25.12.2018
Toivo Tasa
Hiljuti läks Eesti välisteenistusest erru Eesti üks kogenumaid diplomaate Toivo Tasa (67), kes jõudis enam kui veerandsaja pikkuse diplomaadikarjääri vältel töötada suursaadikuna Austrias, Slovakkias, Sloveenias, Ungaris, Tšehhis, Šveitsis, Horvaatias ja Jaapanis. Oma suurt rahvusvaheliste suhete kogemustepagasit kavatseb ta nüüd rakendada Eesti kasuks EKRE ridades.
Kuidas te sattusite diplomaatiasse?
Sellele aitas omamoodi kaasa kirjanduse tõlkimise ja toimetajatöö kogemus. Kui oktoobris 1988 otsustas Eesti iseseisvuse taastamist taotlev loomeliitude kultuurinõukogu kutsuda ellu Eestit maailmas tutvustava Eesti Instituudi, siis vajati sinna võõrkeeleoskajaid inimesi, kes olid võimelised Eestist rääkima ja kirjutama. Instituudi praktilise asutaja ja direktori Lennart Meri kutsel läksin. Meriga tutvusin juba seoses valmistumisega Eesti noorteadlaste 25-ndaks Kaug-Ida ekspeditsiooniks 1978. aastal.
Eesti taasiseseisvumise järel siirdus oluline osa Eesti Instituudi (EI) töötajatest Lennart Meri juhitavasse välisministeeriumisse, presidendi kantseleisse jne. Algusaegade EI-lasi töötab välisteenistuses tänaseni. Peatselt 30. aastaseks saav Eesti Instituut on olnud Eesti uuema aja diplomaatide üheks kasvulavaks.
Kui palju ja mille poolest erineb 90. aastate alguse Eesti diplomaatiline töö praegusest?
90-ndate alguses tuli Eesti kui iseseisev riik maailmas uuesti nähtavaks ja enesestmõistetavaks teha. Isegi vabades lähiriikides kiputi meid ja meie ajalugu vahepeal ametlikus pildis unustama. Diplomaatiliste suhete ja välisteenistuse ülesehitamist tuli alustada nulli lähedalt. Täna on kõigile nähtavalt olemas Eesti riik niihästi de iure kui ka de facto. Üles on ehitatud saatkondade-esinduste võrk, olemas on õppinud töötajatega välisministeerium. Kuulume rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Kuid välisteenistust tuleb üha edasi arendada, hoida seda parimal kursil ning saavutusjõulisena. Me ei tohi enam kunagi arvata, otsekui oleks mingi jooneni jõudes saavutatud kõik Eesti eesmärgid.
Aastatel 1995-1999 olite suursaadik Austrias, aastatel 2001-2006 Ungaris. Neis riikides on võimul rahvuslikud valitsused. Miks on just nendes Euroopa riikides rahvuslus tõusuteel? Kas juba teie suursaadikuks olemise ajal oli seal märgata rahvuslikke meeleolusid?
Rahvuslikkus, rahvuslikud huvid on olnud esil kõigis mulle lähemalt tuttavais rahvusriikides, lisaks Austriale ja Ungarile ka Tšehhis, Slovakkias, Sloveenias, Horvaatias. Neis maades, aga mujalgi, on rahvuslik vabanemine ja suveräänse demokraatliku rahvusriigi ülesehitamine olnud juba ajalooliselt auasi ning salgamatu prioriteet. See tähendab loomulikku eneseusku, rõõmustavat vabadust rääkida oma keelt, ajada selles kõiki asju, kasvatada lapsi, teha teadust ja seadusi, arendada kultuuri kõikvõimalikes valdkondades. Nii peab olema ka Eestis. Ses mõttes ei taha ega või väiksemad riigid-rahvad kuidagi vägevamate varju jääda, veel vähem nõustuda tugevamate-rikkamate ülekohtuste süüdistustega, näiteks nagu olnuks pisemad oma iseolemisega süüdi maailmasõdade või siis mingite tänaste hädade vallandumises. Miks nad peaksid? Siiski eiravad mitmed Euroopa liidrid koos uniooni aparaaditegelastega demokraatlike rahvusriikide positiivset tähendust.
