16.11.2015
Vienna+–+sculpture+black+and+white
Et ära hoida terrorismi ja teisi massiimmigratsiooni negatiivseid tagajärgi, tuleb meil mõista, MIKS massiimmigratsioon aset leiab – ja sel on vähe pistmist immigrantide endiga.
Me kõik veebilehel Right On ja kirjastuses Arktos väljendame oma sügavaimat kaastunnet ja sümpaatiat reedeste Pariisi rünnakute ohvreile ja kogu prantsuse rahvale. Aga sellised väljendused on peavoolu- ja sotsiaalmeedias laialt levinud; millest jääb vajaka, on nende rünnakute põhjuste korrektne äratundmine ja sisukad ideed, kuidas neile vastata. Ameeriklasena olen ma omajagu kõrvaltvaataja; kuid euroopa päritolu ameeriklasena, kes on veetnud palju aega Euroopas, kurvastab mind sellegipoolest väga, kui ma näen oma etnilist ja kultuurilist suguseltsi nõnda ohvriks langemas.
Raske on mõelda, mida nende rünnakute järel ütelda; kui tihti alates 2001. aastast oleme me pidanud sedasama väljendama? Meile, tõelistele parempoolsetele, on suureks kiusatuseks öelda „Aga me ju hoiatasime teid“, kuna me oleme juba aastakümneid rääkinud Lääne-Euroopas toimuva äärmusliku massiimmigratsioonipoliitika vältimatutest tagajärgedest – mitte et see annaks mulle mingisugust rahuldustunnet; vastupidi, see on pettumuse ja tragöödia tunne, teades, et seda olukorda oleks saanud vältida. Siiski olid president Hollande ja suur osa Prantsuse meediast kärmed prantslasi hoiatama, et nad ei kuulaks immigratsioonivastaseid „äärmuslasi“ – kuna ilmselgelt on nüüd vaja hoopis veel liberaalsemaid loosungeid multikulturalismi ja humanitarismi imedest, „kindlameelsuse“ väljendamist terrori ees (mis enamasti ei tähenda muud kui suuremaid eelarveid ja suuremaid õigusi sõjaväele ning julgeolekuteenistustele) ning magushaiglasi, mõttelagedaid üleskutseid „rahuks ja mõistmiseks“. (Kõik saavad omamoodi aru, kes on tegelikult nende rünnakute eest vastutav: ma olen juba sattunud äärmusliberaalide avaldustele, et tegu oli reaktsiooniga eurooplaste „sallimatusele“ ja immigratsioonivastaste erakondade tõusule, ning teisal et rünnakuid oleks saanud ära hoida, kui meeste asemel valitseksid maailma naised.)
Paljud meist hoiatasid, et Lähis-Idast ja Aafrikast sadade tuhandete „pagulaste“ vastuvõtmine, püüdmata nende tegelikku identiteeti või tausta kindlaks teha, tõotas pahandusi – ja seda ei hoiatanud vaid meie, tõelistest parempoolsetest „äärmuslased“, vaid ka vahest ainus täna tõtt rääkiv Euroopa poliitik, Ungari peaminister Viktor Orbán. Ja tõepoolest, vähem kui 24 tundi pärast rünnakuid avastas Prantsuse politsei ühe terroristi laiba juurest Süüria passi, mis võimaldas Kreeka ametnikel tuvastada, et ta oli alles eelmisel kuul „pagulaste“ tulva käigus läbi Kreeka tulnud.
Kuid keskenduda üksnes „migratsioonikriisile“, nagu paljud neil päevil teevad, tähendaks ignoreerida tõsiasja, et massiimmigratsioon väljastpoolt Euroopat on olnud nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas juba pool sajandit kriisiks, ja see viimane laine vaid kiirendab trendi. Ja kahjuks on terrorirünnakud Euroopas saamas peaaegu sama tavaliseks kui massitulistamised USAs. Ning mil selle viimase rünnaku võisid toime panna need, kes saabusid koos „pagulaste“ tulvaga, viisid jaanuarikuised rünnakud Pariisis läbi alžeeria päritolu mehed, kes olid sündinud ja üles kasvanud Prantsusmaal, ning augustikuise reisirongi rünnakukatse taga Prantsusmaal oli marokolane, kes oli kaheksa aastat Euroopas elanud. Need rünnakud oleksid toimunud ka ilma praeguse migratsioonikriisita.
