14.11.2018
Venemaa sõjavägi on Eestile ülimalt suur oht ka siis, kui ta maailma mastaabis nõrk on.
Reservkolonelleitnant ja EKRE kaitseministrikandidaat Leo Kunnas kirjutab oma arvamusloos sellest, milline võib välja näha Vene agressioon Eesti vastu.
“Gruusia ja Ukraina sõdade strateegilistest õppetundidest rääkides – need sõjad tõestasid veel kord, et ohustatud riikide relvajõud ei tohi muutuda asjaks iseeneses, vaid nende tüüp, suurus ja ülesehitus peavad lähtuma potentsiaalsest vaenlasest. Selle tõsiasja eiramise eest karistatakse kaotusega.
Ohuhinnang on põhjalikult muutunud. Sestap ei saa ka Eesti iseseisva kaitsevõime minimaalne operatiivajadus tulla kusagilt mujalt kui potentsiaalsest vaenlasest, tema jõududest ja vahenditest, mida võidakse meie vastu kasutada.
Mida see pealtnäha keeruline mõiste tähendab? Mille järgi seda hinnata?
Tegu ei ole raketiteaduse või elementaarosakeste füüsikaga. Sellest arusaamiseks ei pea olema sõjaväelane. Operatiivvajaduse hindamiseks pole vaja teada riigisaladusi, sest kogu vajalik lähteinfo Venemaa Lääne sõjaväeringkonna, Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu ning liitlasvägede kohta on saadav avalikes allikates.
Üks postulaat tuleb siiski kohe alguses paika panna. Kuna võimalikud on mitmed ohustsenaariumid, tuleb valida, millest lähtuda. Riigi ja rahva eksistentsi ning vabaduse seisukohast on meil tegelikult vaid üks valik – peab lähtuma kõige ohtlikumast ehk kõige raskemate tagajärgedega stsenaariumist.
Selleks on Vene ja Valgevene vägede poolt õppustel Zapad 2009, 2013 ja 2017 läbiharjutatud laiaulatuslik kallaletung meie ja liitlaste ning partnerite vastu kogu Ida-Euroopas. Kui suudame sellega oma rindelõigus toime tulla, saame hakkama ka kõige ülejäänuga.
Kui tõenäoline see on? Oleme jõudnud olukorda, kus ükski pädev julgeolekuasutus ei ole võimeline seda enam nelja-viie, või ammugi kümne aasta perspektiivis ennustama. Kui Venemaa president Vladimir Putin tõesti soovib taastada deržava ja purustada praegu kehtiva maailmakorra (millele tema senine tegevus viitab) saavad tema järgmise ametiaja kaks viimast aastat olema ohtlikud.
Tõenäoliselt läheksid Vene väed sõjategevusele üle otse õppuselt nagu Venemaa – Gruusia sõjas, või siis ootamatult lahinguvalmiduse kontrollilt. Baltikumi sõjatandril oleks nende esmaseks eesmärgiks Eesti, Läti ja Leedu äralõikamine liitlasvägedest.
Maismaal teostataks see nn Suwałki koridori hõivamise teel, mis looks ühtlasi Kaliningradi enklaavile Valgevene kaudu maismaaühenduse emamaaga. Opreratsiooni viiksid ellu Kaliningradi oblastis paiknev 11. armeekorpus ning Valgevenesse toodavad Vene üksused koos Valgevene vägedega kas 1. tankiarmee või 20. armee juhatuse all.
Baltikumi isoleerimiseks merelt ja õhust on kaks põhimõttelist võimalust. Esimene nn „suure piiramisrõnga“ variant eeldaks Gotlandi ja Ahvenamaa hõivamist Vene vägede poolt. Juhul, kui Rootsi jätkab Gotlandi remilitariseerimist ehk paigutab sinna uusi üksusi ning tugevdab õhu- ja mereväge, muutub see variant sõjaliselt raskesti teostatavaks. Ka annaks otsene agressioon Rootsile ja Soomele ettekäände lubada NATO vägedel kasutada oma õhuruumi ning territoriaalvesi, mis halvendaks Venemaa strateegilist olukorda.
Teise, nn „väikese piiramisrõnga“ puhul piisaks osa Eesti saarte, näiteks Hiiumaa põhjaosa ja Sõrve sääre hõivamisest Vene vägede poolt. Vene poolelt vaadatuna on selle variandi miinuseks tekkiva rõnga väiksem ulatus, aga seda oleks sõjaliselt suhteliselt hõlbus teostada ning ka poliitilisi komplikatsioone tekiks vähem. Igal juhul ajaks see asja ära ehk isoleeriks Baltikumi merelt ja õhust.
