30.01.2019
maailm elevantide seljas
USA esindajatekoja demokraadist liige Alexandria Ocasio-Cortez hirmutas möödunud nädalal inimesi, väites, et kui me kliimamuutuste probleemiga aktiivsemalt ei tegele, saabub 12 aasta pärast maailmalõpp. Igasugune asjalik arutelu kliimapoliitika maksumuse üle ei omavat tähtsust. Kui me kohe ei tegutse, siis 12 aasta pärast oleme omadega õhtul.
USA-s tegutseva mittetulundusühingu Copenhagen Consensus Center president Bjorn Lomborg julgeb nii karmis ennustuses siiski kahelda. New York Posti veergudel toob ta välja mõned teaduslikud faktid, mis Ocasio-Cortezi jutu suuresti ümber lükkavad.
Paljud inimesed muidugi arvavadki Ocasio-Corteziga sarnaselt. Pealiskaudsed, apokalüptilised raportid globaalse soojenemise kohta on pannud inimesi muretsema ja nii lepitaksegi kehvasti planeeritud kliimapoliitikaga; selle maksumus ei huvita kedagi.
Samas ütleb ÜRO kliimapaneeli viimane suur raport, et isegi kui me kliimamuutuste peatamiseks üldse mitte midagi ei teeks, oleksid kulud järgmise viie kümnendi jooksul ikkagi samad – 0,2 kuni 2 protsenti maailma SKT-st. 2070. aastaks on inimeste keskmine sissetulek muidugi umbes 300%-500% kõrgem kui praegu.
Maailma lõpust on siiski asi kaugel. Soojenemise mõju on umbes võrdne ühe majandussurutisega. Paljud inimesed ei taha seda uskuda, sest meile on lõpmatuseni korrutatud, kuidas äärmuslikud ilmastikutingimused põhjustavad üha suuremaid katastroofe. Tegelikult näitavad uurimistulemused, et äärmuslikul ilmal on väga väike majanduslik mõju. Alates aastast 1990 on sellega seotud kulud vähenenud 0,30 protsendilt 0,25 protsendini maailma SKT-st.
Mis puutub orkaanidesse, siis näitavad uuringud, et orkaanide tekitatud kahjude kulud on praegu umbes 0,04% maailma SKT-st. Aastaks 2100, seda isegi juhul, kui orkaanid muutuksid praegusest kaks korda hullemaks, väheneb suurenenud jõukuse tõttu nende kahjudest tekitatud kulu 0,02%-ni. ÜRO kliimapaneel ütleb aga oma raportis, et orkaanide märgatavaid sagenemisi ei ole ette näha.
Ühtlasi näitab statistika, et ekstreemse ilma tõttu hukkub praegu vähem inimesi, kui viimase 100 aasta jooksul keskmiselt. 1920. aastatel sai ilmastikutingimuste tõttu aastas surma umbes pool miljonit inimest. Praegu, ajal mil maailmas on neli korda rohkem inimesi, hukkub ilmastikuolude tõttu aastas vähem kui 20 000 inimest.
Kuna maailmalõppu ilmselgelt veel ei saabu ja globaalne soojenemine SKT-d suuresti ei mõjuta, siis oleks mõistlik võrrelda kulusid tuludega.
William Nordhaus, ainus kliimateadlane, kes on võitnud Nobeli auhinna, on tegelenud aastakümneid kliimamuutuste uurimisega ja tema uurimistöö tulemusena on selgunud, et hästi koordineeritud, mõõdukas süsinikdioksiidimaks võib aidata kaasa temperatuuride tagasihoidlikule langusele. See läheks maksma umbes 20 biljonit dollarit, ennetaks mõningaid kliimamuutustega seotud probleeme ja tagaks järgnevate sajandite jooksul netotulu 30 biljonit dollarit. Ent kui püüda langetada temperatuure agressiivsemalt, suurendab see kohe ka kulusid ja jätab planeedi 50 biljoni dollariga miinusesse.
Roheliste poolses armageddoni kuulutamises ei ole muidugi midagi uut. 1960. aastatel muretsesid peavoolu keskkonnakaitsjad, et maailmast saab toit otsa, 1980. aastatel, et happevihmad hävitavad planeedi metsad. Muretsemiseks oli põhjust, kuid paanikakülvamine toob kaasa vaid piiratud ja ülemäära kallid lahendusettepanekud.
Kliimamuutused on murekoht, kuid mitte maailma lõpp. USA-l puudub sisuliselt föderaalne kliimapoliitika, ja see ei ole hea. Kuid praktiliselt kõik teised riigid on tulnud välja avaldustega, mis nõuavad tohutuid kulutusi, aga mille tulemused on tühised.
Tuleb investeerida innovatsiooni ja tegeleda rohkem rohelise energia uurimisele ja arendamisele. Kuid ühtlasi tuleb jälgida seda, et meie lahendused ei läheks maksma rohkem kui probleem ise.
Allikas: New York Post
Refereerinud Triin van Doorslaer