse soosinud Euroopa Liit ja teised niiditõmbajad, et sellist valitsust ei tule, aga kui selgus, et kokkulepe siiski saavutati, lootis globalistist president Sergio Matarella pukki panna euromeelse tehnokraatide valitsuse. See aga ei õnnestunud, Itaalia asus kindlalt immigratsioonivastasele kursile ja edasi nihutati rändemarsruut edasi läände, Hispaaniasse.
Selleks korraldati parlamendis umbusaldus Rahvapartei peaministrile Mariano Rajoyle ja tema vähemusvalitsusele, ning kohe kogus parlamendis vajaliku arvu poolthääli uueks peaministriks tõusnud sotsialistide (PSOE) liider Pedro Sánchez. Feministlikuks tituleeritud vasakäärmuslaste valitsus avas kohe oma sadamad vabaühenduste inimsmugeldamislaevadele, teatas kaitsetarade mahavõtmisest Ceutas ja Melillas, pani kiiresti käima põgenike vastuvõtuprotsessid ning uus rändemarsruut oligi avatud.
Valitsuse vahetus Hispaanias toimus 6. juunil ja juba möödunud nädalal teatas ÜRO, et Hispaaniasse saabuvate paadipõgenike arv on kasvamas ning see riik on muutunud peamiseks sihtriigiks üle Vahemere suunduvatele migrantidele.
“Kuigi migrantide koguarv on märkimisväärselt vähenenud, siis Hispaania rannikule saabunud migrantide arv on pea kolmekordistunud,” teatas Rahvusvaheline Rändeorganisatsioon (IOM) sel nädalal.
“Nagu me oleme juba mitu nädalat prognoosinud, on Hispaaniast saanud kõige aktiivsem marsruut Aafrika migrantidele ja inimestele, kes kasutavad Aafrikat (lähteriigina) Euroopasse,” ütles IOM-i pressiesindaja Joel Millman. “Hispaania möödus Itaaliast “eelmisel nädalavahetusel,” lisas ta.
Tegelikult tasuks meenutada, et rändekriisi esimene suurem pagulaslaine algas Süüriast, kus käivasse kodusõtta sekkusid ka välisriigid. Nüüd tormavad Euroopasse aafriklased ja taas on Euroopa (ja samuti ka Eesti) sekkunud Mali konflikti, millesse on haaratud juba seitse sealset maad. Seega on pagulaslained kas ennetavalt või järelmina alati seotud Lääne sõjalise tegevusega ning ei maksa imestada, kui vabaühendused hakkavad varsti busside või lennukitega Sahelist neegreid Euroopasse vedama, et nood Sahara kõrbes surema ei peaks.
Kõik see võib tunduda vandenõuteooriana, kuid ometigi on selles infos tugev loogika sees – kui üks rändemarsruut sulgub, tekib kohe teine. Eestile oleks suureks ohuks, kui seda õnnestuks suunata Venemaale, kuid Putini ja Lääne halvad suhted ning Sorose fondide minemapeksmine idanaabri juurest lubavad loota, et vähemalt teadlikku koostööd Kremli ja Sorose-suguste vahel ei tule. Vähemalt niipalju on Eestil agressiivsest Putinist kasu…
Venemaalt lähtuv migrantidevool on tekkinud pigem sellest, et Kreml on nad sinna tööjõuna lubanud või on nad parema variandi puudumisel ise Venemaale sisse hiilinud. Seal aga erinevalt Läänest migrante ei poputata ning seetõttu üritataksegi Venemaalt Euroopa Liitu ja seal just Saksamaale, Suurbritanniasse või Rootsi pääseda. Kindlasti aga on Putin valmis migrandikaarti naabrite vastu kasutama. Seega on rändesurve Eestile olemas ka Vene suunalt, kuid globalistide vandenõu peaesitlus toimub praegu Hispaanias.