15.12.2018
Eesti 200 sümboliks jääb alati Hartlebi lapsevankrirünnak ÜRO rändepakti vastase meeleavalduse vastu.
Uued Uudised avaldavad ühe humoorika libaloo, mis oma äraspidisuses naeruvääristab sallivuslikku maailmapilti.
“Euroopas käib tõhus töö sallivuse edendamisel ja terrorismisvastases võitluses. Võime rahul olla: vägivald moslemite, tumeda- ja tumedamanahaliste vastu on marginaalsel tasemel ning nad saavad segamatult nautida väljateenitud materiaalset toetust.
Mitte-põlisrahvaste seas on euroopalike väärtuste tutvustamine olnud seni vähem edukas. Neid peaaegu tähtsusetuid tagasilööke, peamiselt Lääne-Euroopas, võib muu hulgas süüks panna ka Eesti riigile ja eestlastele, kes on olnud üleeuroopalise selgitustöö koordineerimisel liiga passiivsed.
Selline saavutuslodevus ei ole meie riigi senise jõu ja nutikuse vääriline: oleme ju suutnud võita Vabadussõja ja sajand hiljemgi uinutada Saksa liidukantsleri. Eks-eesistujariigile omase initsiatiiviga peaksime taas haarama ohjad: tegema ettepanekuid meetmete võtmiseks ja avalduste tegemiseks!
Infos ja selgitustes peitub jõud. Võtame pinged maha! Põhjendamatute hirmude lahendamiseks võiks üks Eesti-poolne pilootprojekt hõlmata üleeuroopalist voldikut, mis araabia keeles tutvustab meil päevavalgele tulnud informatsiooni, et „kapis kolli ei ole“. Kultuurilisi iseärasusi arvestades tuleks voldikusse lisada, et kolli ei ole ka jõuluturgudel ega lapsevankrites.
Üldiselt saame täna siiski tõdeda, et vähemalt valge maskuliinne terrorism on Euroopas nii-öelda potentsi kaotanud. Nii näiteks saab hiljutist meeleavaldust Vabaduse platsil, kus teiste seas avaldas ühiskondliku arutelu käigus oma seisukohad ka end migrandina tutvustanud saksa politoloog, pidada tema poolt otsekui pehmeid väärtusi kandvaks pehmeks terroriaktiks, kus terrorist sai oma sõnumi edastada ohvriteta – seda kõike tänu senisele euroopalikule selgitustööle.
Kui Lääne-Euroopa mošeedes radikaliseerunud moslem oma kultuuriliselt mitmekesiste seisukohtade väljendamiseks rahva sekka tungib, kasutab ta harilikult tulirelva, pussnuga või veoautot ja laseb kuuldavale Lähis-Idas levinud lööklauseid, nagu näiteks „Allahu akbar!“.
Vasakpoolsetes mõttekodades radikaliseerunud politoloogiadoktor aga valis ründerelvaks lapsekäru ning huikas: „Minu laps! Minu laps!“, otsekui püüdes algatuseks ennast ja teisi oma mehelikkuses veenda. Seejärel üritas kärule toetuv särtsakas teutoon ennastsalgavalt rahva suunas valguda. Peagi lisandus tema seni väljendatud seisukohtadele didaktiline hüüatus „Fašist!“, milles võis aimata sügavat eruditsiooni sotsialistliku ideoloogia valdkonnas. Samamoodi kutsuti eestlasi siinmail igapäevaselt veel kolm aastakümmet tagasi ja kaugeltki kõik ei pruugi seda enam teada.
„Slava KPSS!“ jäi seltsimees doktoril seekord siiski hüüdmata, sest tema rünnet asus politsei asemel pärssima fotograaf Õ., kes lapsekäruga varustatud politoloogiadoktori võimalikust enesele viga tegemisest päästis. Kus oli Õ. siis, kui oma poliitiliste seisukohtade sügavama tuuma välja öelnud peibutuspart T. Lossi platsil hätta sattus? Fotograaf Õ. tasakaalukat vaprust terrorismivastases võitluses tuleb siiski tunnustada, sest esialgu ei soovinud Saksamaalt migreerunud terrorist loobuda lootusetutest katsetest rahva sekka tulvata ning tutvustas oma seisukohti fotograafile ka füüsiliselt. Õ. võttis need euroopaliku mõistvuse ja sallivusega teadmiseks.
Sündmused on näidanud, et tavaterrorist, kelles ei ole euroopaliku selgitustöö seeme veel idanema hakanud, ei kohku tagasi ka tänaval jalutava ema või lapsevankri ees. Lapsekäru relvana kasutanud pedagoogterrorist seevastu oli nõus oma relva otsustavalt sündmuste keerisesse sööstnud noorele naisterahvale loovutama. Nii on põhjust öelda, et põlisrahvustest lähtuv terrorismioht Euroopas on selgitustöö tulemusel peaaegu kahjutuks tehtud.
Natuke on siiski jäänud veel minna. Hoiatavaks näiteks on hiljuti Lossi platsil populistlikult märatsenud eksitatud vägivaldsed äärmuslased, kellele suunatud senise selgitustöö on nurjanud salakaval vaenlane piiri tagant ja ajaloo prügikasti kuuluvad arusaamad rukkilillepurustest rahvusriigikestest. Sellepärast kordame: varbaga müksamine ei ole eurooplasele kohane, eurooplane kasutab müksamiseks lapsekäru.”
Autor: Libauudistaja