27.01.2019
Inimene, kes mistahes seaduslikul põhjusel Eestisse satub, õppigu selgeks riigikeel, kuid jäägu iseendaks.
Eesti rahvuspoliitika on umbe jooksnud seetõttu, et seda ajavad valed inimesed ja valedel põhimõtetel.
Rahvusriik ei vaja president Kaljulaidi mustanahalisi ja venekeelseid eestlasi, vaid inimesi, kes Eestisse sattunult õpiksid kas siis vajadusest, austusest põlisrahva vastu või siis mõlemal eelnimetatud põhjusel ära eesti keele ning suhtuksid austusega põlisrahvasse, samas endaks jäädes.
Kaubanduskeskuses sattus mu ette järjekorda venekeelne perekond, isa, ema ja poeg, kes vestlesid omas keeles, milles oli pisut tunda mingit Venemaa piirkondlikku eripära (ehk olid valgevenelased), ja seetõttu pidasin neid sissesõitnuteks, seda enam, et nad ostsid hulgi Eestile omaseid toidukaupu, nagu kohukesed. Kassa ees aga palus noorem mees kerge aktsendiga eesti keeles arvest boonuspunktid maha arvata!
Mõtlesin nende inimeste peale – nad on venelased, kes on jäänud venelasteks, kuid õppinud selgeks riigikeele. Selliseid kodakondseid ongi Eestile vaja, mitte neid hallipassiinimesi, kes pole tahtnudki vaeva näha ei keele õppimise ega kodakondsuseksamiga. Kui eestlased jagavad oma kodumaad, siis ainult sellise perega, keda kohtasin poesabas.
On ikka uskumatu ja mõistusevastane see, kuidas president, “kahesajatajad” ja muu multikultiseltskond tahavad eestlasteks teha iga siiasattuja. Nad ei ole eestlased, saagu see renegaatide seltskond kord aru! Kui Eestis elavadki teatud põhjustel ja seaduslikult siia sattunud hindud, jaapanlased, araablased ja kes iganes, siis õppigu eesti keel ära, aga jäägu oma rahvuse esindajaks – ainult nii saab neid austada.
Kui aafriklane pöördub minu poole heas eesti keeles, siis on mul hea meel; kui ta aga ütleb, et on eestlane, siis on jutul lõpp. Eesti patrioot võib ta olla küll, aga mitte eestlane. Ma ei ütle seda ainult enda kui eestlase, vaid ka tema kui oma rahva esindaja pärast, kelle ta on hüljanud.