24.08.2018
Abort ei kuulu tervishoiuteenuste hulka.
EKRE liige Kuusalust Kenno Põltsam pöördub ühiskonna poole üleskutsega mitte vaadata aborti kui mingit tervishoiuteenust, vaid mõista, et see on veel sündimata elu tapmine.
“Oleme inimkonnana jõudnud ajajärku, mida ühelt poolt iseloomustab kiire tehnoloogia areng, kuid mis armastab oma pimedas fanatismis vanu sotsiaalseid eksperimente. Tänapäeva uuendusmeelne inimene sõidab siiani aurujõu leegitsevatel tiibadel, igaüks peab end kirjanikuks, teadlaseks või lausa jumalaks – üha tugevamaks muutuv viletoon vaigistab nende hääle, kes sündimata jäid.
1998. aastal võeti vastu praegu kehtiv abordiseadus, mis lubab raseduse katkestada, kui see on kestnud vähem kui 12 nädalat, samas kui kaheksandal rasedusnädalal lootel moodustunud kõik peamised siseorganid ning on hakanud lööma süda. Abordiõigus sai legaalseks 1922. aastal Nõukogude Liidus, Eestis hakkas see kehtima 1956. aastal. Sellest ajast saati on Maarjamaal abordi läbi elu kaotanud 1,5 miljonit inimest – olen täiesti päri, et nende numbrite kõrval kahvatuvad küüditamised ja repressioonid.
Abordiõiguse teeb problemaatiliseks see, et sündimata inimeste tapmist võetakse kui “tervishoiuteenuse” rahastamist – nagu see oli ka Obama-aegses Ameerikas. Nagu näha, pole vabariigi valitsus huvitatud valikabortide vähenemisest – pigem vastupidi, sotsiaalministeerium on valmis rasedust isegi haigusena käsitlema. Ometi on valitsevatel rahvaesindajatel põhiseaduslik kohustus kaitsta laste õigust elule, just nagu kaitstakse kõigi teiste inimeste eluõigust.
2015. aasta alguses võttis Riigikogu vastu seadusemuudatuse, mille järgi lapseootele jäänud alaealine võib nõuda oma raseduse katkestamist ilma vanemate nõusolekuta. Riigikogu sotsiaalkomisjon õigustas seda tollal naiste enesemääramisõigusega, kuid unustades ära, et tegu on siiski lastega. Minu jaoks on valitsus, mis aina lõdvendab abordiõiguseid, kaotanud veel ühe osa oma tervest mõistusest ohtlikule surmakultuurile. Vabariigi valitsus ei lahenda probleeme, vaid ta lausa finantseerib neid.
Ma vaatan nördimusega pealt, kuidas uued tulijad nagu Vabaerakond, Eesti 200 või Talviku-Tarandi spekuleeritav ettevõtmine vaid lagastavad Eesti poliitilist kultuuri. End pahemliberaalsesse leeri mängivad malenupud, mis täidavad eneseteadmata või eneseteadlikult praeguse nomenklatuuri ideaale, on ohuks Eesti rahvusriigile. Kas keegi nende seast suudaks avalikult välja öelda, et elevant nimega abort on toas? Ei – ja seda nendelt oodates tiksub kell halastamatult vales suunas.
Mulle näib ühe kindlamalt, et ainuke erakondlik organisatsioon kes seisab sündimata laste eluõiguste eest, on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. EKRE-l on midagi mida teistel erakondadel ega poliitilistel liikumistel pole – see on moraalitunne – omades selgroogu tunnistada kõrgemalt tulenevat eetikakoodeksit ning tahe viljeleda elukultuuri.
Elupooldajana on minu sooviks see, et uus valitsus asuks toetama laste õigust elule, ega rahastaks enam aborte. Sündimata laste armee ülalpidamine läheb Eestile maksma rohkem kui ükskõik mis repressioonid tema ajaloos, kaugemas tulevikus ka oma eksistentsi.”