29.08.2018
Rail Balticu ratifitseerimise vastane pikett Toompeal.
Käesoleva kirjatüki autori ealised iseärasused on tal võimaldanud elada ka õndsa Leonid Brežnevi ajastu „viljastavates tingimustes“, mille üheks paljudest groteskidest olid nn. brežnevi pakikesed.
See tähendas, et inimestel võimaldati natukene osta limiidi alusel paremat toidukaupa (märksõna – viiner), kuid samas pakis oli kaasas kohustuslik lisakaup, tavaliselt mõni Brežnevi teos, Usbeki õlikastmes baklažaanikonserv, 3-liitrine klaaspurk Moldaavia ploomimahla, vms. Täna surub valitsus Eesti rahvale jõuga peale Brüsselist pärinevat nn. Junckeri pakikest nimega Rail Baltic (RB), kus Euroliidust tuleva raha saamiseks sellele projektile peab Eesti välja käima määramatu, kuid kindlasti sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuva summa, ehitades riiki läbi lõikava kehandi Muugalt Iklasse.
Baltikumis polnud ühtegi logistilist probleemi, mida RB praegu planeeritaval kujul võinuks lahendada
Tõe jälile jõudmiseks peame selgitama, millest RB idee ja edasine „projekt“ võrsus. Jõuame tagasi aastasse 1994, mil Tallinna kogunesid konverentsile 11 Läänemere piirkonna riikide ministrit, kes otsustasid, et oleks hea mõte rajada kiirraudteeliin Tallinn-Pärnu-Riia-Kaunas-Varssavi-Berliin-Hamburg. Seda hoolimata asjaolust, et 2 aastat enne seda lõpetati reisijate ja kauba vähesuse tõttu liiklus Pärnu – Riia raudteel. Loomulikult puudusid sellise mõttearenduse aluseks olevad elementaarsed arvutused. Aga „rong“ oli juba liikuma lükatud. Aastal 2000 kehtestati Eestis vastav üleriigiline planeering ja 2004. aastal lisati vahepeal metamorfoosi teinud trass Varssavi – Helsingi nimetusega Rail Baltic Euroopa Liidu transpordivõrgu arendamise kavasse. Uus vägev rajatis pidi valmima 2016. aastaks. 2007. aastal valmis Rail Balticu teostamise strateegiline uuring (koostaja Taani konsultatsioonifirma COWI), mille järelduste kohaselt oli RB Eesti osas kõige otstarbekamaks marsruudiks hoopiski Tallinn-Tapa-Tartu-Valga, ja jääma oleks pidanud olemasoleva 1520 mm rööpmelaiuse juurde (st. rekonstrueerida olemasolev raudteetrass kiirusele 160 km/t).
Valitsus kaotab reaalsustaju
Veel samal, 2007. aastal kirjutasid Eesti ja Läti alla memorandumi, et taotleda EL-lt toetust teise, nn. euroopa laiusega 1435 mm raudtee ehitamise otstarbekust hindavale uuringule (kuigi selline juba sisaldus COWI analüüsis). EL andiski miljon eurot ja Eesti riik pani juurde sama summa. Mida selle raha eest telliti, on teadmata.
2008. aasta detsembris otsustas Euroopa Komisjon anda 9,3 miljonit EUR toetust Tartu-Valga piiriülese lõigu rekonstrueerimisele maksumusega 34,3 miljonit EUR. Sellest hoolimata toimetas „uue Rail Balticu“ lobigrupp omasoodu edasi ja 2010. aastal tellis seekord Läti Transpordiministeerium Briti uuringufirmalt AECOM töö, et otsustada, kas Balti riikidesse on otstarbekas rajada uue rööpmelaiusega otsetrass Muugalt Poola piirini. Tähelepanu: selle töö lähteülesandes olid juba Tartut läbiv trass ja olemasolev 1520 mm rööpmelaius välistatud, seega reaalsete alternatiivide võrdlemisest töö tellija loobus, teades suurepäraselt fakti, et samal aastal jõustunud EL määruses konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta loeti Eestis vastavaks kaubaveo koridoriks Tallinn-Tartu-Valga lõik. Kaubavedu on aga raudteeäri põhialus.
