Mart Helme: varga kinnivõtmist nõuavad kõige valjemini ikka vargad ise

Hiljutine põrunud ja põruva poliitiku Margus Tsahkna sõnavõtt Delfis “kasulike idiootide” teemal sai väärika vastulöögi Mart Helmelt ja Uued Uudised toovad selle vastuse ka oma lugejate ette.

“Ja läkski lahti – süvariigi etteennustatav infooperatsioon Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna torpedeerimiseks Riigikogu valimiste eel. Millega on siis seekord välja tuldud? Ei millegi originaalsega, ikka sellesama vana, ärakulunud ja kogenud mängurite silmale kohe arusaadavalt märgistatud vene kaardiga.

Originaalne on sedapuhku siiski see, et kaardi lauale viskajaks ei ole mitte mõne valimistel konkureeriva erakonna juhtpoliitik, vaid meie välisluure juht isiklikult. Kujutage ette, pärast seda, kui seesama välisluure koos KAPO-ga on nagu rauda raiunud, et Eestis ei eksisteeri mingit Venemaa viiendat kolonni; pärast seda, kui kaitsejõudude suuvoodrid on järjekindlalt väitnud, et ajateenistusse kutsutud vene rahvusest noored on Eesti Vabariigile absoluutselt lojaalsed ega pööra sõja korral püssitorusid eesti poiste vastu; pärast seda, kui mitte-eestlasest töö- ja tervishoiuminister on aidanud kaasa sadade miljonite eurode mittelaekumisele meie riigikassasse; pärast seda, kui alles paar aastat tagasi võitlesid praegu kõige venevaenulikumad, IRL-i taustaga poliitikud ja riigiametnikud viisavabaduse sisseseadmise eest Venemaaga; pärast seda, kui praegune valitsus astub järjest samme, et Venemaalt ja Ukrainast saabuks kümneid tuhandeid madalapalgalisi võõrtöölisi täiendama meie venekeelse vähemuse ridu, on välisluure lõpuks teinud mureliku avastuse: nimelt olevat ta paljastanud Eestis tegutseva ärimeestest, diplomaatidest ja poliitikutest koosneva Venemaa mõjuagentide võrgustiku. Nimesid, tõsi küll, ei soostunud välisluure juht avalikustama.

Kogu selles loos on kolm kala. Esiteks kvalifitseerub niisugune avaldus selgelt välisluure sekkumisena sisepoliitikasse, milleks antud ametkonnal puudub igasugune õigus, mis on Eesti Vabariigi seaduste kohaselt karistatav ja millele Riigikogu julgeolekuasutuste kontrollkomisjon peaks reageerima välisluure juhi kohese vaibale kutsumisega.

Teiseks on see räige rünne inimeste põhiseaduslike õiguste vastu. Ja kolmandaks – ma tahaks, et meie julgeolekuasutused oleksid samavõrd murelikud teiste mõjukate riikide – USA, Saksamaa, Prantsusmaa, aga miks mitte ka Rootsi, Hiina või Suurbritannia mõjuagentide tegevuse suhtes. Sest ega needki agendid Eesti huve teeni. Ikka teenitakse oma mõjutajate või leivaisade huve.

Ent vaatame kogu kaasust edasi. Mikk Marran ei esitanud küll oma valimiste-eelset sisepoliitikat selgelt mõjutama mõeldud avalduses ühtegi nime, aga ennäe, läks mööda vaid paar päeva, kui esimese nimega tuli välja läbipõlenud parteijuht, läbipõlenud minister ja süvariigi pool upitatava Eesti 200 wannabe Margus Tsahkna, kes osutas Martin Helme peale.

Kujutage ette: Martin Helme on kas idioot või Putini agent! Kõike seda väites toetub Tsahkna paraku mitte millelegi peale omaenda poliitilistele ja propagandistlike luuludele toetuvatele Raul Rebasele ja Eerik-Niiles Krossile. Mul ei ole mitte vähimatki kahtlust, et kõik kolm teevad tellimustööd ja kõigi kolme puhul kehtib reegel, et varga kinnivõtmist nõuavad kõige valjemini ikka vargad ise.

Sest meenutame natuke. Kes olid need, kes OSCE Moskvast pidevalt juhtnööre saanud voliniku Max van der Stoeli nõudmisel andsid kohalikel valimistel valimisõiguse kõigile Eestis alaliselt elavatele inimestele? Eks ikka tollane peaminister, isamaalane Mart Laar ja EÜS-lane, tollal välisministri ametit pidanud Toomas Hendrik Ilves. Tulemuseks Tallinna valitsemine Lasnamäe häältega ja Ida-Virumaa mentaalne eraldamine ülejäänud Eestist.

Kelle juhtimisel toimus eesti keele kui riigikeele tasalülitamine ja keeleinspektsiooni muutmine tühikäigul töötavaks asutuseks? Eks ikka nende samade Laari, Siim Kallase, Toomas Hendrik Ilvese ja teiste pealtnäha laitmatult venevaenulike poliitikute juhtimisel. Tulemuseks see, et terve inimpõlv peale taasiseseisvumist ei saa paljudes Eesti paikades (kaasa arvatud Tallinn) endiselt asju ajada eesti keeles, vaid peab taluma ülbet „tšego-tšegotamist”.

Kes olid need, kelle argus ja hambutus lasid mööda õige hetke pronksmehe kõrvaldamiseks Tõnismäelt 1990ndate algul ja kelle saamatus aitasid kaasa pronksiöödele ning sügava haava löömisele nii siinsete venelaste kui eestlaste hinge? Ikka needsamad isamaalased.

Kes olid need, kes oma arguses pöörasid selja Teises maailmasõjas olude sunnil saksa vormis Eesti eest bolševike vastu sõdinud meestele, mis kulmineerus Lihula ausamba mahavõtmisega ja Sinimägede mälestusürituste sisulise tsenseerimisega? Taas meie tuntud isamaalased.

Libarahvuslased muutsid oma isamaalisuse ka äriks, müües kümnete kaupa elamislubasid ilma igasuguse aluse või õiguseta Eestisse või Eesti kaudu mujale Euroopasse pürgivatele venelastele, kellede hulgas oli ka mitmeid kriminaale.

Ja muidugi ei taha Tsahkna ja kõik tema petuisamaalastest kolleegid teada midagi sellest, et just nende kätega upitati Eestis võimule Ühtse Venemaa koostööpartner, kahekordse kriminaalkaristuse laureaat ja praegugi sulitempude pärast kohut käiv Keskerakond, kes oma valijate põhimassi venekeelsust silmas pidades on asunud Eestit taasvenestama ja laseb täiesti süüdimatult ja karistamatult suud pruukida mitmetel oma varjamatult estofoobsetel liikmetel.

Kes siis õieti on meil siin Kremli mõjuagendid?

Kas need, kes viivad kohusetundlikult ellu meie nn Lääne sõprade soovitusi, mis on sündinud viimaste Moskvaga sõlmitud kokkulepete tulemusena või need, kes ütlevad: meie eesmärk on Eesti kui eestlaste rahvuskodu. Meie eesmärk on Eesti kui suveräänne rahvusriik. Meie eesmärk on Eesti kui riik, mis on loodud eestlaste poolt eestlastele ja kus me ootame kõigi siin elavate teiste rahvuste poolset respekti meie õiguste ja kodukorra suhtes.

Tsahkna taolistele on isegi niimoodi mõtlemine mõeldamatu, sest koogutama harjunutena ei suuda nad mõista, et keegi võib seista ka sirge seljaga. Nagu näiteks Martin Helme. Ja terve Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.”