27.07.2018
Võib ka nii hääletada, aga kahjuks ei lähe arvesse.
Mõiste “soo” tähistab valimispoliitikas inimesi, kellel pole kindlat eelistust mingi poliitilise jõu või isiku suhtes.
Keskmiselt hinnatakse sellise kontingendi suuruseks 25-40% kogu valijaskonnast, seda muidugi sõltuvalt kodanikuühiskonna tasemest. Valimiskampaania käigus käib võitlus just nende häälte pärast, sest erakondade kindlaid ja pidevaid toetajaid saab siiski väga vähe kõigutada.
Aeg-ajalt võiks iga inimene asetada ennast “soo” rolli ja vaadata kõik poliitikud läbi sellise pilguga, et kas ta valiks ühe või teise kandideerija, olles lihtkodanik, kes ei tea midagi eurodirektiividest, seaduse muutmise seaduse parandamise seadusest, erakondade toiduahelatest ega riigikogulaste palkadest. Valiks lihtsalt tema senise käitumise järgi.
Võtaks järgnevalt ette mõned tuntud nimed. Kui vaadata Margus Tsahknat, siis tema ei saanud IRL-i juhtimisega hakkama. Kõrbes sõna otseses mõttes. Ilmselt juhtuks sama ka riigiga. Lisaks tahtis eestlaste arvu hoobiga kahele miljonile tõsta – ilma internatsionaalse abita on see utoopia. Samuti tahtis Ossinovskiga paaris lubada mõttelist soovahetust iga poole aasta järel. Sobib hästi poliitprügikasti nimega Eesti 200. Pöial allapoole.
Jüri Ratas. Küll oli tema ja Keskerakonna opositsioonis oleku lubadusi hea kuulata, aga võimule tulles… no ei näe Rõivasega suurt vahet! Riigikogus saadikute ees vingerdab nagu Narva jõe silm, oskab ülihästi vett sogada ja vastuse saadiku küsimusele irooniaks või süüdistuseks kujundada, ning lõpuks on tunne, et ilus kõne oli, aga kas midagi ka ütles… ei, mitte midagi, lihtsalt mulises. Putini lepingust hoiab samamoodi kinni, nagu Guglunk Sauroni võimusõrmusest. Pöial allapoole.
Marina Kaljurand. Meenub see, kuidas kogu meedia teda jõuliselt pildile pressis. Lõpuks läks asi piinlikuks – Marina pani õhtul välisministeeriumi ukse kinni, saatis meili Rõivasele, et hakkab nüüd presidendiks, ja läks. Oli võidus nii kindel, et isegi ministripuhkust ei tahtnud, kuigi peaminister talle seda kampaaniaajaks pakkus. Hakkas sotsiks, mis tähendab, et ei vaadanud ette, mille sisse astus. Pöial allapoole.
Kaja Kallas. Kena nukuke, sobib hästi oma isa kõrvale, kellest kõik teavad, et ta tegi, aga keegi ei tea, kuidas tegi. Võtab aeg-ajalt ilusasti sõna, aga kohe tahaks Jürgeni kutsuda ja kuulata hoopis tema jutte kanade kaagutamisest. Pöial allapoole.
Eiki Nestor. Ei saa täpselt aru, kelle kloonina ta tundub. Oli see Juncker või Macron? Igal juhul tuletab meelde 1970. aastate hipisid, kes on vanaduses võimu juurde pääsenud ja teevad Euroopast hipsterikommuuni. Aeg-ajalt räägib ilusasti, seni, kuni ennast kontrollib. Kui unustab, läheb kõik lörri. Pöial allapoole.
Marianne Mikko. Tubli naiskomissar. Nagaani võiks keegi kinkida. Või pumppüssi, kui peaks jälle Ajurünnakus Varro Vooglaiu ja Harry Raudverega kokku sattuma — siis saaks väitluse marksistlikult ära lahendada. Aga tubli naine, teab ka emade saladusi-vajadusi, kuigi ise seda pole — aga õiget feministi ei peata miski. Tegevusväli lai, Aafrikani välja. Siiski… pöial allapoole.
Eerik-Niiles Kross. Pakuks välja, et on kloun, aga tänased klounid on pisut teistmoodi, need tapavad Hollywoodi filmides. Kross olevat luuraja. Mina ka, lapsepõlves sai kõvasti luurekat tehtud. Tore poiss vist, venelased ajavat teda taga, tõstaks pöidla püsti, kui ei teaks, et ameeriklased jälle peksavad teda luuaga eemale. Aga hästi räägib, sunnik. Ei, pöial ei taha tõusta…
Indrek Tarand. Assamait, kui oleks LGBT-s, ütleks, et ilus mees, ja eks see talle ka tuhandeid gei- ja mittegeihääli on andnud. Ainult et kolbasisene tundub hõre olevat, olematu mõistuse eest küll häält ei annaks. Räägitakse, et olevat Macroni sulaseks hakanud. Kes siis sulaseid parlamenti tahab… aga jah, köögitüdrukuid on seal ju küllaga, kes valitseda oskavad… üks andis koguni tasuta ühistranspordi… aga prantslase sulast küll ei vali, vene ja inglise keelest niigi kõrini, pöial alla!
IRL. Seal olevat mingid üksikisikud ka, aga võta üks ja viska teist. Isamaa hõngu enam pole, on segamini Vene samagonka ja Brüsseli peente napsude lõhnakokteil. Ei saa isegi aru, millest räägivad. Minejad, mis sa neile ikka oma häält raiskad…
Vabakad. Kes need veel on? Ah et Artur Talvik? Kas ta oli nende eesotsas? Või oli keegi Erkel või Herkel? Ärge ajage mind sassi, tooge mõni tuntum poliitik!
Ah et Jevgeni Ossinovski? Raske juhtum. Ei kommentaari…
Siinkohal lõpetan, kuigi kartellierakondades võiks lõputult sobrada ja pöial jääks ikka allapoole. Nagu “sallivuslikul” pööblil gladiaatorite võitluse järel. Loodetavasti aga otsustab ka “soo”-inimene lõpuks siiski: ma valin EKRE!