Mida saaks Eesti merevägi selle vastu ette võtta? Oma praegusel kujul mitte midagi.
Mõlemal juhul teostaksid operatsiooni Balti laevastik, s.h. Kaliningradi oblastis Baltiiskis paikneva 336. merejalaväebrigaadi ning Pihkva 2. spetsnazi brigaadi allüksused õhuväe toetusel. Hõivatud saartele toimetataks viivitamatult mobiilsed mereseireradarid, kaldal baseeruvad laevatõrje-raketikompleksid Bastion, kaugmaa õhutõrjekompleksid S-400 Triumf ning kesk- ja lähiõhutõrjevahendid nende katmiseks. Sellega oleks Baltikumi äralõikamine muust maailmast ellu viidud.
Mida GRU spetsnaz veel suudab? Seda võidakse kasutada mitte ainult meie poliitilise ja sõjalise juhtkonna elimineerimiseks, vaid ka Eesti elanikest ebaseaduslike relvaformeeringute moodustamiseks ning nende ettevalmistamiseks ja juhtimiseks. Nõnda tehti Ukrainas.
Mis muudab kaitsva poole olukorra raskeks? Kui ründaja valib sõja alustamiseks talle sobiva aja, koha ja viisi, siis kaitsja peab valmis olema kogu aeg ning erinevateks ohustsenaariumiteks. Venemaa Lääne sõjaväeringkonna vägedele korraldatakse mitukümmend ootamatut lahinguvalmiduse kontrolli aastas. Kuidas me reageerime? Korraldasime eelmisel aastal ühe pataljoni etteteatamata õppekogunemise ning kuulutasime avalikult, et sel aastal teeme kaks. Kas Vene-pool teatab meile, mitu lahinguvalmiduse välkkontrolli nad käesoleval või järgmisel aastal planeerivad läbi viia? Loomulikult mitte.
Ja kuidas me seda teeme? Kutsume reservväelased väeossa, sest see on kõige hõlpsam lahendus. Talitasime samamoodi ka „Siili“ ajal. Kuid miks peaks Vene-pool džentelmeni kombel ootama, kuni saame garnisonipõhise formeerimise tehtud?
Oleks naiivne arvata, et Lääne sõjaväeringkonna 6. armee, kes paikneb teisel pool Eesti ja Läti piiri, tahaks meiega võidelda. Ei. Nende eesmärk on kavalam – mobilisatsiooni läbiviimine nurja ajada, või kui see ei õnnestu, siis hävitada meie üksused kaartule ja õhulöökidega juba enne, kui need üldse lahingukontaktini jõuavad.
Selleks annavad Luugas paikneva 9. suurtükiväebrigaadi allüksused tulelöögi meie piiriäärsemate väeosade – Viru ja Kuperjanovi pataljonide pihta. Suure tõenäosusega antakse esmalöök termobaarilise laskemoonaga. Ukraina sõjas muutis kobar- või termobaarilise moonaga tuld andev reaktiivsuurtükivägi võitlusvõimetuks terveid pataljone.
Reaktiivsuurtükiväe laskeulatusest välja jäävate väeosade, juhtimisasutuste, õhuseireradarite ning Ämari ja Tallinna lennuväljade pihta annab umbes 4-6 kogupauku sealsamas Luugas asuv 26. raketibrigaad 12 Iskander-tüüpi taktikalise raketikompleksiga. Kui vanemate Totška-U tüüpi rakettide kõrvalekalle sihtimiskeskpunktist oli umbes 70-90 meetrit, siis Süüria sõjas testitud GLONASS süsteemi (GPS-süsteemi Vene vaste) poolt juhituna tabavad Iskander-M tüüpi raketid märki umbes 5-7 meetrise täpsusega.
Sääraste tulelöökide vastu ei aita muu kui personali ja varude õigeaegne laialivedu ning hajutatud formeerimine väljaspool väeosasid.
Pärast õhuseiresüsteemi mahasurumist ja lennuväljade purustamist jõuab järg 6. õhu- ja õhukaitsearmee (endise 1. õhu- ja õhukaitsearmee) lennuvahendite kätte, mis pommitavad meie infrastruktuuri, väeosi ja ladusid. Keskmaa õhutõrje puudumise tõttu pole meil isegi Suur-Tallinna ruumis võimalik vaenlasele millegagi vastata.
