26.12.2018
Riho Breivel.
EKRE-ga ühines mees, kes piirivalvurite seas ja Ida-Virumaal tutvustamist ei vaja – endine piirivalvejuht, maavanem ja koolidirektor Riho Breivel, kes on oma südameasjaks võtnud korraliku piirivalve taastamise ja eestluse kestmise Ida-Virumaal.
Miks otsustasite liituda just EKRE-ga?
Tegelikult olen ma nii mõneski mõttes vapside mõtteviisiga ja EKRE on sellele mõtteviisile kõige lähemal. Samas olen püüdnud siiani tegutseda parteidesse kuulumata, sest sõjaväelasena, ja hiljem koolidirektorina, ei pidanud ma enda poliitiliselt määratlemist õigeks.
Kuid nüüd, neist kohustustest vabana, olin valmis liituma parteiga, mis välistab nägude tegemise ja kus võib kriitiliselt väljenduda nii parteisiseselt kui ka -väliselt.
Võib ju öelda, et olin sotside poolt määratud maavanem. Kuid kinnitasin algusest peale, et sotsiks ma ei hakka; ehkki ma neid alguses toetasin. Samas olen ma selle vastu, et maavanemad on määratletud poliitiliselt.
Lühidalt, mulle meeldib EKRE poliitiline joon ja mul on nii selle erakonna juhtide kui ka liikmete hulgas häid sõpru ning mõttekaaslasi.
Olete olnud piirivalvejuht. Mis tehti Teie hinnangul piirivalves valesti ja mida võiks selle parandamiseks praegu ette võtta?
Piirivalve juhtimises on tehtud erinevaid vigu, alates sellest, et piirikaitse korraldas Savisaare peaministri kohalt tagandamise ja lõpetades piirivalve kui iseseisva struktuuriüksuse likvideerimisega. Sinna vahele jäänud suurim viga oli piirivalve sõjaaja kaitsestruktuuridest väljaarvamine.
Tänaseks on kujunenud olukord, kus Eesti Vabariigi piiri – mis on samas ka Euroopa Liidu välispiir – valvab politsei. Kuid politsei on tegelikult sisejulgeolekut tagav struktuuriüksus, millele on nüüd pandud ülesandeks riigipiiri valvamine ja kaitsmine maismaal, merel, piiriveekogudel ning riigipiiri vägivaldse muutmise takistamine.
Selgituseks mõned mõisted. Mis on sisejulgeolek? See tähendab riigi elanikkonna kaitse ja turvalisuse kindlustamist. Sisejulgeolek koosneb omakorda erinevatest elementidest, millega tegelevad politsei, päästeamet, kaitsepolitsei ja erinevad riigisisest turvalisust kindlustavad süsteemid. Nende struktuuride tegevus kestab isegi okupatsiooni tingimustes seni, kuni okupatsioonivõimud kodanikukaitse üle võtavad.
Mis on riigikaitse? See on riigi kui struktuurilise süsteemi säilitamine ja vägivaldse muutmise takistamine, riigipiiride muutmise takistamine ning riigi juhtimissüsteemi vägivaldse muutmise välistamine.
Sisejulgeoleku tagamisega seonduvate ülesannetega saavad politsei-, kaitsepolitsei- ja päästeametid vastavate vahendite olemasolul hakkama.
Riigikaitse on aga eeskätt kaitsejõudude ülesanne ja siin ei saa jätta tähelepanuta piirivalvet kui struktuuri, mille riigikaitseline ülesanne ei ole mitte ainult piiri valvamine, vaid ka piiri kui riigi püsimise seisukohast tähtsa komponendi kaitsmine. Piiri kaitsmine tähendab ühtlasi ka riigi kaitsmist vägivaldsete muudatuste eest.
Vastasel juhul on lugu nagu Kaval-Antsu aidaukse valvamisega – pärast aida rüüstamist ütles Kaval-Ants vanapaganale: „Aida uks on valvatud, aga aida valvamise kohta ei öelnud sa sõnagi.“
Tänaselt piirivalvelt on võetud poliitilise otsusega ära võimalus täita riigikaitselist ülesannet. Piirivalvet ei käsitleta osana riigikaitsest, piirivalveteenistus ei ole seotud kaitseväeteenistusega ning sõja- ja kriisiolukordades on piirivalve tegevus määratlemata.
