13.10.2018
Konstantin Pätsi büst Eesti Panga hoones.
Saadikute omavahelised kemplemised ja erakondlikud nägelemised, mida tänapäeval nii teravalt hukka mõistetakse, olid omased ka 1920. aastate Eesti poliitikale. On ju sellest ajast laenatud tänasesse päeva termin “poliitiline lehmakauplemine”.
Siis, kui Lattik oli Riigikogus ja ajas kristliku erakonna poliitikat, tahtsid sotsid teda nöögata ja üks neist küsis Lattikult: “Mis ütleb üheteistkümnes käsk?” Lattik vastanud kohe:”Sina, sots, pea suu kinni!”
Lattik ja Anniko Riigikogus. Kord sots Gustavson lausub: “Meil on nagu kirikus, õpetaja ees ja köster järel.” Lattik: “Mitte päris nagu kirikus, siin õpetaja ja köster vaikivad, räägib aga kellamees.”
Ka valitud saadikute oskused ja võimed on olnud kriitika objektiks.
Riigikogu liikmeiks olid tihti kirjaoskamatud. Kord üks saadab kaardi koju, kirjutab alla “rahvasatik”.
Vabadussõjalaste liikumise mahasurumise järel (12. märtsil 1934. a.) muutub anekdootide tonaalsus tunduvalt. Senise suhteliselt maheda nalja asemel on nüüd tegemist pigem repressiivsele ühiskonnale omase valitsusevastase kriitikaga.
Mispärast “Vaba Maa” suleti? – Seepärast, et päälkiri ei vastand enam tänapäeva nõuetele.
Koolis seinal kolm pilti: keskel Kristus ristil, ühelpool Laidoner, teisel pool Päts. Kooliõpetaja pärib, et kelle pildid ripuvad? Õpilane: Keskel on Kristus ning teised kaks on röövlid.
Kuigi rahvas ise valis rahvahääletusel põhiseaduse, mis võimaldas tugevat presidendivõimu, ei näi selle laialdaste volitustega riigipea kehtestatud “vaikiv ajastu” inimestele meeldivat. Pigem tuntakse sümpaatiat vabadussõjalaste liidrite Sirgu ja Larka vastu.
1933. a. ja 1934. a. rahvahääletuste puhul tekkis Jõelähtmes rahvasuus riim: “Meil on kaks tarka – need on Sirk ja Larka.”
Sirk läinud Soomes hambaarsti juurde. Hammas olnud juba üsna lagunenud. Arst hakanud tõrelema, miks mees varem pole arstima hakanud. Sirk vastanud: “Ei saanud – tulin Eestist, seal ei tohi suud lahti teha!”
“Miks kindral Laidoner lasi maha oma valge hobuse?”
“Kindral Laidoner sõitis hobusega koju, hobune läks sammu: vaps, vaps, vaps… Kindral Laidoner jäi kuulama ja siis andis hobusele piitsa, hobune kiirendas sammu: larka, larka, larka… Kindral Laidoner andis veelkord tugevasti piitsa ning hobune pistis jooksma: sirk-sirk, sirk-sirk. …Siis kindral Laidoneril sai süda täis ning ta lasi hobuse maha.”
12. märtsi hommikul 1934 sõitnud Toompääle soomusauto ja laulnud ise: “Sirk-sirk-sirk-sirk-sirk- sirk!” Veidi hiljem tank: “Larka- Larka- Larka- Larka- Larka- Larka!” Mõne aja pärast hakanud venekiriku kellad laulma: Laidoner, Laidoner, Laidoner!”
Rahulolematus valitsuse tegevusega andis ainet kibedateks naljadeks:
Oli valitsus ja oli rahvas. Kumbki ei teadnud, mis teine teeb. Rahvas otsustas saata saadiku järele kuulama valitsuse kavatsusi. Saadikuks valiti lehm. Lehm tuli tagasi ja kiitis, et valitsus olevat hää. Keegi polevat osanud teda enne nii puhtaks lüpsta. Rahvas otsustas igakülgse informatsiooni saamiseks saata koera saadikuks. Koer tuli tagasi ja vandus. Valitsus nõudvat kõva suukorvi. Ei lubavat iitsatadagi. Nii vastakate otsuste puhul otsustas rahvas saata eesli kolmandaks saadikuks. Eesel ei tulnudki tagasi. Pärast saadi kuulda, et ta olevat valitsuse täiendamiseks ära kasutatud.
