25.08.2018
Urmas Espenberg 23.08 Hirvepargis kõnelemas
Hirvepargi mälestusüritusel 23. augustil kõnega esinenud EKRE juhatuse liige Urmas Espenberg sõnastas oma ettekande kaheteistkümne paradoksaalse augustiteesina.
1) Paradoks: Uskumatu aga tõsi, 31. a tagasi me tahtsime väga saada vabaks, see näis uskumatuna, kuid teostus siiski. Ja nüüd oleme jälle siin esitamas sedasama nõudmist. Miks siis ometi?
2) Paradoks: Aga sellepärast, et paraku on meil nii papist riik kui ka papist iseseisvus. Võib isegi väita, et oleme hullemas seisus kui tookord ja põhjendused on järgmised:
Meie rahvas ja riik on lõhestatud ja kihistunud, poliitiline ja varanduslik ebavõrdsus on väga suur; meil puudub selge ja ühine eesmärk, kuidas edasi liikuda; suur osa Eesti iseseisvusest on ära antud organisatsioonidele nagu EL, ÜRO ja OSCE, kuid vastusaamise viljad on küsitavad, ehk vaid NATO annab ainsana suuremat kasutegurit; Eesti iseseisvuse idee on 27 aastaga tublisti ära lörtsitud; meie keel ja kultuur on endiselt ohus; ühiskonna alusväärtused on kriisis; Idast sihivad meid endiselt Kremli kahurid ja meil on meeletult suur võõramaine kogukond
3) Paradoks: Kuid ka Läänest pole paraku midagi head loota – nimelt planeeritakse Brüsseli koridorides ja mõne suuremat sorti Euroopa riigi valitsustes miskit uue föderaalriigi sarnast, uut NSV Liitu, hiigelriiki mille provintse juhitakse ühest keskusest väikese käputäie inimeste poolt ühesuguste mallide alusel! Kas ei tule tuttav ette, eriti meile kes me oleme läbinud totalitarismi karmi elukooli? Kas need joodikulaadsed ja põdurad tegelased, kes juhivad Euroopa Komisjoni, ei meenuta meile mitte brežneviaegseid tegelasi? Valitsusstiilgi on neil sama – ühtsed direktiivid, ühtne mõtlemine, ühtne juhtimine, eirates kõiki kohalikke olusid, tavasid ja inimesi?
4) Paradoks: Praktiliselt seisame taas mingi uue, vähemasti mentaalse revolutsiooni ees, mis saatuse paradoksina pole seekord üldse mitte vasakpoolne, vaid tuleb pigem paremalt, rahvuskonservatiivselt suunalt. Kusjuures tegu on alalhoidlike konservatiividele kaitserevolutsiooniga Euroopa rahvuste ja kultuuri päästmise nimel.
5) Paradoks: Vanasti võtsime kõike seda, mis tuli Läänest, puhta kullana. Nüüd oleme õppinud mõtlema (vähemasti osa meist) ja tõdeme, et see ei ole päris meie tee. Tegelikult on meil käia hoopis oma Kesk- ja Ida–Euroopa tee ja sellega ei haaku ei Kremli imperialism ega Lääne-Euroopa hullumeelsused. Meil ei ole vaja iga hinna eest kellelegi pugeda või kõigest väest Lääne moodi olla, me ei pea iga hinna eest Euroopasse pürgima! Sest meie ise olemegi Euroopa, eluterve Euroopa ja ehk ka vabade Euroopa riikide ainuke lootus (eriti kui vaadata seda, mis toimub Inglismaal, Prantsusmaal või Rootsis – tänan ei, me ei taha sellist ühiskonda)!
6) Paradoks: Meile lubati ausat ja õiglast ühiskonda, aga nagu nüüd näeme, on seda kõike asendamas valetamine, vassimine, väärideoloogiad, imalad pooltõed ja tagatippu veel ka tsensuur! Toon asja mõistmiseks näiteid sellest, kes seda kannavad ja mille kohta nad valetavad. Kõigepealt peavoolupoliitika, ideoloogia ja meedia – valetatakse päevast päeva ja hommikust õhtuni, enam ei panda seda isegi tähelegi, kui palju. Neid on usinalt toetamas loomingulised liidud, 1987. aasta avangard, paraku nüüdne tagurlaste pesa, riigi poolt rahastatav truualamlike riigikirjanike ja riigikunstnike seltskond; edasi mitmesugused MTÜ-d, kõik kõlavate ja õilsate nimedega – inimõigused, pagulasabi, naistevastane vägivald, LGBT, jne. (ja enamasti rahastatud läbi Lääne globalistlike fondide või Sorose kaudu); paraku ka meie haridussüsteem, mille usurpeerimine on poole peal.
