06.10.2018
Mart Saarso on üks tubli ja otsekohene rahvuskonservatiivist merekaru.
Meresõitjana tuntud saarlane Mart Saarso on üks õige Eesti mees, kes ei karda oma arvamust välja öelda ka siis, kui see talle pahandusi kaela toob. Polegi siis ime, kui see mees on EKRE ridades ja tahab Eesti heaks midagi ära teha.
Teie ümber tekitati hiljuti skandaal Teie teravate ütlemiste pärast. Millised on vastukajad tavaelus: kas tullakse ütlema, et tubli mees, ütlesid õigesti, või hoopis, et kuidas Sa võisid nii öelda?
Kas see torm veeklaasis nüüd skandaal oli, aga hapukurgihooajal andis meediale pisut toitu küll. Kõige naljakam asja juures oli see, et minu postitust, mille Facebooki tsensorid kiires korras kõrvaldasid, asusid peavoolumeedia tootjad agarasti tiražeerima. Ilma ajakirjanike aktiivsuseta oleks seda lugenud vast paarsada inimest, aga nüüd ulatus nende arv kindlasti mõne tuhandeni.
Siiani on ainult poolehoidu avaldatud ja üks avaliku elu tegelasest kritiseerija astus ka ligi, et asi rohkem naljaks pöörata. Näis, et tal oli pisut piinlik.
Rahvuskonservatiivid on tuntud oma ausate ja otsekoheste väljaütlemiste poolest. Kas elus on see pigem halb (võid solvata) või hea (sa räägid seda, mida mõtled, ehk oled aus)?
Eks see sõltub ikka rohkem kuulajast. Arukale inimesele meeldib kuulda tõde, ka siis, kui see pole kõige rõõmustavam. Teistsuguse inimese kõrvu paitab ilus vale. Nõnda siis oleme valiku ees, kellele meele järele olla. Paraku jääb valetamisega endale sant tunne, mis korduva valetamise korral võib tõsiselt närvidele käima hakata.
Kuidas Teist rahvuskonservatiiv sai?
Sündisin 1963. aastal ning olen seega suure osa mulle antud ajast elanud võõra riigi okupatsiooni ning räige venestamise, hirmu ja range tsensuuri tingimustes. Ausalt öeldes on mul raske mõista oma eakaaslasi, kes jagavad vasakliberaalset maailmavaadet ning usuvad rahvusriikide kadumist. See on samasugune utoopia, nagu omal ajal propageeritud üleilmse punase pöörde saabumine. Paraku olen ma kindel, et suurem osa neist ei usu, vaid lihtsalt mängivad isikliku kasu nimel kaasa, mõtlemata, mis saab järgmistest põlvkondadest.
Olete elus palju reisinud – mis asjad on Teid maailmavaateliselt kujundanud?
Siinkohal tsiteeriksin taaskord oma nooremat tütart, kes kaheteistaastasena naasis Pariisist. Küsisin temalt, et kuidas meeldis. Vastus oli: „Tead isa, East or West, home is best.“ Just seda arusaama on reisimine ka minus tugevalt kujundanud. Läbi reisidel saadud kogemuste on süvenenud veendumus, et maailm saab olla tõeliselt rikas nii kultuurilises kui ka majanduslikus plaanis vaid siis, kui see koosneb erinevatest rahvastest, kes elavad igaüks omal maal omade reeglite järgi ning säilitavad oma kultuurilise ainulaadsuse. Rahvas on tugev seni, kuni suudab hoida ja austada oma keelt ja kombeid ning hoidku taevas, ei asu neid kellegi teise mõjul vägivaldselt ümber kujundama. Mulle meeldib maailm, kus ma näiteks Läti piiri ületades tunnen, et jõudsin välismaale.
Samas on erinevate maade elukorralduse ja kultuuride kogemine andnud võimaluse näha Eesti elu pisut nagu kõrvalt vaadates ning paljutki kasulikku õppida, mida kodumail edukalt kasutada annaks. Maailmast on meie mere- ja muud rännumehed toonud kodukamarale uusi ideid ja lahendusi juba väga kaugetest aegadest ning see protsess ei peatu. Siinkohal on oluline silmas pidada vaid seda, et teiste juba tehtud vigu ei tasu korrata.
Kurvaks kogemuseks on see, kui kaugele on inimkond oma planeedil raiskamise, reostamise ja rüüstamisega jõudnud. Selles mõttes on Eestimaa ikka väga kena, puhas ning hästi säilinud paigake. Jätkuks meil ainult südametunnistust ja peremehetunnet, et oma lastele pärandada maharaiumata metsad, tühjaks püüdmata meri ning puhas õhk ja vesi.
Eelöeldut kokku võttes võin öelda, et minu maailmavaade on reisimise tulemusena sini-must-valge-roheline.
Mis on Eestis Teie arvates praegu väga valesti ja mida oleks vaja kohe kapitaalselt muuta? Mida Teie võimu juures kohe ette võtaksite?
Sellele küsimusele vastamist alustaksin tuntud laulureaga: „Ai-ai-ai-aiaiaiai, tööpõld on lai!“ Vastus ei mahuks kindlasti kuhugi ära. Seepärast nimetan ainult olulisemaid asju.