Riigikaitselise väljaõppe puudumise tõttu ei ole piirivalvamisega seotud ohvitserkoosseis võimeline aktiivseks tegevuseks üksuste juhtimisel, neil puuduvad teadmised kaitseväe ja NATO protseduuridest. Sellega on võetud ära võimalus kasutada olemasolevaid struktuuriüksuseid riiklikus julgeolekusüsteemis üksuse juhi tasandil. Juhtivkoosseisul pole seaduslikku õigust relvastatud üksuste juhtimiseks ega riigipiiridel relvastatud ründe korral organiseeritud vastupanu osutamiseks. Neil puudub vastav sõjaline väljaõpe ja harjutuskogemus, samuti puudub relvastus, mis võimaldaks tõrjuda relvastatud üksuse rünnakut raskerelvastusega. Oluline on märkida, et üksust ei saa juhtida ohvitser, kes ei oma ülevaadet operatiivsest piiriolukorrast.
Samuti puudub kogu piirivalve isikkoosseisul kaitseväeline väljaõpe. Neil puudub võimekus ja oskused võitluseks üksusena ning üksuse koosseisus, puudub üksikvõitleja ja lahingpaari väljaõpe.
Praegust piirivalve isikkooseisu ei ole võimalik kasutada relvastatud ründe korral, see oleks vastutustundetu ja kuritahtlik. Samuti ei ole võimalik kasutada väljaõpetamata noorsõdureid. Paraku ei saa sellest aga aru ei juhtivpoliitikud ega ka sisejulgeolekuga tegelevate asutuste juhid.
Milline peaks olema korralik Eesti piirivalve?
Piirivalve riigikaitselised ülesanded tuleks kõigepealt sätestada seaduses. Piirivalvurite väljaõppeprogrammidesse tuleks viia sisse baassõduri väljaõpe. Peaksime taastama Piirivalvekolledži. Samuti tuleks luua väljaõpetatud piirivalve toetusreserv, seda olemasolevate kaitseväe ajateenijate väljaõppe baasil ja teatud piirivalveüksuste juurde tuleks määrata reserv. Selleks oleks sobiv luua näiteks Viru pataljoni baasil piirivalve reservi väljaõppekeskus, mille põhjal oleks võimalik mobiliseerida katteüksusi.
Piirivalve struktuuriüksustele on võimalik viia läbi väljaõpet ka Kaitseliidu kaudu.
Lahendamist vajab olukord, kus piirivalve ohvitseridelt on võetud ära võimalus saada kaitseväelist väljaõpet, mis annaks võimaluse rakendada neid relvastatud üksuste juhtimisel.
Eesti kui väikeriigi seisukohalt on piirivalve võimekusega mittearvestamine kriisi ja välisründe korral lühinägelik ja vastutustundetu, seda eriti praeguses rahvusvahelises olukorras, kus NATO liikmesriigi enda tõhus vastupanuvõime võõrriigi agressiooni tõrjumisel muutub järjest olulisemaks.
Olete olnud Ida-Viru maavanem. Millised on selle maakonna suurimad probleemid ja samas, millised on tugevamad küljed ja eeldused midagi saavutada?
Ida-Virumaal on Eesti kodanikke umbes 55%, Vene kodanikke umbes 25% ja ilma kodakondsuseta isikuid ligi 15%. Muukeelne elanikkond on seal tugevalt Venemaa infovälja mõjusfääris ja see kujutab endast olulist julgeoleku- ja siseturvalisuse riski kogu Eestile.
Samuti tähendab see seda, et väga suur osa Eesti elanikke jääb ühiskondlikust elust kõrvale. Tööhõiveprobleemid on olnud teravad kogu taasiseseisvusaja jooksul. Töötus suurendab sotsiaalseid pingeid, mis aga viib kuritegevuse suurenemiseni. See omakorda mõjutab regiooni turvalisust ja lõppkokkuvõttes ka terve Eesti ning Euroopa Liidu turvalisust.
