31.08.2018
Sotside palgalõheteemaline meeleavaldus
Palgalõhe ehk meeste ja naiste erinev palk sama töö eest on kirgi kütnud juba aastakümneid. Elevus selle salapärase nähtuse ümber ei taha vaibuda. Nüüd plaanitakse meil isegi spetsiaalseid tööriistu ja ametikohti selle väidetava väärnähtuse välja juurimiseks.
Kui ajas tagasi minna, siis palgalõhe kui naiste diskrimineerimise näite tõid avalikkuse ette teise laine feministid juba möödunud sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel. Seda korrati massimeedias nii tihti ja nii autoriteetselt, et mõne aja pärast muutus see käibetõeks. Kõik teadsid et nii see on, ilma mingi kahtluseta.
Kuidas palgalõhe kui selline saadi? Väga lihtsalt: summeeriti kõigi meeste palgad ning võrreldi neid kõigi naiste palkadega. Ning ennäe, naiste palgad olid umbes 24% madalamad kui meestel. See ongi meie kurikuulus palgalõhe.
Kõige suurem probleem sellise mehaanilise võrdluse puhul on, et ei võrrelda niiöelda õunu õuntega ehk siis ignoreeritakse inimeste kogemust, haridust, töö raskusastet, ohtlikkust, vastutust ning tööpanust.
On tehtud ka täpsemaid uuringuid, kus võrreldakse võrdväärseid töökohti, ning sellisel juhul kahaneb palgalõhe kusagile 1-2 protsendi piirimaile ning see omakorda on üpris kergesti tööpanuse erinevusega seletatav. Mehed on sagedamini valmis hilisõhtuni või nädalavahetusel tööd tegema, kui see võimaldab rohkem teenida.
Huvitavaid uuringuid on teinud USA koolitaja, aktivist ja autor Warren Farrell, kes on muu hulgas kirjutanud raamatu “Miks mehed teenivad rohkem”. Tema juhtumi teeb eriti omapäraseks see, et pikka aega oli tema näol tegemist tulihingelise meesfeministiga. Aastaid kasutas ta palgalõhe “fakti” oma ettekannetes püha tõena.
Mingil hetkel hakkas Farrel siiski asja üle sügavamalt järele mõtlema ja tekkis loogiline küsimus: kui naistele on võimalik maksta ligi veerandi jagu vähem palka, miks peaksid firmad üldse, ükskõik mis ametisse, mehi palkama? Sellest küsimusest hakkas kahtluse lumepall veerema.
Üks loogiline järeldus oli, et küllap on meestest firmajuhid nii šovinistlikud, et lihtsalt põhimõtte pärast maksavad naistöötajatele vähem. Erinevalt klassikalistest feministidest otsustas Farrell oma ideed siiski kontrollida ja uuris, kui palju teenivad naistest firmaomanikud, võrreldes meessoost kolleegidega. Tulemus oli üllatav: naisettevõtjad teenisid keskmiselt ainult 43% sama tegevusala meeste sissetulekust. Naisettevõtjatel ei olnud pahatahtlikke ülemusi. Paistis hoopis, et pahatahtlik ülemus oli naiste puhul pigem sissetulekut suurendav faktor.
Warren Farrell ei peatunud, vaid hakkas edasi uurima, et millest tuleneb selline lahknevus. Selgus, et erinevus oli seotud eluliste valikutega. Kui ta palus naistel ja meestel panna enda jaoks olulised teemad tähtsuse järjekorda, siis naiste jaoks oli raha teiste väärtuste, nagu perekond, aja planeerimise paindlikkus, sotsiaalsed kontaktid jms. hulgas üsna vähetähtis. Meeste jaoks oli raha teenimine aga tähtsusjärjekorra tipus.
Välja tuli veel üks vastandlik käitumismuster. Kui peres olid lapsed, siis naisterahvas eelistas pigem pühendada aega perekonnale, kui et raha nimel pingutada. Meeste puhul oli aga vastupidi, mida rohkem neil lapsi oli, seda suuremat tungi tundsid nad raha teenimiseks.
Veel enam, kui võrreldi naisi ja mehi, kes polnud kunagi abielus olnud ja kellel polnud lapsi, siis üllatuslikult teenisid selle grupi naised 16% rohkem kui mehed. See tähendas, et lastetud naised tegid pigem mehelikke valikuid. Ja et lastetute meeste jaoks ei tundnud raha nimel pingutamine isegi sama ahvatlev kui naiste jaoks.
Mida me võime kokkuvõtteks öelda? Niinimetatud palgalõhe, mida meile nina alla hõõrutakse ja millega võitlemise peale ressursse raisatakse, on feministlik müüt. Palgalõhe baseerub statistika primitiivsel kasutamisel ning sooliste käitumismustrite ignoreerimisel. Selliste pseudoprobleemide asemel tuleks keskenduda sellele, et nii mehed kui naised saaksid ennast realiseerida viisil, mis neile kõige paremini sobib.
Karl Olaf Rääk, ettevõtja , EKRE majandustoimkonna liige