Pole mingi uudis, et eestlase usaldus oma riigi vastu on kahanenud ning usk selle riigi tulevikku kõikuma löönud. Siin pole kriitilise piirini enam kuigi pikk tee. Eesti riiki tuleb juhtima hakata tõeliste peremeestena, selle sõna õiges tähenduses. Peremees teadupärast iseendale ei valeta ja iseenda tagant ei varasta, peremees pingutab koos pererahvaga rasketel aegadel püksirihma ja vastutab päriselt. Praktika, kus käki kokku keeranud minister võtab „poliitilise vastutuse“ ja maandub tagasi mugavasse parlamenditooli, tuleb alatiseks lõpetada, rääkimata süütegude puhul tagasiastumise korral tavainimese mõne aasta palga suuruse kompensatsiooni saamisest.
Tänases Eestis kõnetatakse valijat iga nelja aasta tagant, lubades kohe peale valimisi õnn õuele veeretada. Ülejäänud aja kehtib vaikimisi printsiip „rahvas raibe söögu rohtu“. Otsedemokraatia juurutamine eesti ühiskonnas on minu arvamust mööda ainus õige rohi, mis paljuräägitud võimu ja rahva vahelist lõhet raviks. Sellel oleks kaks positiivset efekti. Esiteks motiveeriks otsedemokraatiaga kaasnev positiivne hirm võimukandjaid ja teiseks kehutaks see valijaskonda aktiivsemalt kaasa mõtlema ning riigiasjades osalema. Poliitikutelt, kes väidavad, et rahvas on liiga loll, et otsedemokraatlike mehhanismide kaudu midagi otsustada, küsiksin ma, et kas rahvast tabab iga nelja aasta tagant mingi imeline selgusehetk, et nad just sind valisid.
Üks tuntud Eesti diplomaat ja kirjamees ütles mulle kunagi eravestluses kuldsed sõnad: „Peale EL-i ja NATOga liitumist on Eesti välispoliitika asunud soomustatud madallennule“. See tendents on süvenenud tasemeni, et ma ei näe suurt vahet Välisministeeriumi ja kunagise Eesti NSV välisministeeriumi vahel. Meil pole enam ammu Eesti huvidest lähtuvat välispoliitikat. See on asendatud vasallriigi asjaajamisega, kus välispoliitika sildi all sekundeeritakse Brüsselile. Eesti praeguse juhtkonna tegemised toetavad meie maa koloniseerimist EL-i poolt. Oleme juba muutunud sisuliselt banaanivabariigiks. Pooldan kindlalt oma riigi ja rahva huvidest lähtuvale välispoliitikale üleminekut sarnasel moel Ungari, Poola ja Austriaga.
Võimu juures võtaksin ma kohe ette mõned lihtsad sammud, mis ei maksa palju. Ma tühistaksin päevapealt kooseluseaduse ja õnneks veel ratifitseerimata piirileppe Venemaaga. Kindlasti kehtestaksin presidendi otsevalimise ning alustaksin kiiremas korras justiitsreformiga. Tagamaks teistele rahvustele eestlastega võrdsed võimalused, mida neil tänase seisuga ei ole, alustaksin üleminekut ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile lasteaiast gümnaasiumi lõpuni.
Kas eesti rahvas on Teie arvates valmis rahvuslikuks taassünniks ning suveräänsuse taastamiseks, või eelistavad nad vinduda ühiskonnas, kus kõik tundub korras olevat?
Ma ei ole kindel, kas me päris rahvuslikku taassündi veel vajame. See kõlab liiga pateetiliselt ja rahvuslikkus pole meil ju kuskile kadunud. Ma usun, et piisab peremehetunde taastamisest. Eestlane on loomult kannatlik ja alalhoidlik ning naljalt mässu ei tõsta. Kui aga praegused arengud peaksid jätkuma ei pruugi Jüriöö ülestõus või Mahtra sõda vol. 2 olla sugugi välistatud.
Suheldes erinevate inimeste – kolleegide, sõprade, sugulaste, valijatega, ei meenu mulle kedagi, kes oleks selgelt väitnud, et eesti keel ja eesti kultuur on ajast-arust ning sammugem lauldes vastu uuele maailmakorrale. Ikka on öeldud, et ajate õiget asja, kuid seda öeldakse justnagu vargsi üle õla vaadates, et ega äkki „Suur Vend“ ei kuule. Me oleme viimase kümne aastaga teinud pika sammu ühiskonna suunas, mida oma raamatus „1984“ kirjeldab George Orwell.
Tegelikult on tänases Eesti ühiskonnas olemas kõik need samad hirmud, mis nõukogude okupatsiooni ajal. Väga suur osa inimesi peab otstarbekamaks oma tegelikke vaateid varjata ning seda täiesti põhjendatult. Hirm kaotada töö ja sissetulek kaaluvad üles julguse oma aus arvamus välja öelda. Kahetsusväärselt palju on neid, kes on ennast igasugusest poliitikast pettumise tõttu distantseerinud. „Mis see minu hääl ikka loeb“ või „Mis vahet, kes seal pukis on – niikuinii ajavad ainult oma taskusse“ on nende kaasteeliste tüüpilised väited. Oleme taas jõudnud laialt levinud suhtumiseni, milles riiki tajutakse kui mingit vääramatut jõudu, mis eksisteerib meist väljaspool ja meist sõltumatult. Aina vähem on tunda veendumust, et see riik olen ka mina, üks selle riigi peremeestest ja minust sõltub just nii palju, kui ma panustada suudan.
Mart Saarso, meri, laevad ja Saaremaa – kas neid saab lahutada?
Ei saa.