10.10.2018
Feministliku suhtumisega naised on alati valmis kontsaga vajutama.
EKRE poliitik Jaak Madison ütleb ühe feministliku leheneegritari* surrogaatemadust puudutava loo peale, et ta pole kunagi midagi eriti arvanud Eesti ajakirjanike tasemest, sest seda pole pahatihti ollagi.
“Meil on üksikuid tõesti kvaliteetajakirjandust viljelevaid ajakirjanikke, kuid neid on vähe. Liiga suur osa on aga lihtsalt kitsarinnalised ja üpris olematu silmaringiga isehakanud ajakirjanikud, kelle toodetud uudiste tase on häbiks eelkõige nende tööandjale.
Oma väites ma veendusin taas, kui avasin Delfi, kus suurelt hakkas silma “VÄLKREPLIIK: Kas keegi Henn Põlluaasa lastelt küsis, kas nemad teda oma isaks tahtsid?”
Kirja on selle pannud lugupeetud 27-aastane lastetu ajakirjanik, mida ta ise meelsasti kirjatükis rõhutab, Marianne Ubaleht. No kena, las kirjutab. Kuid kui kirjatükk kubiseb lihtsalt labasest vingumisest, siis näitab see eelkõige reporter-toimetaja enda olematut elementaarset taset, olemaks ajakirjanik. Mida ta siis kirjutab?
“Jätkuvalt võtavad sõna mehed, kel hall pea ja konservatiivsed maailmavaated, naiste reporduktiivorganite kasutusõiguste teemadel. Ei minu ega ühegi teise naise õigust otsustada oma keha üle, sealhulgas selle üle, kas ta oma emakat kellelegi “välja rentida” tahab, ei saa teha meeste probleemiks. Kui kaua peavad naised veel taluma ühe parlamendierakonna erakordselt vanamoelist suhtumist? Meie poliitikud käivad mööda maailma ringi ja räägivad Eestist kui innovatsioonimaast. Aga sellest ei räägi keegi, et vanamehed naiste kehade ja elude kallal riigitasandil lõugu lõksutavad.”
Ehk sellest lõigust, mis ma kopeerisin, tuleb esile mitu olulist asja. Esiteks, prl Ubaleht on hardcore-feminist, sest ta ei kannata silmaotsaski, et mehed võtavad sõna inimkaubanduse ja laste müümise teemal. Selle asemel, et keskenduda põhilisele probleemile surrogaatemaduse puhul, milleks on imikute müümine, keskendub feminist lihtsalt oma suguorganitele. Ei, Ubaleht, meid ei huvita, mida Sa oma kehaga teed. Nii kaua, kui see ei mõjuta teisi ja süütuid lapsi. Feministid võivad kiunuda palju tahavad, et mehed ei või kommenteerida, mida naised oma kehaga teevad, kuid kui see tegevus puudutab kolmandaid isikuid, eriti lapsi, siis on see vägagi meeste asi.
Kui soovid enda kehale tätoveeringut teha või midagi lihtsalt amputeerida – edu! Tee oma kehaga, mida hing ihaldab. Kuid kui küsimus on inimkaubanduses või abortide puhul laste tapmises, siis see ei ole ainult Sinu asi, mida Sa oma kehaga teed.
Lisaks sellele nimetab Ubaleht mehi, kes sel teemal sõna võtavad, “hallpeadeks” ja konservatiivse maailmavaate kandjateks. Ilmselgelt on Põlluaas konservatiiv, selleks ei pea isegi väga erudeeritud ajakirjanik olema. Kuid mina ei ole veel hallipäine. Eelmisel suvel küll leiti esimesed hallid juuksekarvad, kuid ma olen siiski veel enda meelest noor ja samuti olen 100% inimkaubanduse vastu.
Erinevalt Sinust aga üritavad konservatiivse maailmavaate kandjad hoida maailma veel enam-vähem paigas ja korras, mitte teha kõike müüdavaks, isegi lapsi.
Toon välja veel ühe “pärli” ta sulest: “Vähe sellest, et EKRE juhtfiguuri meelest olen mina ja tuhanded teised noored naised, eduka karjääri ja igati ühiskonda panustava inimestena hoopis ühiskonnale kahjulikud elemendid. Mul ei ole mitte ühtegi last, ma olen 27-aastane, aga minu elus on kõik hästi.”
Esiteks, Sinu edukas karjäär on siis olla üpris madalaima astme ja tasemega ajakirjanik. Muljetavaldav! Kuid olles nüüd täiesti neutraalne, siis Sinu panus ühiskonda on olematu, võrreldes naistega, kel on lapsed. Sina võid end praegu hästi tunda, kuid tulevikus ära siis oota ka riigilt pensioni, sest uute maksumaksjatega, kes seda pensionit läbi maksude maksavad, Sa riiki toetanud pole.
Kuna Ubaleht võttis vajalikuks nimetada Põlluaasa ja teisi meie omasid “lõualõksutajateks”, siis luban ka endale veidi ehk liigset vulgaarsust: ma kardan, et tihti peitub feminismi põhjuste taga asjaolu, et ükski mõistusega mees sellist naist ei soovi. Rääkimata figuurist.”
*Eesti keeles on juba Teise maailmasõja eelsest ajast kasutatud ajakirjanike kohta väljendit leheneeger. Mõnikord peetakse seda halvustavaks, kuid leheneegriteks võidakse ajakirjanikke nimetada ka halvakspanuta või eneseirooniliselt. Ervin Aleve mälestuste kohaselt “käis väljend rohkem noore, uudistejahti pidava reporteri, mitte aga juhtkirju kirjutava toimetaja kohta. Võimalik, et reporteri tööd seostati kunagi Aafrika ja selle elanikkonna orjatööga.” Sõna päritolu kohta on mitmesuguseid oletusi: ühe kohaselt on see seotud trükivärviga, mis vanasti ajakirjanikke määris, teise kohaselt moodustatud saksa sõna Blattneger eeskujul, mis algselt tähistas variautorit. (Vikipeedia – toimetus)