Ühtlasi ei ole terrorism peamine põhjus, miks eurooplased ja ameeriklased peaksid olema massiimmigratsiooni vastu, isegi kui see on suur mure. Lõppude lõpuks võtab terroriaktidest osa vaid tilluke osa immigrantidest. Aga immigratsiooni majanduslik mõju, ühtviisi immigrantide lähte- ja sihtriikidele, kahjustab mõlemat osapoolt ja toob kasu vaid globaliseerumise isandatele; ja veelgi olulisemalt viib see kultuurilise võõrandumiseni nii oma juurtest äralõigatud immigrantide jaoks kui ka põlisrahva jaoks, kes avastavad, et nende kultuur, mis tavaolukorras oleks neile edasi antud oma pere ja kogukonna poolt, on asendatud individualismi ja multikulturalismi kultusega, ning kellele õpetatakse, et neil ei ole rohkem õigust oma sünnikohale ja selle traditsioonidele, kui kellelgi, kes vaid eelmisel nädalal teiselt mandrilt saabus. (Alain de Benoist on need immigratsioonikriisi aspektid suurepäraselt kokku võtnud oma raamatus On the Brink of the Abyss: The Imminent Bankruptcy of the Financial System, mille Arktos andis hiljuti välja.)
Kuid minu meelest tuleb meil vastu seista kiusatusele immigratsioonist rääkides keskenduda immigrantidele endile. Ma ei süüdista immigrante selles, et nad tahavad Euroopasse või Ameerikasse tulla; mulle meeldib siin ka ja ma olen kindel, et kui ma elaks vaesuses ilma vähimagi võimaluseta oma olukorra parandamiseks, või kui ma elaks paigas, kus ma olen pidevalt hädaohus, ahvatleks mindki Läände emigreerumine, eriti kui ma kuuleks sealseid poliitikuid mind selleks julgustamas. Ei ole kuritegu, et immigrandid tahavad meie maadele tulla; ja samamoodi ei tohiks meie tunda mingit kohustust neil seda võimaldada.
Samuti ei nõustu ma nendega, kes keskenduvad immigratsiooniprobleemi juurena islamile. Võib olla tõsi, et islam on olemuselt sõjakam ja assimileerimatum kui teised religioonid; ma ei ole nii suur traditsionalist (Guénoni mõttes), et mulle jääks märkamata hindu või taoistlike terroristide senine vähesus Euroopas. Aga minu meelest ei taba see asja tuuma. Sel, miks suur hulk immigrante ei kuulu Euroopasse, pole mingit pistmist nende religiooniga – samamoodi ei ole Euroopasse teretulnud suured Aafrika või Araabia kristlaste kogukonnad – ega nende IQ-testide tulemustega; nad ei kuulu siia, kuna nad pärinevad täiesti teisest kultuuri- ja tsivilisatsioonikontekstist, ja nende siinolek saab mõlemale osapoolele olla üksnes segav ja võõrastav. See on piisav põhjus, et olla vastu massiimmigratsioonile. Nagu hr Orbán hiljuti ütles, on kaalul Euroopa identiteedi allesjäämine.
