28.08.2018
Andres Ellamaa on tunnustatud spetsialist oma erialal.
Neurokirurg ja EV tervishoiuminister aastatel 1990-1992, MD ja PhD Andres Ellamaa vaeb Eesti tervishoiupoliitikas toimuvat.
“Tõsiasi, et arstiabi korraldus, haridus ja igapäevane julgeolek on inimestele olulisemad kui mistahes muud valija otsuseid kallutavad eluaspektid, on meist arenenuimas Euroopa-riikides juba ammu selgeks saanud. Vist hakkab see teadmine külastama ka meie erakondade juhtajusid. Tore on!
Praegu, pool aastat enne valimisi kuuleb arvamusi, kuidas kõik on halvasti ja kuidas iga poliitikust pühamees tuleb ja teeb kõik heaks. Narr küll, kuid kahetsusväärselt ei tea lubajad, mis ja miks on halvasti ning kuidas tuua õnn õuele. Tegelikult ei tea praegused parteide liidrid ei minevikku ega ka seda, mis on tegelikult valesti tehtud või valesti läinud.
Erakondade juhtide mõtlemisorganiteni pole jõudnud teadmine, et tervis kui varandus omab ennekõike tähendust inimese enda ja ta lähedaste jaoks. Inimese tervise ja inimelu vaatlemine vaid majandusliku ressursina on küüniline ja sellest peaks hoiduma!
Just sellest, isegi ebainimlikust seisukohast tulenevalt ilmus möödunud aasta kevadel retooriline küsimus „Kes vastutab tervise eest ? (PM 23.05, 2017), mis aga loomulikult jäi vastuseta. Lihtsalt seepärast, et tervise eest saab vastutada vaid tervise omanik või tema vanemad. Võim ükskõik mis tasandil saab vastutada vaid ennekõike tervisele ohutu elu- ning töökorralduse loomise eest. Seega kõige esmalt tuleb tõmmata selge joon mõistete „tervishoid“ ja „arstiabi“ vahele ja alles siis targutada, mida muuta, mida mitte.
Kindlasti peaks iga võimule pürgiv erakond suutma defineerida, milline peaks olema on ühe või teise võimutasandi vastutus tervist säästva elukorralduse loomisel. Ega oleks ju palju nõutud, kui riigi ülesandeks ja loomulikult ka vastutuseks oleks nakkushaiguse ja epideemiate vältimine, tasuta kaitsepookimised, kvalifitseeritud personali koolitamine, kiirabiteenistuse korraldamine jmt. Eks võiks Tervishoiuameti vastutus olla kvalifitseeritud personali tegevuse hindamine ja järelevalve kehtestatud kutsestandardite järgimise üle.
Kohalike omavalitsuste ülesandeks võiks olla hädavajaliku meditsiinipersonali palkamine, nendele vajalike tööruumide tagamine, transpordi ja olenevalt omavalitsuse hinnangust ka tasuta eluruumide ning elektri kindlustamine. Ju need samad kohalikud omavalitsused vaevuksid siis tutvuma ka Tervishoiu Arengu Instituudi kogutavate meditsiini-statistiliste andmetega ega usuks vaid dramaatilisi jutustusi suurest töökoormusest. Kohati jääb mulje, et see paljukiidetud komputeriseerimine ei ole meedikute tööd kergendanud, vaid vastupidi. On see nii ?
Loomulikult on nii haiguste ennetamiseks kui ka haigete ravimiseks vaja raha. Haigete ravimiseks ellukutsutud Eesti Haigekassa kavandati teostama kohustuslikku ravikindlustust. Kindlustust on juhtumiks, kui on vaja kiiresti ja ning sellisel hulgal raha, mida tavakodanikul reeglina ei ole. Ravikindlustussüsteem rakendus ellu 1992. aasta suvel ja selle ettevalmistamiseks kulus eelnev 1991. aasta — just siis vaieldi selgeks, et meil peab olema ravikindlustus, mitte haiguskindlustus.
Ravikindlustusmakse laekus esimestel aastatel hästi, paremini kui teised maksud ja isegi paremini loodetust. Ravikindlustusmaksest laekuv raha eraldus riigieelarvest. Viimasest pidi vajadusel saama ravikindlustuse abiventiil. Minister Ligi ettevõtmisel läks aga vastupidi. Edasi järgnesid aga kindlustussüsteemi „modifitseerimise“ aastad. Täiesti perspektiivikast kindlustusasutusest kujundati sotsiaaldemokraatide poolt rahajagamisasutus.
Selle rahajagamise nimetamine „solidaarseks ravikindlustuseks“ paneks ravikindlustuse esiisa Otto von Bismarcki hauas teist külge pöörama. On ju mõisted „kindlustus“ ja „kindlustamine“ hoopis erineva sisuga. Kindlustus saab olla solidaarne vaid kindlustatute lõikes ja vastavalt nende osalusele kindlustuskassa täitmisele. Mida mõelda solidaarsest autokindlustusest? Või pangavõlgade solidaarsest katmisest?
Raha on alati vähe, olgu seda miljon või poolteist miljardit eurot, nagu haigekassal tänavu. Juba olemasolevat haigekassat võiks kasutada kui kindlustusasutust, mis kindlustab ravimise rahastamist. Eesti haigekassale, kes on kohustatud asjatundlikult raha ka lugema, ja oluliselt kriitilisemalt vaatama sõlmitavate ravilepingute sisu, püütakse kaela suruda kindlustusasutusele hoopiski mittetavalisi ülesandeid. Kiirabi rahastamine peaks olema kindlasti riigi ülesanne. Kui ei, siis mis jääb lõpuks sotsiaalministeeriumi rolliks?
Tasub meenutada kevadist sünnitusosakondade skandaali, kui kõik – TÜ kliinikum, minister, haigekassa ja kohalikud omavalitsused – püüdsid sünnitusosakondade sulgemisotsust üksteise kaela sokutada. Hoiaks jumal eesti rahvast riiklikult korraldatava ravikindlustuse asendamisest erakindlustusega. See viimane võiks olla vaid üleriigilise kohustusliku ravikindlustuse kõrvalseisja, mitte asendaja.
Kahetsusväärselt loodetakse rahakitsikuse tingimusis haigekassa nime muutmisele. Tehes haigekassast terviskassa ei muutu ju ei sissetulekud ega väljaminekud. See on lapsemeelne kava, millega loodetakse publikumi tähelepanu uinutada. Seda viimase veerandsaja aasta kestel reformide sildi all sageli tehtud. Pealegi ei saa tervis kassast vaid pelgalt raha arstiabiks.
Riigkogulased! Pidagem meeles, et tervist ei saa osta, heal juhul saab osta arstiabi. Teie nupulevajutusest võib sõltuda liiga palju. Tervist saab ainult hoida.”