AECOM-i uuringu üks järeldusi oli, et RB infrastruktuur jääb kahjumisse ja ainus väljapääs sellest on anda RB omanikule üle ka raudteeveod (lk.32 uuringus). See aga ei ole EL reeglitele vastav. Lisaks on tegelikult siiamaani selgusetu, kes saab RB omanikuks. Eelnimetatust hoolimata otsustas Eesti valitsus Juhan Partsi „targal juhtimisel“ 2011. aasta 22. septembril, et RB edasine arendustöö peab toimuma Tallinn-Pärnu-Ikla uuel joonlauatrassil suunaga Riia peale. Kogu tegevuse poliitiliseks kattevarjuks lülitati see trass üle-euroopaliste transpordivõrkude TENT-i nimekirja Läänemere-Põhjamere „koridori“ nime all. Nagu igale sellisele projektile, sai ka RB omale „koridori koordinaatori“ Euroopa Liidu ametniku pr. Catherine Trautmanni isikus ja siitpeale toimetab RB automaatrežiimil. Kui aga uurida lähemalt, mida endast nimetatud „koridor“ trassil Helsinki -Tallinn-Pärnu- Riia- Kaunas- Varssavi – Berliin- Rotterdam kujutab, siis selgub, et tegu on sisutühja mulliga, millel puudub igasugune ratsionaalne iva.
Kes peataks hooguläinud utopistid?
On selge, et Rotterdamist ei hakka keegi raudteel kaupu Poola ega Soome saatma, kuna kordades odavam meretee on olemas, rääkimata reisijate veost raudteel Baltimaadest Kesk-Euroopasse ja Madalmaadesse. Selle asemel, et rekonstrueerida olemasolevad raudteed kiirusele 160 km/t, surub RB „fännklubi“ Eesti riigile peale uue ülikalli raudtee ehitamist paralleelselt olemasolevaga, millega näiteks erareisijate sõit Tallinnast Pärnusse kiireneks võrreldes rekonstrueeritava variandiga vaid 20 minutit! Kaubarongid aga ei tohi nagunii liikuda kiiremini kui 100 km/t, seega kaubavedudele ei anna RB mingit lisaväärtust.
Kas tolle 20 minuti võitmiseks on aga vaja kulutada miljard eurot, 17 miljonit kuupmeetrit Eesti liiva ja kruusa, rajada 90 viadukti ja silda (sh. Baltimaade pikim sild läbi Rääma raba), 30 ökodukti, 400 km aedu, 162 km ligipääsuteid ning 425 km teenindusteid? Õigesti märkis EKRE esimees Mart Helme Riigikogus, kus 2017.a 19. juunil 63 häälega suruti läbi RB rahvusvahelise kokkuleppe heakskiitmine: „Ma näen siin saalis domineerimas kolme asja: argust, rumalust ja ahnust.“ Võimulolijate poliitilise juhtimisvõimekuse puudumine, mis on pannud RB „projekti“ elluviimise automaatrežiimile, on viinud meid sinna, et Eesti riik on jätkuvalt RB mõttetut „projekti“ nuumamas. Valitsused ei ole juhtinud RB-t, vaid RB on juhtinud valitsusi, kusjuures „veduris“ istub ennast vastavatele soojadele ja hästitasustatud ametikohtadele sissesöönud ametnikkond, kes ratsionaalsete argumentide puudumise tõttu varjavad oma tegevuse kahjulikust Eesti riigile poliitiliste hüüdlausete viigilehtedega („Kiiresti Euroopasse!“, „Lahtiühendamine Venemaast!“ jms.).
Õnneks on peale järgmisi parlamendivalimisi lootus, et võimule saavad mõistlikud, Eesti huve arvestavad jõud, kes surnud vasika – nimega RB – kenasti maha matavad ja rahva edasised piinad ning raharaiskamise antud jamaga lõpetavad.
Endel Oja on juhtimisdotsent ja EKRE majandustoimkonna juht