16.10.2018
Uno Kaskpeit
Eesti tuleb taastada professionaalne, riigikaitsevõimekust omav piirivalve, kirjutab Riigikogu liige (EKRE) ja piirivalves teeninud erukolonel Uno Kaskpeit.
Eesti piirivalve üle puhkenud debatti tuleb tervitada, aga selle algus paneb muigama. Aivar Riisalu jutt sõjaväestatud piirivalve taastamisest tuletab meelde, et 2015. aasta riigikogu valimistel lubas Keskerakond taastada iseseisva Piirivalveameti. Pärast valitsusse saamist see lubadus ununes.
Nüüd räägib Riisalu sellest „erinevalt EKRE-st ei taha Keskerakond taastada endist piirivalveametit, vaid ühendab kahe ministeeriumi ressursid ja kasutab ära ajateenijate potentsiaali“. Nüüd on siis selge, et eelmine valimislubadus oli rahva petmine.
Aga mis veelgi olulisem, Riisalu võib olla tubli kaitseliitlane, aga piiri valvamisest ta suurt ei jaga. Riisalu tahab nööbi külge ülikonda õmmelda. Eesti praegune piirivalve on tsiviilorganisatsioon ja pole võimalik panna tsiviiltaustaga inimesi juhtima sõjaväelisi üksusi. Praegusesse piirivalvesse ei ole peaaegu üldse jäänud sõjaväelise piirivalveharidusega juhte.
Sõjaväestatud piirivalve taastamise eeltingimus on iseseisva Piirivalveameti taastamine, see tähendab piirivalve ja politsei muutmist taas eraldi organisatsioonideks.
Miks vajame iseseisvat sõjaväestatud piirivalvet?
Me paikneme, nagu soomlasedki, vastu Venemaa piiri ning tänasel päeval puudub meil igasugune võimekus hakata vastu naabri provokatsioonidele. Meile räägitakse NATO vihmavarjust, kuid kahjuks muutub see vihmavari vastaspoole rünnaku korral auklikuks, sest NATO ei ole võimeline tooma siia oma lisajõudusid. Nende toomise teeb Vene pool võimatuks, sest nad on paigutanud Kaliningradi oma võimsad kaugmaa raketikompleksid.
Sõjaväestatud piirivalve ülesanne on sissitegevuse käigus takistada ja muuta vaenlasele raskeks lisajõudude ning varustuse juurdetoomine. Piirivalvel peab olema võimalus kutsuda reservist teenistusse oma väljaõpetatud reserv ning alustada tugevdatud piiri valvamist ja teha ettevalmistusi sissitegevuse alustamiseks vaenlase tagalas.
Piirivalve sissikompanii on võimalik panna paiknema oma vastutusalal hajutatult jagude kaupa. Need üksused saab välja õpetada tegutsema väikeste gruppidena ja paiknema eraldi, et nende avastamine oleks vaenlasele keeruline. Nad on võimelised hankima toitu loodusest. Nende eeliseks on see, et maastik, kus nad asuvad, on neile tuttav ja kodune. Neile on võimalik anda väljaõpet miinide ja lõhkeaine kasutamiseks vaenlase kolonnide hävitamisel.
Ilma sõjaväelise piirivalveta on Eesti riigikaitses augud. Sõjaväelise piirivalve ülesanne on tagada esmane vastupanu riigipiiril; koguda ja analüüsida piirialadel riigikaitselist informatsiooni; osaleda õhuruumi valves madallendude korral ning kriisi või sõjalise ohu korral tugevdada riigipiiri valvamist reservväelaste kaasamisega; osaleda riigi strateegiliste objektide kaitsel; teostada taktikalist luuret riigipiiri lähedastel aladel; valmistada ette piiriäärne vastutusala sissitegevuseks.
Neist loetletud ülesannetest on vaid üks – objektide valve – tänasel päeval pandud kaitseliidule.
Eesti piirivalve hävitamine
Eestil oleks võinud juba täna olla korralik piirivalve, kuid paraku otsustasid meie valitsejad 2000. aastate alguses sõjaväelise piirivalve, mida soomlaste abiga oldi 1990. aastatest alates üles ehitatud, laiali saata. Politsei ja piirivalve liitmine on Eesti piirivalveajaloo häbiväärsemaid peatükke, sest piirivalve ja politsei liitmisel ei olnud ühtegi sisulist põhjust.
Nimelt avastas Kaitsejõudude Peastaap sajandi algul, et piirivalve eelarvesse on paigutatud palju riigikaitse raha. Täpsemal uurimisel selgus, et meie võimul olnud poliitiline seltskond oli kogu piirivalve eelarve lükanud 2003. aastal kaitsekulude alla. Siseministeeriumi kaitsekulude summa oli puhtalt arvestuslik, et peita kaitseministeeriumi eelarvega võetud kohustus kulutada kaitseotstarbel 2% SKP-st.
Kaitsekulude kättesaamiseks ja hästi toiminud riigikaitselise tegevuse hävitamiseks alustasid kaitsejõudude peastaap ja kaitseministeerium 2003. aastal aktiivset piirivalvevastast kampaaniat, mille eesmärgiks oli lükata piirivalve riigikaitse süsteemist välja. Seda selleks, et saada kätte kaitseotstarbeline raha, mille võimul olnud poliitiline klikk oli peitnud piirivalve eelarvesse. 2003. aastaks ei eraldatud piirivalvele enam raha sissi- ja luurekompanii reservväelaste õppekogunemise läbiviimiseks. Poliitilise kokkuleppe tulemusel alustati aktiivset tegevust kõigi riigikaitset korraldavate dokumentide muutmiseks. Kogu selle aktsiooni taga olid Reformierakond, sotsid ja IRL (praegune Isamaa).
Tänaseks on piirivalve hävitamisega jõutud nii kaugele, et isegi koolis on löödud piirivalve ja politsei õppesuunad kokku, piirivalve õppeaineid on vähendatud 30% ning politseilisi õppeaineid on selle võrra suurendatud. Selle tulemusel saadakse „superpolitseinik“, kes piirivalvamisest suurt ei jaga. Riigipiiri valvamist ei pea politsei juhtkond tähtsaks. Nii mõõdabki „superpolitseinik“ põõsas mööduvate autode kiirust, täidab riigi eelarvet ning isiklikku Exceli tabelit, et saada kuu lõpuks oma punktid kirja, sest sellega kaasneb tulemustasu. Lihtsa töömehe vaatepunktist on see arusaadav, sest pere vajab toitmist.
EKRE eesmärgiks on taastada iseseisev piirivalve, kus piirivalve ülem allub otse siseministrile. Kindlasti taastame ajateenistuse piirivalves koostöös kaitseväega ning alustame sõjaaja reservi tootmist. Lahutame kindlasti väljaõppe süsteemi politsei omast, sest need on kaks täiesti erinevat õppesuunda, ning taastame väljaõppesüsteemi, mis toimis edukalt 2003. aastani. Taastame piiriäärse luure ja sissiüksuste loomise, ei lappida kinni augud riigikaitses. Eesti vajab professionaalset, riigikaitselist võimekust omavat piirivalvet.
Uno Kaskpeit
Riigikogu liige (EKRE)
piirivalves teeninud erukolonel