27.11.2018
Urmas Espenberg
Viimaste päevade sündmused riisusid kõikidel peast vagaduse maskid ja näitasid, kes on kes. Vähemalt teame nüüd ausalt, et riiki juhivad internatsid, Stenbockis istub otsustusvõimetu rõõmurull ja Kadriorgu kamandab rahva mandaadita Brüsseli satraap.
Hea asi seegi, kui illusioone enam pole ja rahvaski teab, et enam halvemaks minna ei saa. Sellise tõdemuse tõi välja Riigikogus 26. novembril menetletud avaldus. Vaid 41 hädist poolthäält kogunud rände- ja pagulaspakti pöördumine, mis tulevikus ähvardab siiski meie rahvusriiki hävitada, võeti vastu.
Ei lugenud see, et välisministeerium tegi tõlkes kõigest 80 viga, et Turu-uuringute värske uuringu järgi ei toeta lepet 56% ehk enamus Eesti elanikkonnast, et vihane ja mures rahvahulk Toompea lossi ees nõudis protsessi peatamist. Kuigi riigikogu avaldus ei oma Eestile juriidiliselt siduvat või kohustavat jõudu, tõttas otsustusvõimetu peaminister seda kohe Hammurapi kivisseraiutud seaduseks pidama, mis võimaldaks presidentinnal otsejoones Marrakechi põrutada.
Viimane seda aga rahva pahameele tõttu vist väga ei tahagi, populaarsus kannatab, küllap piisab mingist ametnikustki. Kurb tõdemus on aga see, et mingi suvaline ÜRO-s istuv ametnik hakkab otsustama Eesti tulevikku! See pole enam isegi põhiseaduslik kriis vaid, vaid pagan teab mis palagan.
Valitsus ei pea ju nüüd midagi tegema, Rattal üks mure vähem. See, et Eesti saab tulevikus kaela pidurdamatu rändevoo, peaministrit paraku ei huvita. Sinnani saab rõõmsalt elada, lulli lüüa ja kummi venitada. Kui jama käes, eks siis vaatab, keda süüdi lavastada. Seni saab tervitada Venemaalt ja Ida-Euroopast saabunud keevitajaid ja ehitajaid, üliõpilasi tuleb nagunii igast maailma nurgast, kes teab kui palju. Pärast meid tulgu või veeuputus!
Seda kõike võimendab ja tiražeerib nn sõltumatu peavoolumeedia, eriti need kanalid, mis ilmselgelt valitsevate sotsialistide meelsusele ja kontrollile alluvad. Kõike seda, mida ajab suust välja kahtlase tausta ning sõltuvusprobleemidega ning paljude poolt ka süvariigi agendiks peetud isik, paisatakse hetkegi kõhklemata eetrisse, kontrollimata vähemalgi määral sündmuste tegelikku käiku ja elementaarseid fakte või tõde.
Võõrast meeleavaldust provotseerima tulnud kroonilise avantüristi avaldust politseile menetletakse kiirkorras, ent vastaspoole kuriteoteade on külma kõhuga tagasi lükatud. Tarandi enda sõnul teinud ta lihtsalt nalja, ent kujutage ette, mis nali tuleks välja sellest, kui näiteks 9. mail läheks keegi venelaste miitingule Heil Hitler! karjuma (võimalik sõda venelastega) või segada moslemite miitingut lausungiga “Allah on siga!”
Midagi jõudis valitsevale eliidile siiski kõrvade vahel, sest algas hüsteeria ja hala selle üle. kuidas keegi hirmunud oli, kaasa arvatud siseminister ja peaministriks kandieerida sooviv Kajake. Kas meil on ikka selliseid ministreid vaja? Mida teeksid nad meeleavalduste korral, mis toimuvad Prantsusmaal või Araabia riikides? Jookseksid lihtsalt peitu, ilmselt küll.
Rahva pahameel nende tahtest pidevalt ülesõitjate vastu on hetkel sedavõrd suur, et see mis juhtus Tarandiga läbi tema enda süü, on pigem nagu sääsehammustus, millest üritatakse peavoolukanalites manada elevanti.