Zimmermanni majandusministriks kutsumise puhul käinud Tallinnas ringi järgmine anekdoot. Vaielnud sakslane, inglane ja eestlane. Sakslane öelnud: “Meie tehnika on nii kõrgel järjel, et sõdur, kes kaotas maailmasõjas jala, sai puujala asemele ja nüüd käib nagu oma lihase jalaga.” Inglane: “See pole veel midagi. Meil lehm kaotas udara, pandi asemele kummist udar ja nüüd annab piima rohkem kui enne.” Eestlane: “Meie tehnika on palju kõrgemal järjel. Vabadussõjas kaotas mees pää, pandi puust pää asemele ja nüüd on minister.”
Eriti põlatud riigimees tundub olevat kauaaegne siseminister ja “vaikiva ajastu” peaminister Kaarel Eenpalu.
Kord ajab ta loomaaias lõvigi nutma, öeldes sellele, kui palju palka saab peaminister ja kui palju tööline. Kord üritab Eestis luua aadlit, mille tiitliks on va. Rahvas arutleb mürgiselt, et kumb oleks õigem, kas Kaarel va Eenpalu või va Kaarel Eenpalu. Ka väidetakse, et kui Hitler satub suurushullustusse, siis taob ta endale kätega vastu rinda ja hüüab: “Mina – Kaarel Eenpalu!”
Nimede eestistamise aktsioongi annab võimaluse valitsusjuhi rumaluse üle naljatada:
Eenpalu-Einbund kavatses nime muuta. Hakkas mõtlema, mida uueks nimeks võtta. Mõtles: “Võtan õige elukoha järele Aruküla nimeks.” Eks Lagedi mehed kuulsid sellest kavatsusest ja hakkasid nurisema: kuis ta võtab nimeks Aruküla, kuna ta elab üsna Aruküla-Lagedi piiril, võiks võtta ju nimeks Arulageda, siis oleksid rahuldatud nii Aruküla kui ka Lagedi mehed.
Populaarseks anekdoodi-tegelaseks muutub “vaikiva ajastu” perioodil ka president Päts.
Isegi paradiisist tahaks ta veel tagasi maa peale tulla, kuna üks sugulane jäänud soojale kohale sokutamata.
Välismaalane tuleb Eestisse. Küsib:”Kes on siin riigipea?” Vastatakse: “Päts.” Siis on sel välismaalasel haridusministeeriumis tegemist. “Kelle poole peaksin ma pöörduma?” “Päts.” Hiljem läheb sama välismaalane Toompea katedraalist mööda ja talle öeldakse, et seal teenivat preester Päts. Seltskonnas ta kohtab riigi parkide ülemat, kes on jällegi Päts. Eestist lahkudes soovib see välismaalane ühe heliplaadi kaasa võtta. Loeb sellel komponisti nime – Päts.
Paradiisiski saadab teda omavolilise võimuhaaraja kuulsus, seetõttu tervitab Jumal teda istudes, kartes et muidu istub Päts tema kohale.
Viinapudelit – 3/4 liitrist – hüüti vanasti riigivanemaks, väikest 1/4 liitrist – asunikuks. 1934. a. kevadel (pääle 12. märtsi) levines Kullamaal viinapudeli uus nimetus – enne riigivanem, nüüd isehakand.
Poliitilise anekdoodi süžeed liiguvad riigimehelt riigimehele. Algselt ühele isikule kinnistunud lugu võib aja jooksul kanduda üle teisele poliitikule, põhjuseks seegi, milline tegelane on antud ajahetkel aktuaalne. Seetõttu koondab tuntud riigimees või mõni teine naljalugude lemmiktegelane oma nime ja isiku ümber omaaegsetest riigimeestest räägitud jutud. Järgnev lugu on tänaste kooliõpilaste hulgas tuntud miilitsa-anekdoodina:
Riigijuht sõidab autoga. Teel mängib poisike junnidega. Auto peatub, riigijuht kõnetab poissi. See seletab, et mängib riigivalitsust: on siseminister, rahaminister jne. Riigijuht pärib, kus riigipea on? Poiss: niisuurt junni pole veel leidnud.
Allikas: folklore.ee, Kadi Sarv