Me peame ühtlasi mõistma, miks immigratsioon aset leiab – ja sel on samuti vähe pistmist islamiga või immigrantide endiga. Käesoleva migratsioonikriisi korraldasid Euroopa poliitikud ja liberaalne kultuurieliit; hr Orbánil õnnestus nädalatega täiesti peatada pagulastelaine Ungarisse, näidates, kui palju võib saavutada illiberaalse poliitilise juhi otsustavus. Samuti on Ungari meedia ja hr Orbán ise oma hiljutises avalduses väitnud, et on tõendeid, mille järgi George Soros ja Ameerika MTÜd on rahastanud migrantide paljusid sissetunge Euroopasse põhjustel, mille üle me võime vaid spekuleerida, kuid mis tõenäoliselt ei kattu Euroopa huvidega. Tsiteerides hr Orbánit: „Kes Euroopas on hääletanud selle üle, et lasta sisse miljoneid illegaale ja neid siis laiali jaotada? Sel, mis praegu juhtub, ei ole demokraatlikku alust… Euroopa rahvad on ärkamas, nad on mõistnud, et immigratsioon on kultuuriküsimus, kaalul on meie identiteet.“
Seega on poliitikud ja liberaalne eliit avanud väravad – kuid mis kannustas neid immigrante võtma ette vaevalist teekonda Euroopasse? Sel on jällegi vähe pistmist immigrantide endi, küll aga USA ja NATO ning nende regionaalsete liitlaste poliitikaga viimastel aastatel. Alates 2001. aastast on USA ja tema toetajad võtnud osa pidevast võitlusest, et tuua regiooni „demokraatia“ ja „inimõiguste“ hägused ning pidevalt muutuvad ideed – ja muidugi, et teha Iisraeli olukorda turvalisemaks ja teenida naftatööstuse huve – ning selle käigus on nad hävitanud Saddam Husseini ja Gaddafi, ja püüavad hetkel hävitada Bashar al-Assadi; sisuliselt hävitades iga sekulaarse araabia rahvusliku jõu religioonis, mis oleks suutnud edukalt radikaalse islamismi tõusu peatada. Et mitte mainida, kuidas lääneriigid ja nende liitlased on vähemalt 1980ndatest peale aktiivselt toetanud islamistlikke gruppe, sealhulgas Islamiriiki. On oluline mõista, et me ei saa massiimmigratsiooni ja terrorismiprobleemiga tegelda, nägemata, et see pole miski, mis meid väljastpoolt ründab; selle juured on paljuski meie enda ühiskonnas ja praegustes asjaoludes.
Samamoodi on praeguse migratsioonikriisi taga, kui me vaatame massiimmigratsiooni tervikuna, alati liberaalsed poliitikud ja nende toetajad meedias ning akadeemias, kes unistavad maailmast, milles me kõik oleme rõõmsad tarbijad soojas vikerkaarevärvilise multikulturalismi vannis, kus meid eristab üksteisest sama vähe kui sildid meie riietel; ning rahvusvahelised firmad, kelle jaoks massiimmigratsioon on võimalus saada odavat tööjõudu oma piiramatu majanduskasvu apluse täitmiseks, ja kes ühtlasi püüavad kompenseerida lääneriikide langevat iivet – jällegi, nende tegurite eest on meil raske süüdistada islamit või teistest maailmajagudest pärit inimesi.
Jääb küsimus, kuidas see probleem käsile võtta. Paljud inimesed pakuvad juba omapoolseid lahendusi. Inimesed värvivad oma Facebooki profiilipilte Prantsusmaa lipuks (Je suis Charlie on moestläinud) ja postitavad Prantsusmaa lippe koos loosungiga solidarité – kuigi jääb häguseks, missugust tegevust see endas kätkeb lisaks vihale ja kurbusele ametlikult määratud perioodi vältel, kuni poliitikud ja ärimehed ütlevad, et on aeg „edasi liikuda“ ja kõik unustada. Samuti näen ma inimesi, kes postitavad rahusümboliks kujundatud Eiffeli torni – kuna nähtavasti on parim viis tegelda inimestega, kes kasutavad meie vastu suvalist vägivalda, neile näitamine, et nad ei suuda murda meie veendumust, kuidas sügaval seespool oleme me kõik inimlikud, ja me ei tohi seega teha midagi, mis võiks neid ärritada.
Muidugi on meie valitsustel omaenda mõtted sellest, mida tuleks teha. Hollande on kinnitanud, et Prantsusmaa „võitlus tuleb halastamatu“, ja Prantsusmaa on „riik, kes teab, kuidas end kaitsta ja kuidas oma jõud mobiliseerida“ – just mida me tavaliselt pärast terrorirünnakuid poliitikutelt kuuleme. Mida see tõenäoliselt reaalsuses tähendab, on suurem eelarve julgeoleku- ja luureteenistustele ning privaatsuse piiramine, järelevalveriigi tugevdamine ja suure tõenäosusega prantslastele suurema kahju toomine kui terroristidele; ja rohkem Prantsuse sõjalist sekkumist islamimaailmas. Arvestades, et USA on seda poliitikat mõnuga ajanud 14 aastat ja ainus tegelik tulemus on rohkem hirmul, paranoilisem ja vähem vaba Ameerika, mil terrorirünnakud (nagu rünnak Bostonis) jätkuvad endiselt, ning lõppematud sõjad, mida üksnes tekib juurde ja mis muutuvad julmemaks, ei tundu tõenäoline, et see lähenemine muudaks Prantsusmaad turvalisemaks. (Ma annan küll Hollande’ile au piiride sulgemise eest.)
