23.08.2018
Erinevaid keeli võib ja peabki õppima, kuid emakeel peab alati esikohale jääma.
Eesti keele õpetamine välismaal elavate eestlaste lastele on Eesti riigi kohus, kuid ei tohi unustada, et meie emakeele tulevik jääb sõltuma rahvusriigi püsimisest ja tema elujõud on kodumullas.
Haridus- ja teadusminister Mailis Reps andis neljapäeval valitsusele ülevaate rahvuskaaslaste programmi rakendamisest aastatel 2014-2017 ning tegi ettepaneku sõnastada valdkonna edasised eesmärgid, kirjutab BNS. Vajalik on toetuste suurendamine juba olemasolevates valdkondades – välismaal elavate eesti laste suure arvu tõttu ennekõike eesti keele õpetamiseks, samuti kultuuri ja identiteedi säilitamiseks ning tagasipöördumise toetamiseks. “Eesti keele oskuse säilitamine ja arendamine on hädavajalik, et inimestel oleks lihtsam mingil eluetapil Eestisse tagasi tulla,” märkis Reps.
See kõik on ülimalt õige ja tervitatav, kuid ei saa tähelepanuta jätta seda, mis toimub samal ajal kodumaal. Repsi enda eestvedamisel on alustatud kakskeelsete lasteaedade ja koolide loomisega, mis ahendab eesti keele kasutusruumi – vene kogukonnas on alati valitsenud mentaliteet, et kui vene keelega saab hakkama, siis eesti keelt lihtsalt ei õpi.
Iga sent, mis pannakse Eesti laste õpetamisele välismaal ja eestlaste tagasipöördumisele, on asja ette, aga sellega peab kindlasti kaasnema ka eesti keele rolli tugevdamine sinsamas Eestis, mida paraku ei toimu — inglise ja vene keel jätkavad pealetungi, sealhulgas ka haridussüsteemis, alates lasteaedadest kuni kõrgkoolideni välja. Kakskeelsus mistahes vormis aga on liiast ja eestlusele hukutav, eriti vene keele puhul, mille mõju tugevnemine on eriti tuntav.
Keelekümblused võiks unustada seni, kuni eesti keel ei seisa kindlatel jalgadel. Eesti on riigina ainus koht, kus eesti keel on riigikeel, kus seda õpitakse ja arendatakse ning riigivõimust ja rahvast sõltub keele elujõulisus – viimasel ajal tundub, et riigivõimu poolt ükskõiksus süveneb. Isegi president Kaljulaidi eestlase staatuse laialiloopimine läheneb ju eesti keele purssimise ergutamist ehk siis puhta eesti keele rikkumist — suahiili keelt emakeelena rääkiv neeger võib saavutada eesti keeles häid tulemusi, aga temapoolne “keele areng” oma väljendite lisamise kaudu küll hea pole.
Mailis Reps märkis, et vajadus panustada eesti keele õppesse ja eestikeelsesse haridusse välismaal süveneb, sest välismaal elavate Eesti päritolu laste arv kasvab jätkuvalt. See on taas üks väga halb näitaja, sest eesti keele rääkijate ja õppijate kolimine võõrsile ohustab kõike eestlaslikku, sealhulgas ka omariiklust. Keskerakonna juhitav valitsus ei tee endiselt midagi, et eestlased ei lahkuks, vaid veab sisse täiendavalt slaavlasi.
Eesti üks raskemaid probleeme on see, et eesti keele ja kultuuri säilitamisega on tegelema pandud inimesed, kes on kas ise lapsena pärit segarahvuslikust perest või on abielu kaudu seotud teise rahvusega. Poliitikuna suunavad sellised inimesed tähelepanu ka mitte-eesti juurtele ja teise keele staatusele, mis iseenesest ei ole ju vale, kuid siiski tuleb taas üles tõsta fakt, et eesti keel peaks Eestis olema eelisseisus, sest Maarjamaa on ainus koht, kus seda veel igapäevaselt räägitakse — Eesti on selle keele kodu. Vene keelt on võimalik õppida ka tohutu suurel alal meist ida pool, kus ta ilmselt kunagi ei hääbu, eesti keel aga on juba ohustatud.
Eesti poliitikas teevad praegu paraku ilma just multikultuursusele kalduvad poliitikud, kes on seotud kahe kultuuriruumiga ja tahavad neid võrdselt käsitleda, kuid unustavad, et eesti keele võrdsus mistahes teise suure keelega tähendab eesti keelele just ebavõrdust, sest suured keeled on elujõulisemad. Selliste inimeste hulka kuuluvad president Kersti Kaljulaid, poliitikud Jevgeni Ossinovski, Marina Kaljurand, Mailis Reps ja mitmed teised. Neile peaks meelde tuletama, et Eesti riigi ainus ülesanne on hoida eesti keelt, kultuuri ja rahvust – kõike muud saab ka europrovintsist või oblastist.