26.12.2018
Vandeadvokaat Urmas Simon
Vandeadvokaat Urmas Simon selgitab intervjuus, miks peab piirama kohtutäiturite ja inkassofirmade meeletut ahnust, tegema kohtunikud tähtajaliselt valitavaks, teostama prokuratuuri üle parlamentaarset järelevalvet ja lubama inimestel pöörduda otse Riigikohtusse ilma advokaadi abita.
Kui EKRE hakkas kevadel juhtima tähelepanu Eesti õigussüsteemi puudujääkidele, siis kostus nii kohtunike kui ka prokuröride leerist hääli, et EKRE liialdab. Nüüdseks on lisaks Teile võtnud meedias sõna ka ekskohtunik Leo Kunman ja advokaat Leon Glikman, kes on samuti rääkinud, et õigussüsteemiga on siiski tõsiseid probleeme. Kas nende kriitiline toon oli Teile üllatus?
Oli üllatus, aga mitte väga suur. Glikman on varemgi kohtusüsteemi suunas kriitikat teinud ja Kunman räägib asjadest nii nagu nad on. Kunman tõi ju välja selle, et prokuratuur on inimese süüdimõistmiseks esitanud kohtule fiktiivseid tõendeid.
Huvitav oli see, et nii justiitsminister, Riigikohtu esimees kui ka peaprokurör läksid Kunmani jutu peale põlema, väites, et selliseid asju ei toimu. Samas pidi neile olema väga hästi teada, et juba kevadel käis menetlus 40-aastase Pärnu politseikapteni Ilmar Vähi suhtes, kes on jälitustegevuse ja salaoperatsioonide spetsialist ja keda kahtlustatakse riigisaladuse lekitamises, jälitusinfo avalikustamises, tõendite kunstlikus loomises ja kõrvaldamises. Ainult paar nädalat pärast kohtunik Kunmani artikli ilmumist peeti politseikapten tõendite fabritseerimise eest kinni. Seega, vähemalt peaprokurör pidi teadlik olema, et ühe juhtiva politseiniku suhtes on tulemas selline kahtlustus, millest kohtunik Kunman rääkis.
Nii et tõendeid võltsitakse, tõendeid fabritseeritakse. Loomulikult ei saa öelda, et sellised asjad toimuvad iga menetluse puhul, aga kui meepotis on tilk tõrva, siis ei ole mesi enam nii maitsev.
Kust otsast meie õigussüsteem kõige rohkem mäda on?
Eesti traagika on see, et kõik tunnevad kõiki. Oleme käinud kas ühes ja samas lasteaias või ühes ja samas koolis. Kui hakkame otsima, siis kõigil meil on ühiseid tuttavaid. Ka õigussüsteemis üritatakse tuttavate vahel lahendada asju läbirääkimiste teel – seadus võib küll kirjutada ühte, aga ikka püütakse leida keskteed kahe paragrahvi vahel, et lambad oleksid söönud ja hundid terved. Sageli viib selline lähenemine tagatoa kokkulepeteni ja tõendite fabritseerimiseni. Üks võimalus selle muutmiseks on viia läbi justiitsreform.
Prokuratuur on olnud selles osas tubli, et nõukogudeaegne kaader on suuremas osas välja vahetatud. Uutel prokuröridel puudub suuresti side nende kohtunikega, kes määrati eluaegseteks ja kes on ametis olnud juba 1980. aastatest saadik.
Samas ehitati Tallinnasse Lubja tänavale uus kohtumaja, kus prokurörid ja kohtunikud istuvad ninapidi koos. Kui meil on põhiseadusega paika pandud võimude lahusus – prokuratuur süüdistab ja kohus mõistab õigust –, siis kuidas nende asjade lahendamine ikkagi käib, kui kartulit kotletiga süüakse ühes ja samas sööklas. Pärast räägitakse omavahel, et mis kell sa lapsele kooli järele lähed, mis kell trenni läheme… Ah elad minu lähedal? No tuleme ühe autoga, saame tee peal tööasju arutada, teha kokkuleppeid.