Paljud lääne eksperdid arvavad, et ajateenistus väljendab Vene armee nõrkust. Vastupidi – see võimaldab Venemaa relvajõududele suure reservi. Enamikul meie liitlastel seda ei ole. Kui Venemaa peaks alustama regionaalset sõda impeeriumi taastamise ning kehtiva maailmakorra hävitamise nimel, ei ole tal põhjust teha seda käigult ja kiiresti, nagu Gruusias või Ukrainas, vaid pikalt ja hoolikalt, aga varjatult ette valmistudes. Seda Venemaa juba teebki iga suurõppuse ja lahinguvalmiduse kontrolliga. Sestap on mõistlik eeldada, et 6. armee esimese ešeloni väeosades rihitakse H-hetkeks ajateenijate ettevalmistus täpselt õigesse faasi ning puudujäägid komplekteeritakse reservväelastega.
25. motolaskurbrigaad Vladimirski Lageris – kolm motolaskurpataljoni ja üks tankipataljon, kokku kolm-neli pataljoni taktikalist gruppi.
138. motolaskurbrigaad Kamenkas – kolm motolaskurpataljoni ja üks tankipataljon, veel kolm-neli pataljoni taktikalist gruppi.
76. õhuründe-dessantdiviis Pihkvas – 104. ja 234. polgu kuue õhudessantpataljoni baasil veel kuus pataljoni taktikalist gruppi. Kui õhudessantüksusi ei kasutata parajasti langevarju- või helikopteridessantidel, liiguvad ja võitlevad nad soomukitega nagu tavalised motolaskurüksused.
Seega rakendaks 6. armee juhatus Eesti vastu pealetungi esimeses ešelonis ühtekokku 12-14 pataljoni taktikalist gruppi lisaks GRU spetsnazile ja võimalikele meredessantidele, millest rääkisin eespool. Tanke oleks väegrupis sadakond – 41 tankist koosnevad pataljonid kummaski motolaskurbrigaadis ning tankiroodud mõlemas õhudessantpolgus.
Suurtükiväge on 25. ja 138. motolaskurbrigaadis, 76. õhuründe-dessantdiviisis ning 9. suurtükiväebrigaadis kokku sedavõrd palju, et iga lahingupataljoni taktikalise grupi koosseisus või toetuseks saab välja panna liikur- või reaktiivsuurtükiväe pataljoni. Lahingukoptereid on lähiümbruse kahes maaväe lennubaasis – Levašovos ja Ostrovis kokku 4-5 eskadrilli (48-60 masinat). Vaenlane võib kasutada mõlemat üksust ka Eesti suunal, kuigi sõjaliselt otstarbekam oleks Läti piiri ääres Ostrovis paiknev 15. helikopteribrigaad saata Läti vastu toetamaks kiiret läbimurret Riia suunal.
Nii nagu Vabadussõja või Teise maailmasõja ajal tuleks ka nüüd pealöök kahest põhisuunast – kirdest ja kagust. Peale spetsnazi ja taktikaliste õhudessantide on kindlasti oodata veel muid üllatusi, mida me ei suuda ette näha, näiteks elektroonilise võitluse vallas. Vene pool on hämamise, petmise ja muu “maskirovka” meister.
Kui reageerime Vene suurõppustele ja lahinguvalmiduse kontrollidele õigeaegse valmisoleku tõstmisega ning formeerime sõjaaja üksused hajutatult võime 1. ja 2. jalaväebrigaadi ning Kaitseliidu baasil välja panna kokku 10 pataljoni taktikalist gruppi. Neile lisandub Eestis paiknev Briti-Prantsuse-Taani mehhaniseeritud jalaväepataljoni lahingugrupp, mille koosseisus on ka üks tankikompanii.
Ühtekokku seega 11 pataljoni taktikalist gruppi. Pealtnäha paistavad numbrid peaaegu võrdsetena, aga see võrdsus on petlik. Kuna saaksime lahingutandrile saata vaid kaks suurtükiväepataljoni, kaks pioneeripataljoni ja ühe õhutõrjepataljoni, oleksid meie pataljoni taktikalised grupid oluliselt nõrgemad. Vene pool ületaks meid tulejõus umbes kümnekordselt, kergejalaväele pakuvad kaitset vaid kindlustatud positsioonid ning ei tasu teha panust sellele, et võiksime veoautodega või jalgsi vaenlase soomustehnika üle manööverdada.
