03.02.2019
Femeni aktivist Hispaanias.
Tänapäeval on paljud õilsad asjad haaratud teatud ideoloogiate teenistusse.
1970. aastatel ideoloogiliselt välja kujunenud neomarksism lõpetas sajandipikkuse võitluse töölisklassi eest, kes ei tahtnud enam sotsialismi eest võidelda, ning orienteerus umbes võitlusele vähemuste, naiste ja migrantide eest – seal oli kergem oma eesmärgid õilsuse taha peita, jäädes paljudele võitlejaks headuse vastu. Mis siis, et proletariaadi diktatuuri asemel keskendatakse nüüd vähemuste ja võõraste diktatuurile – verd saab ikka valada ja vanglad täita!
Võitlev naisõiguslus ongi üks äärmuslike jõudude ideoloogiline rinne, kus lõigatakse mehi ja naisi vastandades suurt kasu. Ka Tallinnas toimunud Naiste marsil võis näha ülisõjakaid noori naisi, kelle viha näis olevat suunatud oma nahavärviga meeste vastu. Feminismi peavaenlaseks ongi valge mees, kes pidavat naisi orjastama – neegrite ja araablaste puhul seda esile ei tõsteta, sest need olevat kõik üheskoos tagakiusatud, kuigi just Kolmandas maailmas on naised kõige rohkem rõhutud. Mosleminaisi paraku ei kaitse feministid ka siis, kui nad on Euroopasse jõudnud ja ikkagi oma kogukonna mõju alla jäänud. Feminism on enamasti turvaline võitlus mugavustsoonist.
Feminism on tunginud igale poole. Isegi arhitektuurimuuseumis on üritus nimega “Feministi küsimused arhitektuurile”, milles küsitakse, et ka arhitektuur on liiga maskuliinne ja kas ta suunab soorolle – siis ka sinna on vaja “vulvakultuur” sisse viia? Bussijaamades igastahes seda üritust reklaamitakse.
Neomarksism suunab feministe sellele, et naised suruksid arenenud ja peamiselt euroopalikus ühiskonnas mehed tossikeste rolli ja hakkaks põlgama, või siis looks feministliku poliitilise süsteemi (nagu Rootsis ja Hispaanias), kus mehed represseeritaks naiste rõhumises süüdistatuna. Eesmärk on selge – kuna sellised amatsoonid soovivad ikkagi hingelist lähedust, siis nad kas kujunevad sõbrannasuhete kaudu lesbideks või võtavad enda kaaslaseks kedagi “rõhutute” seast, näiteks neegri, mis tähendab kokkuvõttes nii homoseksualismi edenemist kui ka rasside sulatusahju. Seda aga ongi neomarksistidel vaja.
Süsteem toimib juba nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. See väljendub suuresti tendentsis, et noored mehed ei leia kaaslannasid (seda juba ka Eestis), sest naised on pretensioonikad. Alles hiljuti kirjutas Eesti Ekspress sellest, kuidas on kahanenud seksimine meeste ja naiste vahel ning kuidas üha vanemad inimesed on endiselt süütud. Levimas on ka äärmusvariant Incel, mis tähendab meestele pealesunnitud tsölibaati – see on juba loonud ka naistevihkajatest terroriste, nagu oli see Toronto massimõrva puhul.
Paraku on neomarksistid ühe asjaga mööda pannud – kuna islam ei luba oma naistel “uskumatutega” ühineda, siis Euroopa mehed ei saa erinevalt naistest endale migrantide seast kaaslannasid ja sulandumine jääb poolikuks. Vastupidi, valged mehed on Euroopas hakanud kujunema just parempoolsete toetajateks. Naisi meestelt ära võttes on tahetud tugevamat sugu ilmselt ka homodeks kujundada, kuid kuidas see kulgenud on, selle kohta andmed puuduvad.
Mõistagi on tulnud ka tagasilööke. Enam kui kümne aasta eest #MeToo nimelise seksuaalse vägivalla vastase liikumise algatanud Tarana Burke leiab, et kampaania on tänaseks tema jaoks kujunenud “äratundmatuks”, sest naiste kaitsmise asemel on keskendutud meeste jahtimisele.
Itaaliast pärit näitleja ja lavastaja Asia Argento, kes oli üks esimesi naisi, kes avalikult filmiprodutsent Harvey Weinsteini seksuaalses ahistamises süüdistas ja oli ka üks ahistamisvastase #MeToo liikumise algatajaid, on saanud ise süüdistuse seksuaalses ahistamises.
Näitlejanna Catherine Deneuve aga kirjutas avalikus pöördumises, et liikumine, mille eesmärgiks on paljastada seksuaalses ahistamises süüdi olevad mehed, on muutunud nõiajahiks ja tegemist on lausa puritanismiga.
Marunaisõiguslus on taas nähtus, mis eirab põhitõde, et sallivust ei saa võõrsilt tuua, siia istutada ning kõige vähem kohustuslikuks ja karistatavaks teha – sallivus, armastus, lugupidamine, austus ja muud head asjad peavad tulema loomulikuna ühiskonna seest. Nii rajatakse ka Eestis ühiskond, kus mehed saavad ilusat naist märgates kasutada ainult eakate tuumafüüsikute kommentaari: “Näe, kui ilusasti on molekulid kokku grupeerunud!” – muu on ahistamine!
1970. aastatel tegutses Peruus võimas sissirühmitus “Sendero Luminoso” ehk “Hiilgav tee”, kes ühendas Che Guevara partisaniideoloogia inkade viljakusrituaalidega ja tõmbas nii kaasa tohutu hulga noori naisi, kes surid paraku džunglisõdades, olles valitsusvägede sõduritele ühtlasi meeldiv sõjasaak. Kogu üritus kukkus kokku pärast rühmitus liidri Abimael Guzman vangilangemist, kuid jättis Peruu ilma tuhandetest noortest naistest. See on räige näide sellest, kuidas naisi ideoloogias ära kasutatakse.
Maailma lammutatakse ebanormaalsuste ülistamise abiga ja ainus tee seda takistada, on lähtuda sajandite traditsioonilistest väärtustest ja soorollidest.