Riigikohus on aastaid olnud seisukohal, et lähtudes võimude lahususe põhimõttest ei saa prokuratuur ja kohus asuda ühes majas, ent praktikas seda põhimõtet ei järgita.
Lahendus oleks see, kui kohtunikud ei jääks ametisse eluks ajaks, vaid oleksid valitavad kindla tähtajani. Eluaegne kohtunik töötab võib-olla esimesed kümme aastat entusiasmiga, aga järgnevatel aastatel hakkab tema tööd määrama teadmine, et olgu töö kvaliteet milline tahes, temaga ei juhtu midagi, ta on eluaegne.
Võidakse küsida, et millises Euroopa riigis veel kohtunikke kindlaks perioodiks ametisse valitakse. Praegu neid riike ei ole. Aga minu vastuküsimus kõlab: kui palju oli neid riike, kes alustasid koos Eestiga nn tiigrihüpet? Eestlased olid esimesed, kes võtsid kasutusele ID-kaardi ja digiallkirjastamise. Miks me ei võiks olla esimene riik Euroopa Liidus, kus kohtunikke valitakse kindlaks tähtajaks? Praegu ei ole see tavaks, aga võib-olla kümne aasta pärast öeldakse, et oli päris hea mõte.
Probleemiks on ka seaduste meeletu ületootmine, mis pole küll otseselt justiitsreformi teema, aga on seotud Eesti kuuluvusega Euroopa Liitu. Iga nädal tuleb juurde kümneid seadusi. Lugesin just statistikat, mille kohaselt võeti eelmisel aastal vastu ligi 360 uut seadust ehk umbes üks seadus päevas. Advokaadid viskavad omavahel nalja, et millal tuleb eurodirektiiv, mis paneb paika, mitu korda päevas tohib inimene õhku hingata. Iga seadus, mis vastu võetakse, on ju kellelegi täitmiseks. Seadusest kinnipidamist hakkavad kontrollima ametid ja inspektsioonid. Ja kui sellist ametit veel ei ole, siis küll see luuakse. Tegemist on meeletu riigi raha raiskamisega. Kusjuures paljud ametid töötavad tänapäeval üksteise vastu, ühel käsib seadus teha ühtmoodi, teisel teistmoodi. Kui vähendada oluliselt seaduste, määruste ja direktiivide arvu, väheneb ka nende täitmist kontrollivate ametnike armee. Sellega hoiame kokku tohutu hulga riigi raha.
Kas kontroll kohtunike ja prokuröride üle on praegu piisav?
Niinimetatud kontrolli kohtute üle teostab kõrgeim kohus ehk Riigikohus. Prokuratuuri kontrollimiseks on justiitsministeeriumis vastav osakond. Aga kes teostab kontrolli justiitsministeeriumi osakonna üle? Mitte keegi. Ma leian, et prokuratuuri üle peaks kontrolli teostama Riigikogu erikomisjon. Nii nagu teostab Riigikogu erikomisjon kontrolli kapo üle, nii peaks olema parlamentaarne kontroll ka prokuratuuri üle.
Kõigel peaks olema järelevalve, sest isikul, kelle õigusi on rikutud, peab olema koht, kuhu pöörduda.
Ühel minu kolleegil oli hiljuti juhtum, kus kohus tegi otsuses ilmselge arvutusvea. Isik hakkas liitma ja lahutama ja sai arvuti peal kohtuotsusest erineva tulemuse. Aga see juhtus pärast seda, kui edasikaebamise tähtaeg oli juba möödas. Isik ise helistas ja kirjutas kohtunikule, et tehke vigade parandamise määrus. Aga kohus ei teinud. Öeldi, et jääb nii, nagu on. Kuhu kaevata? Sellist kohta ei ole. Selle kaebusega ei ole mitte kuhugi minna, samal ajal kui kohtunik ise kehitab õlgu ja ütleb et, ma ei viitsi sinuga tegeleda. Seepärast on inimestel vaja kaitset kohtuvõimu omavoli eest.
