21.01.2019
Esmaspäeval nõudis provokaator Indrek Tarand EKRE-lt vabandamist, millele tuli kohe ka selge vastus, et hoopis skandalistist eurosaadik peab vabandama miitingu segamise eest.
Kuku Raadio päris EKRE Riigikogu fraktsiooni esimehelt Martin Helmelt vabandamise kohta aru ja Uued Uudised vahendavad selle intervjuu trükiteksti.
Kuku reporter: Kas te vabandate?
Martin Helme: Vaat ei saa aru, mille peale peaks vabandama? Mina ootan jätkuvalt Indrek Tarandilt vabandust selle eest, et ta on seadust rikkunud ja lihtsalt mölaka moodi käitunud, kui ta tuli meie miitingule provotseerima ja kaklema. Miks meie peaks vabandama, sellest ei saa ma aru? Tundub, et kogu see aktsioon on ühe kustuva poliitiku appikarje tähelepanu saamiseks.
Väidetavalt selle eest, et te olete valevannet vandunud nii meedias, ajalehtede arvamuskülgedel kui ka Riigikogu kõnepuldis, nimetades inimest purjus olevaks.
Kui ma ütleks, et Indrek Tarand on alkohoolik, siis oleks see diagnoos, aga mina talle seda ei pane. Kui ma ütlen, et ta on joodik, siis on see hinnangu andmine ja ma ütlen täiesti kindlalt, et Tarand on joodik. Ja kui ta tahab sellega kohtusse minna, siis võin ma tuua kümnete kaupa inimesi, kes on kümnetel üritustel näinud, kuidas Indrek Tarand ennast laua alla joob ja enne seda skandaalitseb. Lisaks sellele, et ta on joodik, on ta ka skandalist ja kloun.
26. novembri ürituse järel kõlas jutt, et Indrek Tarand ronis tribüünile ja oli purjus. Vaidlus hakkab vist selle väite ümber kerima.
Minna ainult mina, vaid vähemalt kümmekond inimest, kes olid temaga seal ninapidi ja rinnutsi koos ja rüselesid, tundsid kõik alkoholi lõhna. Kas tegu oli jääknähtudega või oli ta endale krae peale viina valanud, et lõbustada ennast ja välja meelitada süüdistusi, et oleks võimalik kohtusse hageda, sellele ei oska ma vastata. Aga viina lõhna me lihtsalt tundsime. Lõbus lugu on see, et Tarand läks hiljem politseisse ja palus, et politsei teeks avalduse, et ta on kaine. Politsei sellise avalduse ka tegi.
Meie palusime koheselt politseilt aru, sest vastavalt ettenähtud korrale peab politsei tegema sellesisulise prokokolli, et missuguse masinaga ja milline patrull, milline oli näit, jne – kui politsei tuvastab joovet, siis peab ta selle fikseerima, juhuks kui pärast tekib vaidlus. Mingeid selliseid fikseeringuid aga ei ole. Me oleme teinud eraldi kirja siseministrile, paludes talt, et tulgu päevavalgele selle kainust tõestava materjaliga. Ka seda ei ole me saanud, kuigi siseminister lubas järgmiseks päevaks materjalid hankida. Kui Tarand apelleerib politsei ütlusele, et ta oli kaine, siis ka Rooma paavst võib seda öelda, kumbki ei saa tõestada.
Kas on teieni on jõudnud Indrek Tarandi isikliku esindaja ehk advokaadi kiri?
Jah, mingi kiri on mulle ühelt advokaadibüroolt tulnud, ma saadan selle edasi oma advokaadile ja eks nad saavad siis omavahel kirjavahetust pidada. Kui Tarand tahab oma europarlamendi saadiku kuluhüvitiste eest veel advokaate ülal pidada, kuni tal seal veel mandaat kestab, siis lasku käia!
Kui lugu läheb kohtusse, ja ilmselt läheb, siis olete selleks lahinguks valmis?
Ei ta lähe kohtusse, tal ei ole mingit kaasust. See on valimiseelne ärplemine – ta muud ju ei oska teha kui ärbelda.
Kas selline valimiseelne ärplemine, nagu sa seda nimetad, hakkabki nüüd lähinädalatel selline olema, et me hakkame vastastikku uudiseid lugema, või räägime sisust ka?
Oleneb sellest, kes millist kampaaniat peab. Mina ei ole sotsidelt kuulnud mingeid innustavaid plaane kogu Eesti jaoks järgmiseks neljaks aastaks, ja ammugi mitte Indrek Tarandilt ehk siis sotside ühelt kandidaadilt. Meie oleme esitlenud oma majandus-, riigikaitse-, maaelu- ja sotsiaalplaani, kogu oma valimisprogrammi ja räägiks hea meelega piirivalvest, immigratsioonist, perepoliitikast ja traditsioonilise perekonna kaitsmisest. Keegi lihtsalt ei taha kuidagi vedu võtta.
Kas kirjastusel Kunst on teie perega mingit seost, nagu täna kirjutatakse?
See läheb ka selgelt valimiseelse sopaloopimise konteksti. Mina tulin kirjastusest ära, 31. märts 2015 oli viimane tööpäev, ehk kohe pärast Riigikogu valimisi. Kuna asutusele ei õnnestunud kohe leida uut juhatajat, olin ma juhataja edasi pool aastat või natuke rohkem. Alates 1. aprillist 2015 ei ole mul mingit pistmist kirjastuse äridega. Ei ole ma seal ühtegi arvet ega ühtegi äriotsust teinud. Kui selle nelja aasta jooksul on veel kaks juhatajat olnud, siis paari viimase aasta majandustegevuse kohta tuleb aru pärida neilt.
Kui mina olin juhataja, oli see ettevõte keerulises olukorras – kirjastusäri on väga konkurentsitihe. Masust tulles (ma läksin kirjastusse tööle 2009. aastal) oli kirjastusel võlgasid, aga ei midagi sellist, millest jagu poleks saanud. Veel naeruväärsem on rääkida sellest, et Mardil oleks sellega mingit seost, ta oli kümme aastat tagasi samamoodi seal pool aastat juhataja, ka siis otsiti uut juhti. See kõik on valimiseelne sopaloopimine. Kui keegi tuleb tõsimeeli väitma, et tänased majandusolukorrad on võimalik riputada inimeste kaela, kes töötasid seal kümme või neli aastat tagasi, siis see inimene kas ei saa millestki aru või siis on lihtsalt pahatahtlik.