Kui ma annaks nõu prantslastele ja eurooplastele ning ameeriklastele tervikuna, kuidas neile rünnakutele vastata, oleks see järgnev:
1. Seiskem vastu automaatsele tungile suunata oma viha immigrantide ja moslemite vastu, ning keskendugem hoopis jõududele, kes neid siia toovad ja siin hoiavad. See ei tähenda, et peaksime neid armastama, aga tuleb mõista, et nad on üksnes hammasrattad meie kontrolli alt väljunud masinas, ja nad ei vääri tingimata meiepoolset vihkamist. Kui me kukutame immigratsiooni toetavad jõud, saame me probleemi ühekorraga lahendada; aga olles ebaviisakad või vägivaldsed üksikute immigrantide vastu meie keskel, juhime me ennast ja teisi probleemi tõeliselt allikalt üksnes kõrvale, ning kinnitame stereotüüpe, mida meie liberaalsed vaenlased meie kohta levitavad. Vihakem liberalismi, mitte üksikuid immigrante.
2. Keeldugem toetamast „riikliku julgeoleku“ nimel järelevalvesüsteemi loomist, mis seab meid kas samapalju või rohkem sihtmärgiks, kui neid, kes meid ohustavad. Samuti ärgem toetagem sõjalisi avantüüre teistel maadel, mis üksnes süvendavad probleemi ja edendavad globalistlikke plaane.
3. Mõistkem, et sellistele rünnakutele peavoolusõnumitega vastamine üksnes aitab kaasa süsteemi katsetele igasugust efektiivset vastust takistada – kuna olles kaasosaline selle olukorra tekitamisel, ei taha süsteem seda ka lahendada.
4. Taastagem oma rahvustunne ja identiteet, ning tundkem vendlust oma rahvuskaaslaste vastu, selle asemel, et olla „multikultuurne“ või individualistlik. Eelkõige võtke ühendust identiteedimeelsete gruppidega oma piirkonnas, või kui läheduses ei ole ühtki, siis interneti teel. Kui teie riigis on sisukas immigratsioonivastane erakond, toetage seda – aga keelduge toetamast liberalismimeelseid parteisid, kes immigratsioonist küll rääkides ei tee midagi selle peatamiseks, näiteks vabariiklased USAs.
5. Millal iganes võimalik, avaldagem oma mõtteid, rääkides nendega, kes endiselt usuvad liberaalseid vaateid immigratsioonile. Tehkem selgeks, et me ei ole sellega nõus ja põhjendagem. Süsteemil on õnnestunud panna enamik inimesi uskuma, et üksnes hullud ei mõista massiimmigratsiooni vajalikkust ja toredust; kuna sa oled tõenäoliselt intelligentne ja austatud isik, tehes selgeks oma erimeelsused ja põhjendades neid hästi, paned sa teised inimesed oma arvamuse üle järele mõtlema ja vahest sinu mõtteviisini välja jõudma. Mitte keegi, kes hoolib oma rahva saatusest, ja ka teiste rahvaste saatusest, ei saa tõsiselt massiimmigratsiooni pooldada. Näidates, et sinu vaated on mõistlikud, seisad sa vastu meid valitsevate jõudude narratiivile ja aitad teha tõsiseltvõetavamaks ideed, et eurooplased peavad oma identiteedi ja huvide eest taas kord välja astuma.
6. Olgem oma pärandit väärt ja elagem iga päev nende väärtuste järgi, mis on meile kallid. Kui me sõnades võitleme Euroopa eest, tuleb meil ka näidata, et oleme oma esivanemate väärilised pärijad. Kui me elame pinnapealset või liiderlikku elu, häbistame me seda pärandit ja viilime kõrvale oma kohustustest, näidates, et me ei ole oma maad rohkem väärt kui immigrandid.
Autori loal tõlgitud veebilehelt RightOn.