Tänane rahvusluse tugevnemine on reageering EL-i aurumasinlikule viledega juhtimisele ja ohtlikule totalitaarsele doktriinile. Lugege näiteks Cohn-Benditi ja Verhofstadti manifesti. Nad seavad löögi alla niihästi rahvused kui ka rahvusriigid, väljendusvabaduse, õiguse ja õigluse. Olgugi, et suveräänsete rahvusriikide uniooni asemele föderatsiooni ehitamiseks ei ole rahvad oma valitsustele ega Brüsselile ja Strassbourg´ile mandaati andnud. Rahvusriigi mahasalgamist ja ohtlikuks düstoopiaks pidamist ei luba ka Eesti põhiseadus. EL on liigagi keeruline organisatsioon. Seda kallimaks lähevad maksma nn suurte tüürimeeste vead ja ignorants.
Aastatel 2010-2014 olite te Eesti suursaadik Jaapanis. Räägitakse, et jaapanlased on oma hingelaadilt eestlastele väga sarnased, samas on tegu hoopis teistsuguse kultuuriga. Milline mulje teile jaapanlastest ja Jaapanist jäi?
Juba esimesed muljed Jaapanist olid väga meeldivad. Tegemist on väga sõbralike, uudishimulike, põhjalike inimestega, kes peavad lugu kaaskodanikust ja külalisest. Jaapaniski ei pruugi see kohe tähendada liiga ülevoolavat sõprust.
Jaapanis peab harjuma taifuunide, maavärinate ja alalise tsunamiohuga. Eestlased ei harju sellega vist kunagi.
Mis jaapanlasi Eesti puhul huvitab?
Jaapanis on südameid võitnud meie sportlased. Jaapanlasi võlub eestlaste rikkalik kultuur. Imestatakse Eesti luuletajate pühendumuse üle kirjutada haikusid ja tankasid – osaledes nii vaat et vahetult Jaapani kõrgkultuuris. Hinnatakse, et meil on eepos, et eestlane on kirjutanud raamatu ikebanakunstist. Et juba 1970-ndate oludes suutis Ülo Vilimaa Vanemuises lavastada Jaapani klassikalisi teatriminiatuure. Imetletakse meie rahvarõivaid.
Jaapanis on populaarne koorilaul. Neeme ja Paavo Järvi, Tõnu Kaljuste on oodatud dirigendid parimate Jaapani orkestrite ja kooride ees.
Eestist ei otsita vulkaane ega geisreid. Kuid Kihnus pildistatud fotodest on tehtud Jaapanis näitusi ja avaldatud trükiseid. Jaapanlasele kuuluvas Eivere mõisas toimub suviti rahvusvaheline noorte pianistide nädal. Euroopa kultuuripealinnadega koostööd arendav EU – Japan Fest Committee Tokio peakorter peab Eestit enda üheks paremaks partneriks.
Olles peaaegu naabrid – ainult üks riik ongi meie vahel – usuvad niihästi jaapanlased kui ka eestlased, et kui jätkub pealehakkamist, siis lähevad meie peagi 100-aastased suhted aiva ülesmäge.
Mida peaks Eesti diplomaadid maailmas praegu arvestama ja mida siis, kui EKRE on valitsuspartnerina otseselt kujundamas edasist välispoliitikat?
Olud muutuvad üha. Eesti diplomaadid hoiavad ka täna sõrmi rahvusvahelise elu tuiksoontel. Iseasi, mida otsustajad selle informatsiooniga peale tahavad hakata. Arutada poliitilisi väljavaateid ausamalt Riigikogus, avalikkuses? Kuidas peetakse meeles eestlast kui oma riigi pärisperemeest? Kas julgetakse teha midagi teisiti kui seni, et kahaneva suveräänsuse asemel päris peenike pihku ei jääks? Arvestagem tegelikkust, eesti rahva olukorda, pettumusi ning püüdlusi. Ei Euroopa Liidu nn ühine välispoliitika ega piiride kaitse ole piisav. Edastame partnerriikidele tungivamalt oma kogemusi sellest, mis ähvardab siis, kui tõsiseid ohte majanduskasu pärast või ülbusest eiratakse.
