21.12.2018
Kert Kingo
Jurist ja EKRE korruptsioonivastase toimkonna juhataja Kert Kingo kirjutab sellest, kuidas ajakirjandus ja justiitssüsteem lähtuvad oma tegevuses sellest, mida riigivõim neilt nõuab, ning õõnestavad sellega õigusriiki.
“Postimehe ajakirjanik Martin Laine kuulutab, et EKRE korruptsioonivastane toimkond esitab politseile perspektiivituid populistlikke kuriteoavaldusi. Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala lõpetanuna asub ta andma õiguslikku hinnangut dokumentide kohta, mille sisuga pole ta ilmselt tutvunud või pole ta nende sisust lihtsalt aru saanud. Ometi leiab ta, et on pädev selles valdkonnas hinnanguid andma ja neid avalikkusesse „kuldse tõena“ paiskama. Julgen siinkohal tõsiselt kahelda, et tema ajakirjanduse õpingud on hõlmanud kriminaalmenetluse alaseid põhiteadmisi, mis on hädavajalikud süüteo/kuriteo koosseisu tuvastamise, menetluse alustamise ja läbiviimise seisukohalt.
Olen juba varasemalt vastulause raames selgitanud Pärnu Postimehes (02.05.2018) Andres Metsoja tegevuse olemust Pärnu volikogu esimehena iseenda ametipalga tõstmisel 800 eurolt 2000 eurole (+ 400 euro suurune lisatasu). Kordan siis üle: iseenda ametipalga tõstmise arutamisel ja otsustamisel osalemine on korruptiivne tegu korruptsioonivastase seaduse § 11 lg 1 järgi. Seaduse järgi on toimingupiirangu rikkumise esmaseks eelduseks, et teo toimepanija on ametiisik. Andres Metsoja on Pärnu volikogu esimehena ametiisik.
Korruptsioonivastase seaduse § 11 lõige 1 nimetab selgelt tegevused, mis on ametiisikule keelatud ja mida loetakse toimingupiirangu rikkumiseks. Nendeks on otsus või toiming, mis tehakse ametiisiku enda suhtes kui ametiisik on teadlik tema enda majanduslikust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust. Vaieldamatult on Andres Metsoja iseenda ametipalga tõstmine tema isiklikust majanduslikust huvist lähtuv. Seda asjaolu ei muuda ega saagi muuta dokumendi vormistuslik külg.
Kuigi kõnealune otsus vormistati arvatavasti Andres Metsoja enda initsiatiivil määrusena ehk üldaktina selleks, et püüda teoreetilise (peen)tõlgendusega leida võimalus kõrvale laveerida korruptiivse teo eest ettenähtud vastutusest, on dokument oma sisult selgelt üksikakt. Seega, vaatamata JOKK stiilis vormistatud dokumendile on Andres Metsoja tegevus korruptiivne ja see vastab toimingupiirangu rikkumise kuriteo koosseisule. Andres Metsoja ja ka Postimehe ajakirjaniku väidetud meie poolne valeteate esitamine on musta valgeks rääkimine ja Andres Metsoja, kui Riigikogu liikme korruptiivse teo maha vaikimise püüe avalikustaja poole valesüüdistuste loopimise kaudu.
Tekib põhjendatud küsimus, miks õiguskaitseorganid näitavad üles ilmselget tahtmatust korruptsiooniga tegelemisel, avastamisel ja tõkestamisel? Ometi presenteeritakse samal ajal suuri loosungeid korruptsiooni vastase võitluse vajalikkusest ja selle teema olulisusest.
Mis puutub Indrek Tarandi tegevusse 26.11.2018 toimunud meeleavaldusel, siis selles on selged KarS § 158 lg sätestatud kuriteo tunnused. Nimetatud seadusesäte näeb ette karistust seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku takistamise või selle vägivaldse laialiajamise eest. Lisaks sätestab avaliku koosoleku seaduse § 13 avalikust koosolekust osavõtjate kohustused, mille kohaselt on osavõtjad kohustatud käituma koosolekul rahumeelselt ja täitma koosoleku korraldaja korraldusi. Indrek Tarand seda ei teinud, ta käitus pahatahtlikult ja agressiivselt püüuga meeleavaldust takistada ning eiras EKRE liikmete, kui koosoleku korraldajate mitmeid korraldusi.