Mis juhtuks?
Kuna kaitseringkondi pole, peab 1. jalaväebrigaad hakkama täitma Kirde ning 2. jalaväebrigaad Lõuna kaitseringkonna funktsioone ehk tõrjuma vaenlast kummalgi põhilisel operatiivsuunal. Kui brigaadiülemad allutavad kaitseringkonna ülema ülesandeid täites endale ka kohalikud Kaitseliidu-põhised üksused, on kummagi ülema käsutuses neli pataljoni taktikalist gruppi, kellele lisandub Tapal paiknev liitlasvägede lahingugrupp.
Kontseptsioon ei ole uus. Ka enne Teist maailmasõda pidid kummagi operatiivsuuna eest vastutavad 1. ja 2. diviis panema katteüksusena välja ühe polgu, et võita kaitseväele aega mobiliseerumiseks. Aga siis oli meil reservis veel ka 3. diviis ning sõjaaja kaitsevägi koosnes 104 364 inimesest.
Põhimõtteline erinevus seisneb selles, et nüüd meil reserve pole. Vaenlase õhu- ja meredessandid ning GRU spetsnaz ja nende organiseeritud ebaseaduslikud relvaformeeringud kisuvad lahingusse ka kaks ülejäänud Kaitseliidu-põhist pataljoni taktikalist gruppi. Malemängu termineid kasutades on käigud tehtud, või õigemini vaenlane need meile peale sundinud ning nupud otsas.
Lõunanaabrid Leedu ja Läti on täpselt sama raskes või veelgi raskemas seisus kui meie, sest ka neil pole vägesid. Leedu peab kahe jalaväebrigaadi ja vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni KASP üksustega tõrjuma pealetungi ühekorraga nii Kaliningradi kui ka Valgevene suunalt. Läti jätab tõenäoliselt ainult väikese osa Zemessardze üksusi viivitama ning koondab oma jalaväebrigaadi ja Zemessardze põhijõud Riiat kaitsma.
2015. aastal korraldas USA mõttekoda RAND sõjamängude tsükli, mille tulemusena selgus, et NATO vägede puudujääk Kirde-Euroopas on kuus-seitse rasket (soomus- või mehhaniseeritud) brigaadi. Kümnest erusõjaväelastest ja sõjandusekspertidest koosnevast meeskonnast valis koguni seitse tegevuskäigu, kus tõmmati pealetungivate Vene vägede eest oma üksused tagasi ning keskenduti Riia ja Tallinna kaitsmisele.
Miks nad nõnda talitasid? Vaenlane suruks meid tulega maha. Ukraina sõjas tekitas umbes 80% kaotustest kaartuli. Neile üksustele, kel pole lähiõhutõrjevahendeid, istuksid vaenlase lahingukopterid sõna tõsises mõttes pähe. Ei oleks eriline kunst meie vähesed ja hõredalt paiknevad jõud üle manööverdada ning ümber piirata ehk teha Ilovaiskit või Debaltsevet.
Kui suudaksime positsioone hoida ja sissepiiramist vältida, tekib kohe uus probleem. Meie üksused kannavad kaotusi ja väsivad. Kellega me nad välja vahetame, et nad lõpuni ei kuluks ega murduks?
Kui meie tegevusvabadus on jõudude vähesuse tõttu peaaegu nullilähedane, kuidas võiksime siis vaenlast üllatada? Eriüksuste kasutamisega Venemaa territooriumil? Kas see parandaks kuidagi Eesti strateegilist olukorda? Vaevalt. Tulega? Meil ei ole tulejõudu. Manöövriga? Eesti kõige manööverdamisvõimelisem väekoondis – 1. jalaväebrigaad – on juba lahingus Kirde kaitseringkonna asemel. Hea, kui suudaksime niipaljukestki manööverdada, et meie üksused kotti ei jääks. Meil on null tanki, sestap ei ole võimalik mingist soomusüksuse manöövrist rääkida. Liitlasvägede kümnekonna tanki abil võib saavutada korraks kohaliku tähtsusega ülekaalu mõnes lahingutandri punktis, kuid mitte operatiiv-strateegilise tähtsusega edu.
Mida teevad sellal liitlased? Nad on hõivatud blokaadirõngaga, kuhu Vene ja Valgevene väed Baltikumi püüavad haarata. Piiramisrõnga lõhkumiseks on ainult üks tee – suruda maha Venemaa ja Valgevene ühine õhukaitsesüsteem Lääne-Valgevenemaal ning Kaliningradi oblastis ja purustada Suwałki koridori tunginud vaenlase maaväed.
