Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eero Laidre: endisele okupatsioonile järgneb uus – seda näeb läbi ajakirjanduse

-
27.10.2018
NSVL võib tunduda minevikuna, kuid ta on alles ja tugevneb, naastes Euroopa Liidu kaudu.
© Alo Lõhmus/Postimees

Kõige paljastavamalt reedab uus okupatsioon end ajakirjanduse kaudu, kirjutab oma arvamusloos poliitikavaatleja Eero Laidre.

“Sestap on ehk aeg uusokupantide ajakirjandusega suhtlemist piirata. Sellise otsuse tegin pärast seda, kui olin taas järele andnud naiivsele uudishimule ja rikkunud lubadust vältida kartellimeediat. Eesti rahva suhtes vaenuliku ja kahjuliku hoiaku poolest on “Eesti Päevalehe”, “Kanal 2-e”, Rahvusringhäälingu jt. kõrval ammugi tuntud ka “Postimees”.

Ometi suutsin taluda lausa kaht Postimehe “intervjuud”. Küsitlejaks Vilja Kiisler. Esimesel korral kuulati üle ja hauguti Isamaa juhi Helir-Valdor Seederiga, teine pahemsallivuslasega võitleja oli noor ekrelane Kadri Vilba. Mõlemad tulid amatsooni ründest võidukalt välja.

Kas aga lugupeetud ja väärikad inimesed peaksid Vilja Kiisleri, Toomas Sildami, Krister Parise ja teiste rahavõimu õuelaulikutega suheldes laskuma paratamatult nende madaluseni? Küsimustele vastamine tähendaks ju ühtlasi nende tunnustamist ajakirjanikena. Seda nad küll ei vääri.

Siit ka dilemma: okupatsiooniajakirjandust täielikult välja lülitada pole hea lahendus. Sest kahjuks ei pruugi praegu veel ajupesuajakirjanduse tarbijad mitte kõik olla ainult “sallivad” ullikesed… Oleks arukas et paremkonservatiivid siiski lülitaksid suhtlusringist välja mõned kõige tulihingelisemad pahempistrikest “ajakirjanikud”.

Tekkis  soov sedasorti reetmisele ja häbematusele kuidagi reageerida. Tegin Vilja Kiislerile ettepaneku anda intervjuu. Soovisin panna mõõdutundetu ründaja enda rünnatava olukorda. Loomulikult ta keeldus. Seda oligi arvata. (Nii tegi aasta tagasi ka end kristlaseks nimetav homopropagandist Annika Laats.)

Loobumisvõidu andmine ja argpükslik põõsasse pagemine on iseloomulik kõigile kseno- ja homotsentristlikele pahempoolitsejatele. Nad ju teavad, et nende väljastpoolt pealesurutud tolerasm ja seda kaitsvad õigustused ei pea vastu kõige leebemalegi vastasseisule. Kogu nende ajupesuarsenal on mingil määral tõhus kergeusklike trendisõltlaste juures ja vaid ründefaasis. Kui neid rünnataks, kukuvad nad piinliku ämbrikolinaga läbi.

Aga tõele au andes, mõnele minu küsimusele Vilja Kiisler siiski vastas. Küsisin, kas ta on sotsiaaldemokraat ja kas PM on sotside hääletoru. Mõlemale küsimusele tuli kohene ja kindel “ei”. Tubli, Vilja Kiisler! Mingi häbitunne on Teis säilinud, kui püüate salata enda ja PM-i seotust eestlaste suhtes kõige vaenulikuma poliitilise jõuga. Aga kui Teie ja PM pole pardid, miks te siis prääksute nagu pardid?

Tegelikult küsisin, miks Vilja Kiisler oma ülekuulamistel püsib nii vankumatult pahemäärmusliku populismiideoloogia kursil. Sellele küsimusele Kiisler keeldus vastamast. Väitis, et minu küsimus olevat “suunatud” ja sellistele küsimustele tema ei vasta. Sellega meie vestlus lõppes.

Miks “meie” ajakirjanduse kinnimakstud tindikulide häbematusele üldse viisakat tähelepanu omistada? Ehk võiks kasutada reeglit: õpi oma vaenlaselt ja võitle tema vastu tema enda relvadega. On fakt, et pahemäärmuslikud libaliberaalid annavad intervjuusid ainult siis, kui teavad kindlalt, et ka küsitleja on “vannutatud” pahempopulist ning küsimused ei ohusta nende “sallivuslikku” ja “avatud” maailmavaadet.

Osalt võiksid sellise taktika üle võtta ka rahvuslikud konservatiivid. Mitte küll seepärast et ausate, arukate ja aateliste (AAA) poliitikas võiks olla võõrast, kergesti ümberlükatavat ja võigast, nagu vastastel. Motiiv on erinev. Näiteks ekrelased ja perekonna ning traditsiooni kaitsjad ei peaks andma võimalust endid rünnata reetlikel kreatuuridel, kelleks suur osa “meie” ajakirjanikke on kujundatud. Nad ei peaks nii kergesti seadma endid märklauaks. Sest kuigi ründajad ei taba, võib naiivsetele “sallivaile” jääda mulje, et kui süüdistatakse, siis küllap on süüdi ka.

Sestap ei pea eesti rahva huvide esindaja tõestama, et ta pole kaamel. Tuleb ise rünnata ja paljastada renegaadid, kes pelgalt “tubase” töö eest on valmis oma rahvale noa selga lööma. Kindlasti tuleks tõenäoliselt ründajalt nõuda küsimuste eelnevat kirjalikku esitamist. Nagu nõudis omasoohimurate usulahu misjonär Annika Laats. Ja jätta suunatud küsimustele vastamata. Nagu tegi Vilja Kiisler. Meie ei pea endid oma vaadete pärast ebamugavalt tundma. Hoopis nendel peaks põletav häbi olema, kes karistamatult kahjustavad eesti rahva elujõudu, elutahet ja reostavad meie niigi väheste laste ja noorte elutervet maailmapilti.”