Täpsustuseks tooksin veel niipalju, et kuna avalik koosolek näeb ette riigiga ehk politseiga kooskõlastamist, siis vastutus koosoleku turvalisuse eest lasub riigil. Jääb selgusetuks, miks kohal olnud politsei ei täitnud oma tööülesandeid ja ei reageerinud Indrek Tarandi tegevusele korrakaitseseadusest lähtudes ning miks kohal viibinud siseminister vaatas rahulikult pealt tema vastutusalas toimunut, midagi selle lõpetamiseks ette võtmata?
Lausa eraldi teema on peavoolumeedias kuulutatud Indrek Tarandi alkoholi joobe puudumine. Tänaseks päevaks puuduvad politseil dokumendid, et Indrek Tarandil üldse oleks joovet keegi tuvastanud. Mis ajast toimub meie riigis õiguse tuvastamine paljasõnaliste väidete paiskamisena peavoolumeediasse ilma faktiliste tõendite olemasoluta?
Pean vajalikuks eraldi täpsustada, et ajakirjanik Martin Laine helistas mulle paar päeva enne oma arvamusloo avaldamist (12.12.2018) küsides minult, mitu kuriteoteadet EKRE korruptsioonivastane toimkond on sel aastal esitanud. Vastasin tema küsimusele ja selgitasin juurde, et olles ise olnud aastaid kriminaalpolitsei töötaja, kes on tuvastanud kuriteo koosseise ja otsustanud menetluste alustamisi, oskan eristada kuriteo tunnustega rikkumisi ning meie toimkonna kuriteoteated on esitatud ainult juhtumite kohta, mille puhul on tegemist kuriteoga seaduse mõistes. Oleme lähtunud oma tegevuses seadusest, s.o teavitanud politseid meile teada olevatest seaduserikkumistest.
Lisasin veel, et endise kriminaalpolitseinikuna olen kogenud, kuidas politseid koormatakse alusetutute avaldustega, mistõttu me pelgalt kaebamise pärast politseid oma avaldustega ei tülita. Siiski otsustas Martin Laine väita oma artiklis, et EKRE korruptsioonivastane toimkond tegeleb populismiga eesmärgiga näidata end kangelasena, õõnestada riigi uurimisasutuste usaldusväärsust või luua fooni oma poliitloosungitele.
Seda ei tee meie (EKRE korruptsioonvastane toimkond). Oma usaldusväärsust õõnestavad uurimisasutused ise, jättes pealiskaudsete ja lausa naeruväärsete põhjendustega kriminaalmenetlusi valitud isikute puhul alustamata. Juhin tähelepanu, et need ajad on läbi, kui politsei või prokuratuur said väänata tõde oma suva järgi. Oleme jõudnud digi- ja interneti ajastusse. Praktiliselt igal kodanikul on mobiiltelefon, millega saab mugavalt pilte klõpsida ja sündmusi vahetult filmida. Need on tõendid, mis kajastavad päriselt toimunut ja mille põhjal saab toimunut tuvastada/taaslavastada. Olnut olematuks ei tee, vaatamata suurele soovile asju vastupidi näidata.
Küsimus on eelkõige selles, kuidas me oleme jõudnud olukorda, kus politsei ja prokuratuur kuriteole ei reageeri ja seda uurima ei hakka? Miks see nii on?
Ajakirjandus peaks teenima avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Jälgides viimastel aastatel peavoolumeedias avaldatut, mis väljendub pidevas lausvales, tõe olulises moonutamises ning eelkõige Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna halvas valguses näitamises ja sildistamises, on see väga kaugel tegelikust ajakirjandusest. Meie ajakirjandus on alla käinud ning asunud kartellipoliitikute käepikenduseks ja suuvoodriks. Äkki on see koht, kus peaks vaatama kriitilise pilguga üle oma tegevuse ajakirjanduse põhitõdede ja -eetika valguses ning tegema järeldused selleks, et edasi liikuda nii nagu õigele ajakirjandusele on kohane?”