29.11.2018
Poolakad protestivad Krakovis Vene agressiooni vastu.
Kuigi EL-is räägitakse mingist oma armeest ja ühtsest välispoliitikast, näitab reaalsus, et ühendus on Venemaa suunal nõrk ja hambutu.
Euroopa Liit mõistis kolmapäeval teravalt hukka Venemaa rünnaku Ukraina mereväe alustele, kuid pärast kolm päeva kestnud debatti uutes sanktsioonides kokku ei leppinud, vahendab BNS. Bloki avaldus oli jõuliselt sõnastatud, kuid valmistas pettumuse mõnele liikmesriikidest, kes olid lootnud karmimat ühist joont.
“Meid jahmatab see Venemaa jõukasutus, mis piirkonna kasvava militariseerimise taustal on lubamatu,” ütles EL-i välispoliitikajuht Federica Mogherini. Kas poleks aeg mitte olla jahmunud Kremli sigaduste suhtes, vaid neid juba ette näha? Krimmi annekteerimisest on juba neli(!) aastat möödas!
EL-i 28 liikmesriigi kõrged ametnikud on “intensiivselt” arutanud reaktsiooni alates nädalavahetusest, kui Vene patrullalused avasid Krimmi lähedal tule kolme Ukraina laeva pihta ja hõivasid need.
EL on varem tauninud Ukrainale kuuluva Krimmi poolsaare annekteerimist Venemaa poolt ning koos Ühendriikidega kehtestanud Moskvale ulatuslikud majandussanktsioonid. Mõned EL-i riigid, nagu näiteks Poola, soovinuks vastata viimasele intsidendile uute sanktsioonidega, milles oleks võidud kokku leppida ühenduse välisministrite kohtumisel järgmisel kuul.
Kuid Prantsusmaa ja Saksamaa EL-i Minski protsessi garantidena soovisid olla ettevaatlikumad. Poola peaminister Andrzej Duda aga rõhutas, et kui Venemaa vastu otsustakse täiendavaid sanktsioone rakendada, siis Poola toetab neid.
Kolmapäevases avalduses kordas EL, et Venemaa vabastaks hõivatud laevad ja nende meeskonnad, ning väljendas taas “täielikku toetust Ukraina iseseisvusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele”. Sanktsioonidega ähvardamisest siiski loobuti ning lubati tegutseda kohasel moel koostöös rahvusvaheliste partneritega. Sellistele hoiatustele Venemaa paraku vilistab.
Tegelikult on EL asunud tegutsema alles päevi pärast reaalset jõuakti, mis näitab, et ka Vene agressiooni korral Balti suunal pole euroliidust kiiret tuge oodata – nemad hakkavad isegi hukka mõistma alles siis, kui me oleme juba okupeeritud.
Siin on selge signaal Eestile olemas – pole mõtet orienteeruda välis- ja julgeolekupoliitikas tahtejõuetule Euroopa Liidule, sealhulgas Prantsusmaale ja Saksamaale, vaid tugevdada suhteid USA ja Poolaga.