Massiimmigratsioon ei tähenda töökäsi, vaid kogu hädise ühiskonna Euroopasse ümbertõstmist

Üheks rändepakti kaasnevaks kohustuseks on kujutada migratsiooni ainult positiivsena – paraku ei tähenda migrandid vaid töökäsi, nad toovad kaasa ka kurnava ballasti oma senise asukohamaa ühiskonnakorralduse näol.

Alati kui on jutt migrantide kuritegevusest ja kasvavast terroriohust, väidetakse, et ei tohiks üldistusi teha – paraku teevad vasakliberaalid seda vastupidisel moel.

Kõik migrandid pole tõesti kurjategijad ja terroristid, aga samamoodi ei ole nad ka kõik õnnetud abivajajad ja head inimesed. Läänes toimub praegu paraku täiemõõduline üldistamine selles osas, nagu oleks migrandid ainult kannatajad ja nende ränne arenenud riikidesse vaid positiivse iseloomuga.

Kümnest Euroopasse tahtvast migrandist vaid kaks on tegelikud abivajajad – üks neist põgeneb sõja või repressioonide eest, teine nälja ja põua eest. Ülejäänud kaheksa on majandusmigrandid. Kui võtta aluseks nende rakendumine sihtriigis, siis taas – tööle hakkab kümnest kaks, viis jäävad lihtsalt sotsiaalsüsteemi kaela olesklema, kaks lülituvad kuritegevusse ja üks radikaliseerub. Need Saksamaa opositsioonierakonna AfD poolt Bundestagis esitatud andmed pole päris täpsed, näiteks radikaliseerumise protsent on kõikunud 5-15% vahel, kuritegevus ühes või teises vormis (ka lihtsate seadusrikkumiste kaudu) ulatub migrantide seas 70 protsendini, kuid need arvud annavad üldpildi sellest, kuidas migrandid sihtriigis rakenduvad.

1970. aastatel toodi Türgist Saksamaale ohtralt tööjõudu ja seal kujunes taas välja selline vahekord, kus ühe saabunud ja tööle asunud türklase kohta tuli temaga kaasa seitse lähedast, kes tööle ei asunud – peamiselt pereliikmed, kes Türgi ühiskonnas olid nagunii pereisa ülalpeetavad, ja jäid selleks ka Saksamaal. See tähendas otseselt seda, et kui majandus vajas 10 000 paari töökäsi, tõi tööjõu sisseränne riiki 80 000 inimest. Kui aga pereisa palk jäi pere ülalpidamismiinimumist ühe pereliikme kohta väiksemaks, said ülejäänud sotsiaaltoetusi, mis muutis pereisa toodetava väärtuskoguse sisuliselt nulliks.

Kuivõrd paljude Lääne-Euroopa riikide seadused lubavad tööle asunud migrantidel pered kaasa tuua, siis kaasa need ka tuuakse. Nagu eelpool mainitud, näiteks araabia moslemiperes naine tööl ei käi, ja kuna Euroopas on juba suured migrandikogukonnad, mis elavadki oma päritolumaa tavade ja traditsioonide järgi, siis jääbki ka siin kehtima mehe kohustus kogu suguvõsa ülal pidada. Euroopa saab omale kaela Kolmanda maailma ühiskonnakorralduse.

Paraku pole migrantidel tavaliselt piisavalt haridust ja oskusi, sageli ka mitte mingisugustki ülevaadet Lääne ühiskonna ja majanduse toimimisest, ning Lääne ühiskond ei suuda ka piisavalt kiiresti ja efektiivselt migrante igakülgselt harida – selle tulemusel jäävad migrandid Euroopas ühiskonna vaesemasse ossa, täiendades pettujatega kurjategijate ja radikaliseerujate ridu. Nii teeb massiimmigratsioon igasuguste sotsiaalsete kulutuste ja turvalisusele minevate summade kaudu Euroopa riikide rahakoti üha tühjemaks, jättes heaoluühiskonnad minevikku ja kasvatades pingeid jõukust nõudvate sisserändajate ja seda kaotavate põliselanike vahel.

Laias laastus võib tõdeda, et migratsiooni positiivne efekt seisneb vaid selles, kui arenenud riigid saavad endale kvalifitseeritud tööjõu või siis vähemalt inimesed, kes on valmis tööle minema ja vajadusel väljaõppe saama. Sõdadest, kliimamuutustest ja vaesusest tingitud massimigratsioon aga tähendab seda, et lisaks töökätele tuleb kaasa ka ohtralt ballasti ehk ülalpeetavaid.

Nii võibki öelda kindel olla, et rändepaktist lähtuvalt  ei tooda siia mitte töökäsi, vaid tõstetakse Aafrika ja Araabia ühiskonnad Euroopasse, kusjuures nad lömastavad oma raskusega (rahvarohkuse ja alaarenguga) arenenud euroopaliku ühiskonna, hävitades tema loodud jõukuse ja muutes Vana Maailma Kolmandaks maailmaks.