21.01.2019
Kirjanik Ats Miller.
Kirjanik ja EKRE kandidaat Riigikogu valimistel Ats Miller kirjutab sellest, et viimased riigipead on presidendi institutsiooni praegusel kujul täiesti devalveerinud.
“President Kaljulaidi uusaastakõnest on juba mitu nädalat, vahepeal pole ta mingi erilise jamaga hakkama saanud, nii et mis siis nüüd? Lihtsalt – ta on endiselt president. Endiselt saab see ebamäärane institutsioon Eesti maksumaksjalt päris priskelt pappi ja endiselt ootab suur osa inimesi, et president teeks midagi mõistlikku ja kasulikku.
Muide, üks põhjendusi Eesti presidendi otsevalimise vastu on, et siis on ta rahva poolt valitud ja rahval tekib õigustatud ootus, et ta teeks midagi rahva huvides – kuid kummatigi pole Eesti presidendil seaduste kohaselt erilist võimalust midagi teha.
Kordame üle põhilise – presidendi institutsiooni algne mõte oli, et riikidel, kel pole kuningat, oleks vajadusel midagi presentaablit välja panna. Erinevatel demokraatia vormidel on presidendile ka erinevalt valitsemisfunktsioone antud ja Eesti on selles skaalas puhas parlamentaarne demokraatia, millele olemuslikult on presidenti vaja nagu kalale sandaale – et hea teinekord teistele näidata, aga üldiselt ainult tüliks.
Ja siit hargneb vast kõige negatiivsem ja ohtlikum külg Eesti presidendiameti juures – suur osa rahvast vajab „head tsaari”, ehk kedagi, kellele projitseerida midagi pisut religioossetele lootustele sarnanevat. Et kusagil on keegi, kes rahvast hoolib ja selle eest murdmatult seisab. Kes tunneb kaasa ja mõistab, kes ohjeldab ülbeid ametnikke ja ennasttäis rikkureid, kes mõistab õigust ja paitab orbude päid… Selle asemel on meil keegi, kes asustab Kadrioru lossi ja ajab tähtpäeviti mingit jama, mis küll mingitpidi haakub reaalsusega, ent samas ei mõjuta seda märkimisväärselt.
Kui Eesti taasiseseisvus, tahtsime teha kõik nagu oli eelmisel iseseisvusajal. See aga ei sobinud kohe mitte kuidagi, arvestades, et president Päts valitses viimased aastad diktaatorina, olles demokraatia sisuliselt likvideerinud. Ei tahaks siinkohal hinnangut anda Konstantin Pätsile, kes oli mees omal kohal Eesti Vabariigi loomise päevil, kuid – kuigi ajaloolased ilmselt jäävadki selle üle vaidlema – tegi ka mõõtmatut kahju oma saamatu soperdamisega Teise maailmasõja aol.
Lennart Meri oli tollastes oludes võib-olla parim valik. Arnold Rüütli, ehk okupatsiooniaegse ülemnõukogu esimehe valimine tähendas Eestile väga tõsist moraalset tagasilööki, kuigi siinkohal tuli kasuks see, et president ei oma eriti mingit võimu – president Rüütel sai sigatseda ainult näiteks sellega, et ei leidnud aastate kaupa aega kinnitada ekskommaritesse väga negatiivselt suhtuvate Eesti diplomaatide akrediteeringuid. Toomas Hendrik Ilves oli pärast seda kui sõõm värsket õhku… kui tal vaid oleks jätkunud taipu ühe ametiajaga piirduda. Teisel ametiajal ei teinud ta ju tegelikult midagi peale selle, et lüpsis Eestit, kuidas sai…
Ja kui ma mõtlen sellele, kuidas „valiti” presidendiks Kersti Kaljulaid, meenub mulle alati üks venelaste sketš 80-ndate lõpust, perestroikaajast, mis lühidalt käis nii, et suure tehase kollektiiv hakkab endale uut direktorit valima; on seal siis koos tõsine eluaegne peainsener, õhetav nooruke naistsehhijuhataja ja veel paar inimest tehasest, üldiselt asjalik galerii; ja siis tutvustab partorg kandidaate ja lõpetab jutu: „… ja olles neid kandidaate põhjalikult kaalunud, valime uueks direktoriks seltsimees Ivanovi, kes on meile saadetud kõrgemalt poolt.”
Ehk siis presidendikandidaatidel lasti lolli ja pulli teha ja siis lükati nad kõik tseremoonitsemata kõrvale ja presidendiks pandi mingi tundmatu Brüsseli ametnik. Kõige pehmemalt öeldes – kuidagi pettasaanud tunne tekib. Kuidagi nagu on ära lörtsitud see vähenegi austus, mis ikkagi presidendi vastu võiks olla – et olgu, kaheastmelised valimised ei ole demokraatias tundmatud; ei ole presidendi otsevalimist, on paremuselt järgmine asi, valijameeste kogu. Ainult et see ju ei valinud. See läks lõhki ja kui jõuti selleni, et seaduse järgi oleks tulnud välja kuulutada erakorralised valimised, leiti… keegi. Kuulge, jah, niimoodi „valitakse” tuleohutuse eest vastutajat, aga president võiks ikka natukegi presidendiga sarnaneda – see tähendab selle ettekujutusega, missugune üks president olema peaks.
Kõik viimased kolm Eesti presidenti on omal viisil tõsiselt vaeva näinud, et selle institutsiooni maine mutta trampida. Ei saa isegi öelda, kes neist selles edukaim on, aga Eesti presidentide pildirea ees tuleb nutt peale! Kui see oleks parim, mis eestlastel on välja panna, oleks ammu aeg nii lootusetust paigast emigreeruda. Aga ei ole ju – tegu on, lubatagu veelkord rõhutada, mitte Presidendiga, suure algustähega, vaid sisuliselt üsna funktsioonitu maskotiametikoha täitmisega. Eks mõtlesin minagi, kui president ära valiti, et hea, et hullemini ei läinud…
Eesti presidendiametiga on kaks võimalust – kas anda sellele mingi reaalne mõõde, panna see midagi kasulikku tegema, või kaotada see hoopis. Presidendi „töölepanek” on igal juhul parem kui tänane seis, kuigi see tähendab meie valitsemissüsteemi ringitegemist ja pole ka just kõige nutikam seda teha kõigest selle mõttega, et näe, meil on president, ja las see siis teeb ka midagi, kui juba on. Ei ole mõtet presidenti ka niisama kottida ja koguda allkirju petitsioonile, et ta tagasi astuks või midagi taolist – kust küll tuleb lootus, et uus parem on?
Eestil ei ole presidenti tarvis. See ei ole kindlasti põletavaim päevaprobleem, mis kiiret lahendust nõuab, aga tasuks asja selles suunas ajada, et Kersti Kaljulaid jääks vähemalt viimaseks presidendiks.”