03.12.2018
Agnes Pulk koos lastega
Olen 39-aastane, kolme lapse ema, abielus, kõrgharidusega ja EKRE valija aastast 2015. Minu tutvusringkonnas on väga palju haritud naisi, kes on EKRE valijad. EKRE liikmete seas, muide, on vähemalt pooled naised.
Kirjutan, et avaldada oma nördimust meediakajastuste suhtes, mis 27. novembril EKRE meeleavaldusel osalejate, aga laiemalt kõigi erakonna liikmete ja valijate pihta suunati: intrid, natsid, märatsejad, rumal pööbel, rünnakrühmlased, hullunud rahvamass, jne. Üks inimene kaotas enesevalitsuse ja lõi ühe korra Indrek Tarandit jalaga (mis on loomulikult lubamatu), aga võimendatud süü ja sildistamine lajatatakse terve erakonna ning selle toetajate peale. Ometi kestis meeleavaldus kaks tundi, millest nii enne Tarandi lavale tungimist kui ka pärast Tarandi kõrvaldamist, oli kõik rahulik ja ilma vägivallata. Kohal oli ligi tuhat inimest, mis on Eesti kohta üsna suur arv. Palju oli perekondi, ka väikeste lastega, oli kristlasi, kes palvetasid ühiselt. Keegi ei märatsenud.
Mõistkem halvad asjad hukka, muutumata seejuures labaseks!
Ma ei poolda labase kõnepruugi kasutamist, nagu ka paljud minu sõbrad ja kolleegid, kuigi emotsionaalsete miitingute puhul või Facebookis kipub see mõnikord juhtuma. Kuid selline pale pole rahvuskonservatiivide omane tervikuna. Loodan väga, et peatselt saabuvatel Riigikogu valimistel osutas valituks viisakad ja debatti valdavad EKRE liikmed, keda on väga palju. Ometi on selles loos ohvreid ju rohkem kui ainult Indrek Tarand, kes hoobi sai, vaid ka too õnnetu Eesti mees, kes enesevalitsuse kaotas ja Tarandi tagumikku jalaga kostitas. Inimene tundis, et tema arvamust ja tundeid, mis selle arvamuse põhjustavad, lihtsalt naeruvääristatakse. Tema emotsionaalselt haavatavat seisundit ja ärritust kasutati provokatsioonis jõhkralt ära ning nüüd ootab teda ilmselt ees kohtuasi ja peavoolumeedia poolne häbistamine. Kas Indrek Tarand seda tahtiski? Reklaam iga hinna eest? Kas sotsidel ei ole piinlik panna selline inimene piirkonna esinumbriks? Kolmas ohver on EKRE valijaskond, keda nüüd üksmeelselt harimatu, rumala ja vägivaldsena näidatakse. Kas see on õiglane? On see väärikas? Õnneks on paljud inimesed, kes loevad alternatiivmeediat veendunud, et olukord pole üldse selline nagu ametlik meedia seda „kajastab“.
Kõige enam paneb nördima see, et inimestega ei arvestata
Tõde on see, et inimesed on üle Eesti viimase piiri peale viidud. Me tunneme, et meie arvamusega ei arvestata ja kodanikuühiskonna hoovad ei toimi enam. Me võime anda allkirju (kooseluseadus, massimmigratsioon, rändelepe), aga see ei lähe valitsejatele korda. Meie arvamus kuulutatakse tagurlikuks. Me tuleme üle Eesti saarest ja laanest kokku, et meelt avaldada, aga meid naeruvääristatakse, sildistatakse, provotseeritakse ja mõnitatakse avalikult nii meedia, presidendi, peaministri kui teiste nn arvamusliidrite poolt. Mida me peame tegema, et Riigikogu liikmed hakkaksid meie muresid tõsiselt võtma?! Eesti on täiesti lõhestunud nii varanduslikult kui maailmavaatelt. On väike hulk inimesi, kellel on elus läinud hästi ja kes siiralt kuulutavad, et nad pole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Väga tore. Palju õnne, et teil hästi läheb, aga olge lugupidav ka nende suhtes, kellel nii hästi ei lähe. Kõikidel ei ole olnud elus samu võimalusi, et edasi jõuda. On suur vahe, kas inimene oli võimaluste tekkides presidendi autojuht, kolhoosi või mõne muu ettevõtte juht või lihttööline. Me teame, kellest neist erastamisel said ettevõtjad ja tänased arvamusliidrid.
Edust ilmajäänute nukker saatus
Suurem osa Eesti rahvast ei tunne kahjuks seda edu, mida poliitikud kuulutavad. Hinnad on kohutavalt tõusnud, elektrihind koos võrgutasudega on üle mõistuse, kütuseaktsiis paneb kõikidele teenustele ja kaupadele hinda juurde, paljudel pole vahendeid, et oma kodu soetada. Lapsed elavad Eestimaal hallitavates korterites ja majades, pensionärid ja puuetega inimesed ning omaste hooldajad elavad peost suhu,. Hiiumaal, kus mina elan, on Eesti ühed väikseimad palgad ja kõrgeimad hinnad. Suurem osa teenuseid on kallimad, kui mandril, sest kliente on väikese rahvaarvu tõttu vähe. Teed lagunevad, kõnniteid praktiliselt polegi või on need auklikud, eriarstil tuleb käia Tallinnas. Inimeste hinged ja ihud on haiged. EKRE on paljude jaoks veel ainus lootus, et elu meie riigis võiks minna paremaks ka nende jaoks, kes täna on hädas ja kes ei taha selle multi-kulti, globalismi ning homoseksuaalsuse ülistamisega kaasa minna. Me vajame seda, et meid lõpuks ometi ära kuulataks ja meie arvamusega arvestataks. Me väärime seda!