Olemas peaks olema järelevalveorgan, kuhu saab pöörduda inimene, kes tunneb, et tema õigusi on rikutud või kohtunik või prokurör on teinud midagi valesti. Las siis kontrollitakse, kas inimesel on õigus või kas kohtunik või prokurör on mingisuguseid norme rikkunud või midagi valesti teinud. Ka kohtunike ja prokuröre peaks saama karistada ebaõiglaste või lausa väärate otsuste eest. Mida laiapõhjalisem ja tsunftivälisem see kontroll on, seda tõhusam.
Õigussüsteemi ringkaitse on väitnud, et kohtunike ja prokuratuuri üle ei tohiks kehtestada poliitilist kontrolli. Kuidas vältida olukorda, kus poliitikud ei hakkaks õigussüsteemis muusikat tellima?
Mina seda ohtu ei näe. Me ei räägi ju sellest, et kontroll läheks ühe erakonna kätte. Erikomisjon koosneks erinevate erakondade esindajatest. Samasugune kontroll toimub ju kapo üle. Kõik on arutelu küsimus. Võib-olla jõutakse arutelude käigus mingi parema lahenduseni. Samas, minister on ju poliitiline isik, minister juhib ministeeriumi ja minister määrab isikud, kes tema alluvuses töötavad. Seega tekib küsimus, kas siis need isikud ei ole poliitilised, kes töötavad poliitilise ministri alluvuses ja täidavad ministri poliitilisi käske?
Kui palju olete oma praktikas kokku puutunud prokuratuuri ja kohtunike kokkumänguga?
Kahtlusi on sageli. Kui inimene paneb toime kuriteo, siis teda tahetakse võtta vahi alla. Toimub ülekuulamine, isik võib rääkida, aga võib ka mitte rääkida. Prokurör võtab toimiku, mis on eeluurimisel kokku pandud: telefonikõnede salvestused, pealtkuulamised, jälitusprotokollid, kannatanute ja tunnistajate ütlused. Prokurör viib selle toimiku kohtuniku kätte. Ja siis nad kohtunikuga kahekesi arutavad seal midagi.
Aga kaitsja ei näe sealt toimikust mitte ühtegi dokumenti. Kaitsja ei tea isegi dokumentide nimekirja, mida see toimik sisaldab. Kaitsja näeb ainult kahtlustatava kinnipidamis- ja ülekuulamisprotokolli.
Prokurör võib kohtunikule rääkida, millised menetlustoimingud on veel tulemas. Kaitsja ei tea sellest mitte midagi. Üks asi on see, et me peame vormistama dokumendid olemasolevate tõendite põhjal, aga teine asi on see, mida kohtunik ja prokurör omavahel sosistavad või milles nad kokku lepivad.
Kaitsjad on kogu aeg selle vastu protesteerinud, sest nad on jäetud infosulgu. Aga selle taga on poliitiline otsus saavutada igal juhul riigi võit. Et prokuratuur oleks igal juhul sammukese kaitsjatest või advokaatidest ees. Et riik ei jääks ajakirjanduse ees häbisse.
Viimasel ajal on justiitsministeerium järjekindlalt eemaldanud advokaate ja kaitsjaid menetlusest. Riik võtab järjest vastu uusi seaduseparandusi, millega saaks kaitsjaid menetlusest eemaldada. Neid ei taheta enam ülekuulamistele, neid ei taheta enam isegi kohtuistungitele. Isikule öeldakse, et kaitsja maksab nii ja nii palju, aga ega ta sind eriti aidata ei saa, küsib ainult raha, aga sul on õigus kaitsjast loobuda. Nii lepib kohtualune sellega, et kaitsja ei tulegi protsessile, lootes prokuröri ja kohtuniku armulikkusele.
