01.10.2018
Kolhoosiarhitektuur risustab endiselt Eesti maastikku ja sobib lammutamiseks, mitte säilitamiseks.
Nõukogude okupatsiooniaja arhitektuur pole midagi sellist, mida Eestis oleks vaja säilitada!
Kuulasin esmaspäeval Aktuaalsest Kaamerast jahmatusega uudist Rocca al Mare vabaõhumuuseumi otsusest tuua kusagilt Eesti pealt sinna üks okupatsiooniaegne kortermaja, milliseid ehitati 1960. aastatel kolhoosidesse nende inimeste jaoks, kes töötasid lautades ja põldudel. Selleks tahetakse isegi riigihange välja kuulutada, et leida firma, kes tooks selle monstrumi maalapikesele mere ääres.
Minu jaoks on Rocca vabaõhumuuseum olnud alati kohaks, kus tänapäeva inimesele näidatakse omaaegset talukultuuri tsaariajast, esimese Eesti vabariigi aegadest ja ehk nõukaajastki, aga seda vaid eestlastele omase üksiktalu maamajapidamise võtmes. Ja nüüd tuua sinna veel ka igati inetu ja perevaenulik kolhoosimaja?
Paljud väidavad kindlasti, et ka see aeg on osake meie ajaloost. Jah, on, aga mitte heast küljest. Nõukogude aja arhitektuur ei sobitu hästi ei linnade pilti, olles võõrkeha vanaaegsete ja kaasaegsete majade keskel, ega ka maale, kus lagunevad kortermajad, karjalaudad, töökojad, küünid ja silotornid risustavad endiselt maastikku. Neid peaks massiliselt lammutama, mitte säilitama. Või kui säilitada, siis kuskil endise kolhoosi maadel kohapeal, mitte aga taluarhitektuuri vabaõhumuuseumis! Need majad pole meie oma, vaid pealesurutud minevik!
Tundub, et taas on tegu ühe katsega lahjendada ja lammutada eestlaslikku minevikku, meie tõeliselt rahvuslikku ajalugu ja elulaadi, sobitades sinna okupatsiooniaja vääritu arhitektuuri. Mina igastahes kutsun kogu eesti rahvast üles seisma vastu järjekordsele rünnakule, mis on sihitud eestluse ja meie rahvusliku ajaloo pihta! Vabaõhumuuseumi nägu muutub kolhoosiaegade sissetoomisega eemaletõukavaks!