23.12.2018
Ajaloolane Jaak Valge.
Ajaloolane Jaak Valge vastab “kahesajataja” Kristina Kallase jutule Delfis muheda satiiriga sotsiaalmeedias.
“Reageerisin Delfis Kristina Kallase jutule “Eesti teistkordne hääletu alistumine”. Panen vastuse ka siiasamma alla.
Ebatõsisele jutule oli raske tõsiselt vastata. Eelviimane lause on siiski mu poolt tõsiselt mõeldud.
Olen Kristina Kallast ja tema juhitud erakonda Eesti 200 ikka EKRE poliitiliseks vastaseks pidanud, ent nüüd, 19. detsembril on ta ilmutanud huvitava teksti, mis selles kahtlema sunnib. Tõsi, tekstis on ka palju tabamatuid vihjeid, aga Kallase põhiseisukohtadest selgub siiski, et EKREl ja Eesti 200l olulisi eriarvamusi ei olegi.
Esiteks leiab Kallas, et nendel valimistel seisab Eesti valiku ees, kas minna edasi avatud poliitikaga või liikuda protektsionistliku mõttemaailma poole. Kallas väidab, et mõned poliitilised jõud püüavad meid veenda selles, et rahvusvahelist koostööd tehes seame ohtu oma iseseisvuse säilimise ning justkui peaksime valima, kas koostöö ÜROs või Eesti iseseisvaks jäämine, kas kuulumine Euroopa Liitu või suveräänne Eesti. “Eesti tagasitõmbamine rahvusvahelisest koostööst ja globaalsete probleemide ühisest lahendamisest tähendab meie iseseisvuse ja rahvusvahelise sõnaõiguse nõrgendamist”, kinnitab Eesti 200 esimees.
EKRE selliste poliitiliste jõudude hulka ei kuulu, vaid on olnud alati Eesti iseseisvust tugevdava rahvusvahelise koostöö poolt. Pean tunnistama, et tegelikult mina taolisi Kallase avastatud primitiivseid poliitilisi jõude Eestis ei tea üldse olevat. Igatahes pole nad end avalikult ilmutanud. Kui Kristina Kallasele need tema lähikonnast teada on, võiks ta neile konkreetsemalt osundada, ja kui sellised poliitilised jõud tõepoolest tugevnevad, tuleb EKREl hea meelega teatavaks võtta, et poliitilises dispuudis nende primitivistide- isolatsionistide vastu võib ka Kristina Kallasele loota.
Kristina Kallas leiab edasi, et me püsime siis, kui suudame rahvana teha targad otsused, “et olla eestlastena, just nimelt eestlastena, tugevad globaalses maailmas. Me jääme ellu siis, kui oleme õnnelikud, enesekindlad ja usume endasse…. Meil on olemas rahvana ellujäämise geen, kasutagem seda siis targalt.”
Siin pole küll midagi pikalt targutada – vastupidi – on rõõm, et Kristina Kallas väljendab selgelt EKRE programmilisi seisukohti.
Kolmandaks leiab Kallas, et meile, kes me kolm kümnendit tagasi tagasi võitlesime koos isikuvabaduste ja demokraatliku riigikorralduse eest, tahetakse sisendada, et rahvuslike huvide eest saab seista vaid rusikatega vehkides.
Tegemist on taas ühise mure ja väga täpse hinnanguga. EKRE ei soovi kindlasti, et Eestis kujuneks Prantsusmaaga sarnane olukord, kus globalistlik, võõrandunud poliitladvik on ühiskonna sedavõrd lõhestanud, et võideldakse ka rusikatega. Eesti osas võiks Kristina Kallas olla aga konkreetsem ja lisada, et pole vahet, kas oma poliitilisi oponente rünnatakse rusikate või lapsevankriga.
Aga küllap on see tema jaoks iseenesestmõistetav ning saan aru, et tegemist on Kristina Kallase vabandusega oma erakonnakaaslaste käitumise eest. Võtkem see vabandus vastu ja rõõmustagem, et Eesti kodanikuühiskond on nüüd täiesti üksmeelselt – kaasa arvatud ka Eesti 200 juhtkond ise – Eesti 200 liikmete poolt tarvitatud meetodid hukka mõistnud!
Edasi leiab Kristina Kallas, et vägivalla relvana kasutava poliitilise kultuuri on toonud Eestisse erakond, kes väidab end võitlevat Euroopa islamiseerumise vastu. Mulle polnud seni teada, et Eesti 200 prioriteediks on Euroopa islamiseerumise vastu võitlemine. Kuigi islamiseerumine pole Eesti jaoks just esmane mure, peaksime tõepoolest kindlasti tunnetama laiemat poliitilist tagatausta ning mõtlema terve Euroopa ja eriti oma liitlaste probleemidele. Hea on teada, et ses mõtluses visionäärib kaasa ka Kristina Kallas.
Äärmiselt teretulnud on aga Kristina Kallase nii selles artiklis kui mujal avaldatud mõttekäik, mille kohaselt pole vähemusel õigust dikteerida õhustikku ühiskonnas. EKRE – aktsepteerides kindlasti vähemuste õigusi – ei soovi samuti sarnaselt Eesti 200 esimehega vähemuste diktaati.
Vähe sellest, EKRE pakub välja ka olemuslikult demokraatliku lahenduse, mis välistab nii vähemuste diktatuuri kui vägivalla eskaleerimise. Nimelt rahvahääletuste laialdasema kasutuselevõtu. Eesti tee ei peaks viima mõne vägivaldse ja polariseerunud Euroopa ühiskonna suunas, vaid rahumeelse, jõuka, sidusa ja õnneliku Šveitsi suunas, kus ainuüksi 2018. aastal toimus kümme referendumit.
Küllap oleme selle, kõigest eelnevast tuleneva loogilise järeldusega Kristina Kallasega taas ühel meelel.”