Seda keerulist ülesannet ei ole võimalik mõne päevaga lahendada. Kui Suwałki koridor õnnestukski vaenlase vägedest puhastada, kontrolliksid Vene- ja Valgevene-pool seda ikkagi tulega, mis takistaks liitlasvägede vaba liikumist maakitsuse kaudu Leetu ja sealt edasi. NATO vägede sisenemine Venemaa või Valgevene territooriumile tähendaks aga mitmele liitlasriigile kindlasti palju kõrgema künnise ületamist kui lihtsalt sõjategevusesse astumine Ida-Euroopa liitlaste kaitseks. Säärast sammu ei võeta ette kergekäeliselt, kuna kardetakse, et sel juhul võiks konflikt eskaleeruda taktikaliste tuumarelvade kasutamiseni Venemaa poolt.
Venemaa ise aga tooks sellal nii Baltikumi sõjatandril kui ka mujal mängu oma vägede teise ešeloni. See koosneb kolmest komponendist. Rahvuskaarti, endisi sisevägesid on meie idanaabril igas administratiivüksuses (oblastis või vabariigis) vähemalt pataljon. Keskringkonna väekoondised paisatakse läände. Aga mis peamine – areenile astuvad reservväekoondised ehk sõjaaja relvajõud, kelle varjatud mobiliseerimist Vene-pool alustaks juba enne sõjategevuse puhkemist.
Venemaa eelmise kaitseministri Serdjukovi ajal aset leidnud kadreeritud vähese komplekteeritusega väeosade kaotamine ei tähendanud sõjaaja relvajõudusest loobumist. Vastupidi. Toon paar näidet lähiümbrusest. Luugasse 9. suurtükiväebrigaadi juurde on paigutatud veel teisegi täpselt samasuguse suurtükiväebrigaadi varustus ja sõjatehnika. Pihkva 76. õhuründe-dessantdiviisis on rahuajal mehitatud vaid kaks polku. Puuduva 23. õhudessantpolgu komplekteerimine õhudessantvägede veteranidega ei valmista erilisi raskusi ning pikemale operatsioonieelsele väljaõppele aega raiskama ei hakata.
Mobilisatsioonisüsteemi on muudetud ratsionaalsemaks, efektiivsemaks ja odavamaks. Vanemast relvastusest ja lahingutehnikast ei ole puudust. Kui alalise valmiduse üksused on väeosadest lahkunud ning asunud lahinguülesandeid täitma, kasutatakse tühjenenud infrastruktuuri reservüksuste formeerimiseks ja harjutusvälju nende operatsioonieelseks ettevalmistamiseks. Eesti lähinaabruses pole Vene-poolel põhjust tavarelvadega antavaid taktikalisi raketilööke karta, sest NATO vägedel pole võimekust nende andmiseks.
Alliansi fundamentaalne probleem seisneb selles, et erinevalt Venemaast on enamik NATO riikidest oma sõjaaja relvajõud kaotanud. Sestap suudab Vene-pool paisata sõjatandrile vägesid kiiremini ja rohkem kui meie liitlased. Ka ei tasu oodata, et kaks liitlasriiki, kellel iseenesest on suured reservid – Türgi ja Kreeka – neid Venemaa vastasesse sõtta saadaksid.
Vaenlase teise ja kolmanda ešeloni reservüksused on ideaalist kaugel nii väljaõppe, varustuse kui ka juhtimise osas, aga nad ajavad asja ära. See on ainus, mis loeb.
Eesti strateegiline olukord paraneks oluliselt, kui Rootsi, ning eriti Soome lubaksid liitlasvägedel kasutada oma lennuvälju ja territoriaalvesi. Säärane otsus ei tuleks kergelt, sest tähendaks de facto sõttaastumist Venemaa vastu. Aga ka Soome ja Rootsi lennuväljade ning territoriaalvete kasutamise õigus ei looks veel eeldusi liitlasvägede Normandia või Inchoni lahe stiilis meredessandi maabumiseks Eesti lääne- või põhjarannikule. Selleks oleks vaja palju enamat – Venemaa Balti laevastiku neutraliseerimist ja 6. õhu- ja õhukaitsearmee mahasurumist. Liitlasvägede meredessant Eesti rannikule tähendaks suurusklassi võrra raskemat ülesannet kui Suwałki koridori taasavamine.