Kõrgkoolid on juba ammu võetud, nüüd on ees järgmised astmed. Isegi teadusasutused, eriti need, mis on kuidagi seotud nn sotsiaalteadustega, kuid ka reaalteadlased on sihikul. Tõsise näoga räägitakse kliimamuutustest, mis sunnivad meid vastu võtma aafriklasi, oleme saanud teada, et sugusid pole olemas ja et abielu pole naise ja mehe liit ning et rahvusriigid on düstoopsed igandid, ja palju teisi „põnevaid“ teadmisi jne. Väärõpetused on kui mürk meie teadvusele ja nad juhivad Euroopa ühiskonnad hukatusse, avades tee islamile ja nimetule mustale massile.
Kui küsida, mis on hullem kas mao hammustus, mao mulgustus või Mao õpetus, siis kahtemata viimane, sest ta levib põlvest põlve ja mürgitab miljoneid.
7) Paradoks: Väärõpetuste ideoloogilis-poliitiline liit Läänes ja juba ka meil. Selle aluseks on kolm omavahel rahvuskonservatiivide vastu liidu sõlminud ideoloogiat, kes flirdivad vahel nii islami, putinismi kui ka ükskõik kellega parasjagu vaja. Kõigepealt uusmarksism, nimetaksin seda isegi terminiga värdmarksism, kelle puhul varanduslik ebavõrdsus visati nurka, uuteks rõhututeks võeti naised, homod ja immigrandid ning eesmärgiks seati perekonna ja selle kaudu kogu ühiskonna purustamine. Täideviivateks jõududeks noored ja loominguline intelligents. Uusliberalism – vool, mis ülistab üksikisiku piirideta individualismi, ka nn inimõigusi, kuid hävitab sellega igasuguse mõõduka ühistegevuse ja kasuliku kollektivismi. Liberalismi surmaks on majanduslik-poliitiline ebavõrdsus ja ebaõiglus, see aga kasvab nii Eestis kui Euroopas kiiresti. Peavoolu konservatism – kõige ohtlikum vool, pealt konservatiivid ja rahvuslased, seest globalistid. Kõige eksitavam vool,sest mängivad kahe otsaga mängu ja on ohverdanud põhimõtted võimu nimel (Eestis Isamaa).
8) Paradoks: Hea stalinistlik, maoistlik või hitlerlik võte – kehtestame tsensuuri – paradoksaalne on aga see, et 21. sajandi Euroopas on see täiesti võimalik. Ja nagu nähtub on ka sotsiaalmeedia võimule väga ohtlik.
9) Paradoks: Rahvusliku uhkuse taastamine. Vaid kaks korda ajaloos on pakutud meile omariiklust. Ma ei usu kolmandasse võimalusse. Oleme käinud läbi totalitarismi ja globalismi karmi kooli NSV Liidu all, aga vaadates teatud suuri inimhulki, kes hääletavad ikka KE, RE ja vahest ka SDE erakonna poolt, ei ole siin eriti õppust võetud. Eesti peab oma puudujääke võrreldes Poola, Ungari, aga ka Leedu ja Lätiga vähendama ning saama lahti sisemisest orjamentaliteedist, hirmust olla ise peremees oma maal.
10) Paradoks: Seegi on olnud varemalt omane vasaklastele ja liberitele, aga toimub nüüd uuskonservatiivide ridades. Toimub rahvuslike ja uuskonservatiivsete jõudude konsolideerumine Euroopas. Tähendab, me pole üksi. Berliin-Pariis-Brüsseli telje rahandusvägivalla eest on lubanud seista väike Holland; rahvusriikide eestkõnelejaks on tõusnud Victor Orban ja selle tuumaks Visegradi grupp (nüüd ka Austria ja Itaalia). Teovõimelist uuskonservatiivsust üritavad Euroopas konsolideerida nii Steve Bannon kui ka poliitikasse tagasipöördunud Nigel Farage. EKRE on loonud tihedad sidemed oma Soome sõprade Põlissoomlastega.
11) Paradoks: Euroopa sõlmküsimuseks 2019. aastal saab endiselt ja ikka rände peatamine, kõik muu on samuti oluline, abistav täiendav, jne. Kuid kui Euroopa ei suuda peatada rännet, on ta läbikukkunud projekt. 2019. aasta europarlamendi valimised saavad aga olema otsustav lahing Euroopa saatuse ümber.
12) Paradoks: Iseseisev Eesti Vabariik, on see siis tõesti missioon võimatu? Vastaksin sellele paradoksaalsele küsimusele Briti kuningliku õhuväe deviisiga: „Võimatuga saame ise hakkama – ime võtab natuke kauem aega“ Elagu vaba Eesti ja jumal meid selles aidaku!