Meie jaoks märke negatiivsest jätkub: Nord Stream, kahanev suveräänsus, EL-i vastandumine USA-le, EL-i nn armee tegemine NATO kõrvale, aastakümneid reforme vaakuva ÜRO pakt kahjuliku massirände võimestamise nimel, seda kõike pärast 50 sõjajärgset aastat, mil Eestis toimus jõhker massiimmigratsioon koos nõukogude terroriga. Samasugust kahju, mida tekitas Eestile idanaabri režiim, ei tohi me lasta endale Lääne kaudu kraesse suruda. Valitsuskoalitsioon, kuhu kuulub EKRE, tahab teha palju asju teisiti.
Olite enne diplomaatilist teenistust kirjandusloolane, -õppejõud, töötasite ajakirjades Keel ja Kirjandus, Vikerkaar. Tõlkisite saksa keelest ilukirjandust. Kas praegu ei kisu keele ja kirjanduse juurde tagasi?
Loen ka praegu. Niisama meeldiv on olla vabakutseline tõlkija. Küll aga võpatasin, kui hiljuti teatas ühe Tallinna gümnaasiumi direktor ajalehes oma töövõidust. Ta oli sulgenud õpilastele ette nähtud kooliraamatukogu ja sisustanud selle asemele droonide valmistamise toa. Arvaksin, et üks ei peaks segama teist. Harivad raamatud ja kõrgtasemel eesti keel on ülitähtsad. Põhiseaduslikult. Valgustatud kirjameeste-naisteta ei oleks kultuurrahvaga Eestit.
Üheksa aasta jooksul puutusin konservatooriumi lavakunsti õppetoolis kokku andekate näitetudengitega. Rääkisime kirjandusest, elust. Eksamil hätta jäänud üliõpilased said loa ukse taga vajalik raamat lõpuni lugeda. Õppuritest said tunnustatud näitlejad-lavastajad. Seda, kellest kord vaimustav teatraal kujuneb, on esiotsa võimatu ära arvata. Vast oli kasu, et soovitasin: lugege nii palju kui jõuate, pärast, juba töötades ei ole teil enam sedagi aega. Endiselt kehtib ütlus, et „see, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb”.
Eesti keele ja kultuuri püsimine läbi aegade – nii nagu seda sõnastab põhiseaduse preambul – on globaalses külas järjest suuremas ohus. Kas te jagate seda muret? Mida riik teha saaks, et eestlus säiliks?
Üldiselt teatakse, et 200 aastat tagasi küsis nooreestlane in spe Kristjan Jaak Peterson: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“ Aga unustatakse, et uusimal ärkamisajal hüüdsime juba ise teadjalt: „Eestimaa on meie kätes!“ Korraldasime Keeleloitsu ja muud sellist. Eesti keelt riigikeeleks sättima hakkasime kirjanike ja rahvusmeelsete teadlastega, ning isegi koos mõne võimumehega, juba nõukogude okupatsiooni lõpus. Mõtelge!
Täna on koos suveräänsusega hajumas tahe täita meie endi hardamaid soove. Ent just Eestis tuleb võimestada Eesti seadusi ja rääkida vahvasti eesti keelt! Vaadakem ringi TalTechis, T1 Mall of Tallinnas, EAS-i ning pankade „divisjonides” – ega neist pole saanud pesumajade „eskadrillid”?
Õigusega nendib Tartu keeleteadlane Reet Kaasik, et Eesti riigis on midagi mäda, kui ülikoolid eelistavad ingliskeelset haridust emakeelsele. Ei eksi ka teenekas teadlane, õpetaja ja pereisa Ülo Vooglaid öeldes: see ei sünni kogemata, seda tehakse meelega. Samas väidavad hariduskaptenid, rektorid, ministrid, parlamendikomisjonid vastupidist. Meie kõik, kes me oleme koolid ja eesti keele niisugusesse seisu asetanud, peame meenutama, mis sai neist, kes oma esmasünniõiguse läätseleeme eest ära lubasid.