Kahe brigaadi ja Kaitseliiduga umbes 21 000 inimesest koosnev sõjaaja kaitsevägi võiks toimida juhul, kui Eestis paikneks alaliselt liitlasvägede mehhaniseeritud diviis. Siis oleks kaitseväel hoopis teine roll kui praegu – mitte kaitsta Eestit, vaid osaleda koos liitlasvägedega Eesti kaitsmisel.
Seda ei ole.
Kuni seda pole, tuleb otsa vaadata karmile tõele – meil ei ole armeed, millega võiksime liitlasvägede saabumiseni vastu pidada ehk meie poolest sõja võita. Teistel Balti riikidel on seda veelgi vähem – see ei lohuta meid, ainult lisab koormat. Ka süüdlaste otsimisel pole mõtet, sest Venemaa relvajõudude ignoreerimine oli NATO kollektiivne otsus, mille tagajärgedega peame nüüd silmitsi seisma.
Mida võib kõigest eelnevast järeldada? Lähiümbruses paiknevate Venemaa Lääne sõjaväeringkonna väekoondiste võitlusvõime on viimase kümne aasta jooksul oluliselt tõusnud. Meie lõunanaabri Läti sõjaline nõrkus on ilmselge. Nende kahe asjaolu koosmõju kasvatab ka meie iseseisva kaitsevõime minimaalset operatiivvajadust.
42 000 inimesest koosnevast sõjaaja kaitseväest enam ei jätku. Vaja on 55 000 inimest pluss umbes 40 000 inimest täiendusreservi kaotuste kompenseerimiseks. Sõja korral saavad kaotused olema suured – selle tõsiasja ees ei tasu silmi sulgeda. Neli kaitseringkonda ja kaks brigaadi, kokku 20 pataljoni taktikalist gruppi ning nende moodustamiseks üks tankipataljon, üks mehhaniseeritud jalaväepataljon jalaväe lahingumasinatel, kaks jalaväepataljoni soomukitel, 16 kergejalaväepataljoni, kaheksa suurtükiväepataljoni, kuus pioneeripataljoni, kuus õhutõrjepataljoni ja kuus logistikapataljoni. Keskmaa õhutõrje õhuväele ning miiniveeskamise ja rannakaitse võimekus mereväele.
Kõige raskem osa ülesandest on tegelikult juba täidetud. Käesoleval aastal möödub kakskümmend aastat ajast, mil kaitseväes käivitati üksusepõhine ajateenijate ettevalmistussüsteem. Alates 2002. aastast on igal kevadel lõpetanud väljaõppe pataljoni taktikaline grupp, kuhu kuuluvad jalaväepataljon ning kompanii (patarei) suurused lahingutoetus- ja logistikaüksused igast maaväe relvaliigist. Igal aastal lisandus ja lisandub edaspidigi reservi jalaväepataljon ning kolme aasta takka suurtükiväe-, pioneeri-, õhutõrje- ja logistikapataljonid. Kutsealuste hulga suurendamine 4000 inimeseni aastas tähendab, et saab ette valmistada veelgi rohkem üksusi.
Nagu näha, pole mittevastavus minimaalsele operatiivvajadusele 21 000 või 26 000 inimesest koosneva sõjaaja kaitseväe ainsaks probleemiks. Sõjaaja üksuste ettevalmistamiseks tehtud tohutud jõupingutused koos nende teostamiseks kulutatud ressurssidega läheksid lihtsalt hukka. Kui toimivat sõjaaja üksuste ettevalmistussüsteemi poleks, ei oleks mul ka mõtet ega põhjust sõjalise riigikaitse teemadel üldse sõna võtta. Reservarmee ilma sõjaaja üksuste ettevalmistussüsteemita on kui protsessorita arvuti. Meie probleemid oleksid sel juhul samavõrd ületamatud nagu lõunanaabritel lätlastel.
Sõjaaja kaitseväe vastavusse viimine minimaalse operatiivvajadusega on seega puht organisatoorne küsimus. Iseseisva kaitsevõimega seostamatute tegevuste lõpetamine, kaitseministeeriumi ja tema allasutuste kulude vähendamine, ratsionaalsemad hanked, tsiviilsektori ressursside kasutuselevõtt, sõjalise abi küsimine liitlastelt, poliitikutele ning rahvale suuremate kaitsekulutuste vajalikkuse põhjendamine ja muu selline – mis on siin ületamatut? See on ju igapäevane töö, mille eest vastutavatele ametiisikutele palka makstakse.”