Suurim probleem on halb riigikeele oskus ja vähene seotus riigiga. Kehvad teadmised riigist annavad tegelikkusest puuduliku ettekujutuse. Halb eesti keele oskus ja vähene seotus riigiga põhjustab vääritimõistmist ja soodustab valeinfo levikut. Ei saada aru meie riigis toimuvast ega omata adekvaatset pilti Eesti ühiskonnast.
Vene õppekeelega koolides on riigikeele oskus kehv, tulemuseks on õpetajate kesine osalemine täiendõppes ja kohati ka soovimatus anda õpilastele adekvaatset teavet. Tundides kasutatakse siiamaani Venemaa saatkonna poolt jagatud õppematerjale. Mitmete venekeelsete koolide raamatukogud ajavad juuksed püsti.
Eestikeelse ja -meelse kogukonna juurdekasvu tekitamiseks ei ole maakond praegu atraktiivne. Enamik eestikeelsetest noortest eelistab elukeskkonnana teisi Eesti piirkondi. Seega on väga oluline pöörata erilist tähelepanu Ida-Viru eesti kogukonnale.
Mida saab EKRE ja saate Teie Ida-Virumaa jaoks ära teha?
Esmatähtis on suurendada riigi kohalolekut Ida-Viru regioonis. Erilist tähelepanu tuleb pöörata eestikeelse hariduse edendamisele. See tähendab eestikeelset õpet lasteaiast alates. Õpetajate leidmiseks tuleb tõsta nende palka. Samuti tuleb leida viis, kuidas muuta pedagoogilisel tööl olevate inimeste hoiakud riigiteadlikumaks.
Oluline on viia Ida-Virumaa koolidesse sisse isamaaline kasvatus ja riigikaitsekursused. Vältimatu on piirkonna jõuline toomine riigi ühtsesse infovälja. Inimestele tuleb pakkuda objektiivset informatsiooni ning riigi tegevust puudutav info peab olema venekeelsele elanikkonnale kättesaadav. Äärmiselt tähtis on tagada kvaliteetne riigikeelne õigusabi.
Tuleb suurendada riigi kohalolekut sihipäraste tegevuste kaudu. Selleks on juba ka koostatud vastav tegevuskava, millega tehti algust juba minu maavanemaks oleku ajal. Kuid asi jääb ikka ja jälle toppama küll vahendite puudumise, küll erinevate inimlike vastuseisude taha. Vastav tegevuskava tuleb kriitiliselt üle vaadata ja seda tuleb täita.
Ida-Virumaa tugevuseks on need eesti inimesed, kes kõige kiuste on siia jäänud ja tegutsevad selle nimel, et see kant Eestile säiliks. Tänu neile on turism pöördunud tõusuteele. Ka tootmisvaldkond areneb. Maakond on hästi kaetud erinevate infrastruktuuridega nagu teedevõrk ja elektrivarustus.
Mida püüate poliitikas ära teha?
Ma ei tagane sellest, et piirivalvele tuleb anda tagasi temale kuuluvad ülesanded. Riigikaitses tuleb taastada olukord, kus Kaitsevägi ei allu valitsusele ja ümber tuleb vaadata struktuurid, mis tagavad optimaalse riigikaitse võimekuse.
Teha tuleb muudatusi maksu- ja õigussüsteemis. Kindlasti tuleb uuesti ümber vaadata politseinike, piirivalvurite ja kaitseväelaste pensionisüsteem. Kui räägime riigimajadest, siis võtame aluseks regionaalpoliitika ja loome elukohti sinna, kuhu tahame viia riigitruudust ja rahvuse kestvust.
Olete olnud ka Toila Gümnaasiumi direktor. Mis Ida-Viru koolisüsteemis muutmist vajaks?
Haridusvõrk on meil korrastamisel ja peab ütlema, et koolid toimivad – kui mitte arvestada probleeme, millest juba eelpool juttu oli. Eestikeelset haridust tuleb anda alates esimesest klassist. Mulle on täiesti arusaamatu, miks ei ole meie riigi poliitikud siiani tahtnud harida inimesi nii, et nad saaksid hakkama igas Eesti otsas.