Kui EKRE avaldas oma valimisprogrammi, käis kartellipoliitikast kohe läbi tavaline kahin – kust te selleks raha võtate?
Eestis ongi tavaline see, et ka pikemaajaliste plaanide juures arvestatakse ainult konkreetse rahaga; seda raha, mida üks või teine meede läbi majanduse pikemas perspektiivis annab, ei peeta reaalseks; tasakaalus eelarve fetiš aga on laenu patuks kuulutanud. Maksukoorma vähendamine selleks, et ettevõtetel jätkuks seda rohkemaks investeerimiseks ja tavakodanikel tõuseks ostujõud, mis omakorda tooks kaasa majanduse elavnemise, ei mahu võimuritel pähegi.
Vasakpoolne valitsus eelistab seetõttu puuduoleva raha lihtsalt inimestelt korjata, et see siis jälle tagasi jaotada, ise heategijana näida ja ühiskond oma nisa otsas hoida. Nii keevitatakse otsa maksudele, tariifidele, teenustele ja toodetele, et raha rahvalt ära nihverdada. Sellest ongi välja kujunenud arusaam, millest ajendatuna küsivad isegi majandusinimesed ja poliitikud: “Kui te makse ei tõsta, kust te siis raha võtate?” Aga maksudele lisaks suurendatakse trahvide korjamist, mis eeldab ebaausat ühiskonda.
Vasakvalitsuse majandusloogikast kirjutab Postimees: “Tänavuse riigieelarve järgi plaanib siseministeerium politsei- ja piirivalveameti kaudu koguda ligi 17 miljoni euro eest trahviraha. Nimelt hangitakse juurde kaheksa mobiilset kiiruskaamerat, mis prognoosi järgi aitavat suurendada vormistatud trahvide kogusummat. Seda peaks laekuma mõne miljoni jagu rohkem kui eelmisel aastal.”
Seega siis plaanib õiglast riiki kuulutava Keskerakonna juhitav valitsus riigieelarvet täita trahvidega, mis eeldab inimestelt aktiivsemat seaduserikkumist. Ehk nagu kirjutab üks kommentaator: “Alkoholiaktsiisi tõstmise ämbrist ei ole õpitud, et pelgalt aktsiisi tõstmine ei lõpeta alkoholi tarbimist. Nüüd siis püütakse laustrahvimisega “parandada” liikluskultuuri. Sõnum on sama – enne oli see, et jooge rohkem, riigil raha vaja, nüüd siis – kihutage, riiki on vaja aidata.”
Siia juurde ka arvamus EKRE kandidaadilt Riigikogusse Evelin Poolametsalt: “Linnast maale sõites nägin Tolli- ja Maksuameti märkides autot ja sealt väljunuid turskeid mehi, kes olid kinni pidanud päevinäinud kindlasti eelmise sajandi väljalaskeaastaga sõiduki. Sama räsitud olekuga oli ka auto kõrval seisnud omanik. Ametnikud vedasid välja voolikuid, kontrollimaks, kas autopaagis ikka loksub värvitu vedelik või on papi patustanud ja odavamat traktorikütust oma raudruuna makku läigatanud.
Vaatepilt oli kurb ja kõrvalvaatajana soovisin südamest, et vedelik oleks värvitu. Mõtlesin, et siin ongi see inimene, kelle arvelt riik plaanib tänavuse riigieelarve järgi koguda rekordiliselt ligi 17 miljoni euro eest trahviraha. Peas veeresid mõtted, et mis siis kui papi oli maksnud oma pensionilt tulumaksu ja raha lõppes juba enne pensionipäeva. Aga äkki ei olnud tal viimati linnast tulles enam nii palju raha, et paaki täita ja häda sunnil saigi traktorilt paar liitrit võetud? Ja nüüd peab ta järelejäänud piskust trahvi maksma.
Seda näisid aimavat ka maksuameti töötajad, sest kes see ikka oma uhkele mersule mingit värvilist ainest hakkab sisse söötma. Sihtgrupiks on ikka need parkunud nägudega maamehed, kes juba kolhooside ajast on omandanud oskuse kuidagi toime tulla.
Seadused on täitmiseks ja välja ei vabanda ka see, et kütust ja muid eluks vajalikke asju tuleb kilomeetrite tagant linnast ostmas käia ning aktsiisid on nii laes, et kütuse hindasid vaadates ehk ei olegi ette nähtud, et see maamees peaks autoga sõitma? See oleks talle liigne luksus?! Lohutage end sellega, et peaministripartei mõtles ju lahenduse välja – sõitke ühistranspordiga! Meie aga püüdleme auväärset kohta Euroopa viie kallima riigi hulgas. Kaua me seda taluma peame!?”
Trahvipoliitika on kahtlemata seadusrikkumiste tõkestamiseks vajalik, kuid see ei tohi mingil juhul muutuda riigieelarve täitmise oluliseks osaks.