11.10.2018
Neljapäev tõi Reformierakonnale kaasa veel ühe poliitiku lahkumise, kelleks on Imre Sooäär.
Eesti peavoolumeedia paisutas üle kahe inimese loobumise EKRE nimekirjas kandideerimisest, kuid kartellierakondades toimuv on veelgi hullem, sest sealt lahkutakse pikaajaliste sisemiste tülide, mitte aga põhimõttelise sobimatuse ja välise surve tõttu.
BNS vahendab: “Imre Sooäär astub Reformierakonnast välja, sest ei soovi olla pingete ja vastastikuste süüdistamiste keskel. “Viimased paar aastat on kulunud sisepingete klaarimisele ja vastastikusele süüdistamisele, mis on omakorda ühtsust mõrastanud ja takistanud edasi liikumist,” kirjutas Sooäär neljapäeval muu hulgas Facebookis.”
Kartellierakondi hülgavad juba pikemat aega tuntud inimesed, kes on nende poliitikas pettunud või siis vahetavad erakondi karjeristlikel eesmärkidel. Lisaks on ka neid inimesi, kes on leidnud, et poliitika pole siiski nende jaoks, ja on siirdunud ettevõtlusesse, kus palgatase on kõrgem, aga näägutamist vähem. Kindlasti aga tekitavad paksu pahandust positsioonid valimisnimekirjades.
“Puuetega inimeste eest seismisega tuntust kogunud ajakirjanik Tiina Kangro lahkus esmaspäeval riigikogu Isamaa fraktsioonist, märkides põhjuseks pettumuse Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL), nüüdse Isamaa, sotsiaalpoliitikas,” vahendas BNS hiljuti. Isamaast on varem lahkunud Marko Mihkelson, korraks sinna “hüpanud” Aivar Riisalu, aga Margus Tsahkna, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher (tõsi küll, ametnikukarjääri tõttu Euroopas) ja Igor Taro.
Alles lahkus Reformierakonnast Andrei Korobeinik, mõne aja eest sotside ridadest Urve Palo. Artur Talviku lahkumine räsis kõvasti Vabaerakonda, mis ähvardab iseenesest kokku kukkuda. Lahkujaid leiab praktiliselt igast erakonnast
Palju on ka neid inimesi, kes ei osale järgmistel Riigikogu valimistel, nagu näiteks sotsid Liisa Oviir, Jaanus Marrandi ja Hannes Hanso, Reformierakonna liikmed Terje Trei, Lauri Luik, Meelis Mälberg, Anne Sulling, Laine Randjärv ja Peep Aru, samuti Maire Aunaste Isamaast. Põhjendus “pühendun perekonnale” pole väga veenev, sest see jätab mulje, nagu jäädaks sissetulekuta inimesena lapsi-lapselapsi hoidma. Tõenäolisem on väsimus poliitikast ja poriloopimisest. Miks aga loobuvad sotsitarid Palo ja Oviir tegevusest feminismimeelsete sotside ridades?
Nii et valijatel on aeg mõelda, kas ikka maksab toetada Reformierakonda, kus sees käärib; Isamaad, kes Kangro sõnul viib ellu KE ja sotside maailmavaadet ega hooli puuetega inimeste abistamisest; Keskerakonda, kus Jüri Ratas kuulab venemeelset Yana Toomi ja viib koos Mailis Repsiga sõnakuulelikult ellu venestamispoliitikat; sotse, kes tahavad luua internatsionaalset marksistlikku ühiskonda koos sooneutraalsuse ja muude perverssustega.
EKRE “loobujate” otsuse taga oli suuresti peavoolumeedia ja rahvuskonservatiivsuse-vastase ühiskonnagrupi surve alla sattumine – nende vastu algatati vaimne terror, kusjuures mõlemad võeti ette geiküsimuse kaudu, mida püstitades sai nad erakonnale vastandada. Samas ei olnudki nende seisukohad EKRE-s püsimiseks sobivad, sest kooseluseadus on erakonna punane joon. Võib siiski öelda, et EKRE-ga koostööst loobumise taga pole mitte sedavõrd isikud ise, vaid vasakliberaalse ühiskonna osa räige surve, kus mängiti selle peale, mis neid erakonna põhimõtetest eraldas. Kumbki loobuja polnud ka EKRE liige.
Mart Helme on öelnud, et poliitika pole nõrganärvilistele, eriti aga ei ole kehvapoolse närvikavaga inimestel mõtet tulla EKRE-sse. See on eriline erakond selle poolest, et sinna tullakse võitlema, mitte mugavat elu nautima, nagu seda saab teha kartellierakondades, kelle rõhuasetused ei nõua 24/7 eesliinil olemist. Mõned murduvad siiski juba esimeste laskude peale. Kartellierakondades hüljatakse omad siis, kui erakonnast pole enam isiklikku kasu või teine ideoloogia meelepärasemana tundub.