Märkimisväärne on ka statistika, mille kohaselt rahuldatakse kohtus 99,8% prokuröride esitatud vahistamistaotlustest. Minu meelest on see üüratult kõrge arv, mis näitab, et kaitsjaid ei lasta menetlusse ja nad ei saa efektiivselt teha oma kaitsetööd kliendi huvides. Riik seab kogu aeg takistusi, et kaitsjaid eemaldada.
Räägin ühe loo oma praktikast. Isik võeti vahi alla. Tema toimikut lugedes ei olnud minu hinnangul tema süüdimõistmiseks tõendeid. Prokurör ütles mulle, et pakub kokkulepet: poiss saab kohe kohtusaalist vabaks ja ülejäänud aja istub tingimisi, aga kui kokkuleppega nõus ei ole, siis saad küll mõne aasta pärast võib-olla õigeksmõistva otsuse, aga senikaua istub poiss kinni. Ja kuna kohtunik on prokuröri tuttav, siis kohus ei vabasta poissi kindlasti vanglast enne, kui otsus on jõustunud või kui ringkonnakohus teeb otsuse, millega isiku vahi alt vabastab. Nii ongi isikul valida, kas saada kohe vabaks või istuda veel järgnevad kolm aastat.
EKRE on välja käinud idee, et eeluurimis- ja kohtumenetlustel oleksid lühemad tähtajad ja väiksemad lõivud. Seda selleks, et- lõpetada olukord, kus protsess ise ongi karistus. Kui palju olete oma praktikas tajunud, et protsess ongi karistus?
Olen mitmel puhul esitanud kohtule taotluse lõpetada protsess mõistliku menetlustähtaja ületamise tõttu. Riigikohtu sõnul on mõistlik menetlustähtaeg see aeg, mille jooksul on näha, et kümne aasta jooksul ei suudeta otsuseni jõuda. Kui oleme näiteks esimese astme kohtus ja protsessi algusest on möödas kaheksa aastat, siis võib eeldada, et kahe aasta jooksul asi Riigikohtusse veel ei jõua.
Ühe protsessi puhul võtsin lausa kuupäevaliselt välja, kuidas esimene ülekuulamine oli tehtud aasta alguses, aga järgmine sama aasta septembris. Järgmine menetlustoiming oli alles 1,5 aastat hiljem. Ja nii edasi. Vahepealse aja jooksul ei toimunud mitte midagi.
Mulle tundub, et ka Savisaare protsess on menetluse osalistele iseenesest karistus, sest see muudkui venib ja venib. Kümne aasta pikkune menetlustähtaeg on ebamõistlik, ja isegi seda ületatakse.
Võib-olla on üheks venimise põhjuseks kontrolli ja järelevalvetegevuse vähesus. Kui uurijal või prokuröril on asi üle poole aasta sahtlis seisnud, siis võiks keegi tunda huvi, miks ei ole menetlus edenenud.
Tegelikult võiksid lühemad tähtajad olla mitte ainult kohtumenetlustel, vaid ka kodaniku ja riigi vahelises kirjavahetuses. Miks vastab riik kirjadele alles 30 päeva jooksul? Miks ei võiks see olla viis päeva?
Praegu on sageli nii, et 30 päeva pärast saad vastuse stiilis „tule eile meile ja võta homne sült kaasa“. Kui sa siis kirjutad neile uuesti, et ma ei küsinud seda, vaid hoopis muud, siis tuleb vastus: me vastame teile 30 päeva jooksul. Niimoodi võib kirjavahetus kesta pool aastat, aga ilma igasuguse tulemuseta. Kui lähed ametniku juurde kontorisse kohale, siis on ta kas puhkusel, dekreedis või koolitusel. Kui saadki ta kätte, kuulab ta sind ära ja ütleb taas: vastame teile 30 päeva jooksul. Inimesed ei pea olema mitte lihtsalt ametikoha täiteks, vaid tegema tööd.
Miks peaks kodanikel olema õigus pöörduda Riigikohtusse?