Miks liitusite EKRE-ga?
Nagu kord öeldud, liitusin EKRE-ga lootuses aidata kaasa sellele, et Eesti ei peaks hakkama üle elama järjekordset nuripidist aastasada. Et keegi ei peaks laulus tõsimeeli küsima, mis maa see on või kus kuradi kohas ma elan. Me ju näeme, mis lahti.
Milliste teemadega kavatsete poliitikas tegeleda?
Teemasid jätkub: rahvusvahelised suhted, kultuur, teadus, majandus. Arstiabi, eriti sünnitusosakondade olemasolu. Meie vanurite seadusvastaselt uimastamise keelamine hooldusasutustes. Sõjaväestatud piirivalve taastamine. Riigi kaitsevõime. Kõrgem palgatase. Pensionide maksudest vabastamine. EKRE-l on valminud ja valmimas asjalikud tegevusplaanid.
Millised võiksid olla Eesti riigi suunad välispoliitikas, kui oleks vaja lähtuda rahvusriigist ja suveräänsusest? Kes oleksid meile sõbrad, kes partnerid ja kes vastased?
Suund on kokkuvõtlikult see, et nüüd ja edaspidi oleks ikka eestlane ise peremees ja perenaine oma maal. Need, kes selle üle rõõmustavad, on meie sõbrad. Need, kes kurjustavad, on meie vastased. Rahvuse, tema riigi, keele ja kultuuri üle aegade hoidmise kohustus on kirjas meie põhiseaduses. Nõnda on ja jääb meie reliikviaks vabadus.
Toivo Tasa ja EKRE esimehe Mart Helme elukäikudes on hämmastavaid sarnasusi. Mõlemad on kirjamehed, nad on olnud diplomaadid ja – tegelenud ka muusikaga. Toivo tegi muusikat 60datel ja 70ndatel ansamblites Toomapojad ja Rajacas. Küllap oskavad paljud kaasa laulda Toivo Tasa sõnadele kirjutatud laulu „Kullast süda“: „Sinule kullast südant osta kord tahtsin ma. Sest et sa olid minule kallis, sest et sa olid hea.“
„Kes siis ei armastaks muusikat, kasvõi harrastajana,“ ütleb Tasa oma muusikalembuse kohta. „Ehkki raadio ei viitsi Toomapoegade salvestusi mängida, on meie arvel jätkuvalt edukaid esitusi,“ märgib Tasa, nimetades lugusid nagu „Õrn ööbik“, „Kullast süda“, „Pilv puistab lund“, „Kevadhommik“, „Jalgrattal sõidan“, „Rukkiväli“. „Käredamaid palasid, mida Sossi klubis ja mujal õhtust õhtusse mürtsutasime, raadio lindistada ei soovinud. Pigem mahedust ja meie eestikeelseid laulutekste.“
Eelmisel aastal täitus Toomapoegadel 50. tegutsemisaasta juubel ja ehkki seda valjult ei tähistatud, siis ansambel ise püsib.
1970. aastal Tartu Ülikooli minnes sattus Tasa legendaarsesse bio-geo-bändi Rajacas, kelle tuntuim laul on tõenäoliselt „Tuhanded külad, tuhanded talud“ (Oo Eestimaa), mille üks sõnade autoritest on Tasa. „Olid Runneli tekstide laulmised ülikooli klubis ja miilitsatest tikitud öisel Tartu lauluväljakul. Kahasse pärisnäitlejatega täitis Rajacas Vanemuise 1974.-75. aasta uusaastaballi eeskava,“ meenutab Tasa.
2008. aasta augustis lõi Rajaca esinemise Viru folgil katki sõda Gruusias. „Aga vahel, kui Vanemuisel tuleb meelde kannelt laenata, ümiseme tänagi veel.“