Põhiseaduse järgi on meil kolm kohtuastet – maakohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus – ja põhiseaduse järgi on inimesel õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Aga Riigikohus tegi aastad tagasi sellise lükke, et kuna isikud kirjutavad sageli kaebusi emotsioonide põhjal, millel ei ole sisulist juriidilist alust, siis ei viitsinud Riigikohus neid kaebusi vastu võtta ja lugeda. Samas – niikaua kuni meil ei ole põhiseadust muudetud, peaks inimestel minu arvates olema õigus pöörduda otse Riigikohtusse, ja seda mitte ainult advokaadi vahendusel, nagu on praegu.
Kriminaalasjades leiab süüdistatav tihti, et kohtu poolt määratud karistus on liiga karm. Seadus ütleb, et karistuse osas Riigikohtu poole pöörduda ei saa. Kui klient tahab pöörduda Riigikohtusse, siis peab seda praegu tegema advokaadi kaudu. Isegi siis, kui isik tahab, et tema karistust vähendataks, pean mina kaebuse tegema, kuigi seadus ütleb, et ma seda teha ei saa. Aga kui kaebust ei tee, siis hakkab advokatuur mulle turja selle eest, et olen rikkunud isikukaitse õigust. Teisisõnu – üks seadus ütleb nii, aga teine risti vastupidi. Nii hakkavad advokaadid otsima näilisi põhjuseid selle kohta, mida kohus oleks justkui rikkunud või valesti teinud ja ehitama sellele kassatsioonkaebust, mida saaks seaduse kohaselt Riigikohtule esitada.
Miks ei võiks olla nii, et karistusega mittenõustuv inimene pöördub ise otse Riigikohtusse? Tsiviilasjades võiks olla samamoodi. Kui inimene leiab, et kohus on midagi valesti teinud ja inimene saab kaebusega ise hakkama, siis ei ole advokaati sinna vahele vaja. Või kui inimesel on võimalik võtta appi keegi teine juriidiliste teadmistega isik – miks ta ei võiks Riigikohtule kirjutada? Kohus peab mõistma õigust sõltumata sellest, kes kaebuse kirjutab ja kui Riigikohus näeb, et madalama astme kohtud on teinud midagi valesti, siis Riigikohus peab selle vea parandama sõltumata kaebuse kirjutajast.
Kas kohtutäiturite ja inkassofirmade tegevust peaks piirama?
Praegune probleem on kohtutäiturite ja inkassofirmade meeletus ahnuses. Kui täitur on alustanud menetlust ja sa tahad täituriga kokku saada, helistad talle või saadad kirja, siis täitur ei vasta sulle mitte kunagi. Sa lihtsalt ei saa teda kätte. Iga menetlustoimingu eest võtab täitur rahasumma, mis on tihti ebamõistlikult suur. Toome võrdluse. Kui minna võlanõudega kohtusse, siis kõrvalnõuded ehk viivised, intressid ei tohi ületada võlanõude summat. Samamoodi peaks seadusesse sisse panema, et inkassofirmade ja kohtutäiturite kõrvalnõuded ei tohiks ületada võlanõude summat. 9-eurosest võlast ei tohiks täituri juures saada näiteks 87 eurot. Kui on 10-eurone võlg, siis ei tohiks lõppsumma ületada 20 eurot.
Kui lihtne või keeruline on viia ellu EKRE ettepanekuid meie õigussüsteemi reformimiseks?
Lihtsaid lahendusi ei ole. Meie õigussüsteem pärineb nõukogude ajast. Seda on küll erinevate seadustega lihvitud ja muudetud, aga põhimõtted pärinevad sealt. Kõige raskem on teha inimestele selgeks, et meie justiitssüsteemis on kitsaskohti ja mädaplekke ning süsteemi on vaja muuta. Ei saa vana rasva peal kakskümmend aastat liugu lasta. Me vajame reformi, et asi üldse edasi läheks. Kui suudame ühiskonnale selgeks teha, et muudatused on vajalikud, siis seaduste endi muutmine on lihtsam. Isegi põhiseaduse muutmiseks on mitmeid variante. Kõik on kinni ühiskonna tahtmistes ja inimeste tegudes.