05.02.2019
Tartu rahvuslased talvisel Tartu Rahu aastapäeva meeleavaldusel.
Vabariigi aastapäeval korraldatavale suurele tõrvikurongkäigule eelnes samasugune sündmus Tartu Rahu aastapäeval Emajõelinnas, mis sel aastal kujunes eriti võimsaks.
Peakorraldaja, EKRE kandidaat Riigikogusse Tartu linnas Indrek Särg räägib täpsemalt selle korraldamisest, aga ka Tartu Rahu delegatsioonist, Jaan Poskast ja vabadusvõitlejast Mart Niklusest.
Kui suur töö on sellise rahvaürituse korraldamine?
Raske üheselt vastata. Kuna tänavu on ka valimiste tõttu kiire, siis töötasime suutlikkuse piiril ja mitmed päevad venisid öösse välja. Just pisiasjad võtsid hulga aega: reklaami täiendamine, logistika sättimine, turvalisuse tagamine, lipud ja pildid – kõik see tuli läbi mõelda. Aga kui seejärel asi õnnestus, siis see suur töö enam väga ei meenu.
Nii et tulemus oli vaeva väärt?
Ilmselt küll. Olen nüüd kuulnud häid sõnu nii osavõtjatelt, pealtvaatajatelt kui ka näiteks turvameestelt ja politseinikelt, kes rongkäigul silma peal hoidsid. Nemad tunnustasid meie tänavuste rongkäiguliste kainet meelt ja korralikku käitumist. Osavõtjatelt olen kuulnud, et neile avaldas muljet rongkäigu pikkus ja võimas vaatepilt paljude tõrvikutega, lisaks kiideti mitmeid sõnavõtjaid ning tõrgeteta korraldust. Selle viimase saavutamiseks tehtud tööd tavaline osavõtja ei hooma. Ja parem ongi: rahva pidupäeval ei pea higilõhna juures olema.
Kui palju inimesi tänavusest rongkäigust osa võttis? Ajakirjandus pakub arve huupi: rahvusringhäälingu arvates ligi tuhat, Tartu Postimehe meelest vaid kolmsada?
Kui võtame kahe arvu keskmise, siis saamegi umbes õige tulemuse. Jagasime välja üle viiesaja tõrviku, ent paljud inimesed kandsid hoopis lippe, pilte ja pannoosid või võtsid mitme peale ühe tõrviku, näiteks lastega pered. Nii et tänavusi rongkäigulisi oli kokku umbes 700 inimest. Pealtvaatajad muidugi veel lisaks. Igatahes oli meie tõrvikujõgi tunduvalt pikem kui möödunud aastal, mil osavõtjaid arvati olevat kuni viissada.
Mitmes kord Tartu rahu tõrvikute all tähistati?
Kolmas kord. Esimesel aastal oli osavõtjaid umbes 150. Järgmisel aastal oli juba rohkem ja nüüd veel rohkem. Nii et kasvame Tallinna rongkäiguga umbes samas tempos.
Mille poolest erineb Tartu rahu tõrvikurongkäik Tallinnas peetavast Eesti aastapäeva rongkäigust?
Esiteks muidugi aja ja koha poolest – meie Tartus tähistame Vabadussõja võidukat lõppu, mida krooniv rahuleping sõlmiti meie kodulinnas. Muide, rahulepingu läbirääkimised kestsid kuu aega ning palju diplomaatilisi nüansse räägiti selgeks Tartu lokaalides ning tollases Pargi tänava saunas. Rahulepingu sõlmimise sündmustikust saaks hea filmi, kusjuures mitte traagilise, vaid üsna lõbusa. Traagiline oli saatus Jaan Poskal, kes vabatahtlikult ohverdas ennast rahulepingu eest – jõi koos venelastega nii palju, et varsti pärast lepingu allakirjutamist suri ära.
Teiseks erineb see, et me oleme korraldanud seda teiste organisatsioonidega koos. Kõigepealt Tartu Rahu Põlistamise Selts – Osvald Sasko eestvõttel rajatud ühendus, mis esimesena hakkas uuesti avalikkuses nõudma Tartu rahulepingu täitmist. Siis Eesti Vabaduspartei-Põllumeestekogu, paljus küll seeniorpoliitikute erakond, mille raskuskese on Tartus ja mis on järjepidevalt rõhutanud rahulepingu ülimuslikkust. Sinna kuulub näiteks Mart Niklus. Need organisatsioonid on pikka aega tähistanud Tartu rahulepingu aastapäeva keskpäevase kõnekoosolekuga Tartu rahu maja ehk Jaan Poska Gümnaasiumi juures. Paraku on keskpäevasel ajal paljudel inimestel töökohustused ning seega ei saa selline kõnekoosolek olla kuigi rahvarohke. Siit hakkas hargnema mõte õhtuse tõrvikurongkäigu suunas ning selle korraldamise pearaskust kannab juba Tartu EKRE.
Ning Indrek Särg kui Tartu EKRE esimees?
Nii on juhtunud jah. Keegi peab olema, kes suudab asja vedada.
Kes teid on aidanud? Või olete ise kõigega hakkama saanud?
Abi tulnud ikka peamiselt oma erakonna kaugemate ringkondade meestelt: Eero Eenlalt tõrvikute asjus ning Siim Pohlakult selles, mis puudutab helitehnikat ja korrakaitset. Ka sõnavõtjate hulgas on tekkinud oma eelistused: Jaak Madisoni, Anti Poolametsa ja Malle Pärna kõnede meisterlikkus on meil ikka au sees olnud. Aga ülejäänu on küll tartlaste endi töö, vaev ja rõõm. Meie tänavustest sõnavõtjatest on näiteks rohkem muusikuna tuntud Indrek Kaldal suisa looduslik kõnemehe anne – ta oleks enamusest praegu riigikogus tukkuvatest tegelastest kordades parem sõnavõtja.
Tänavusel rongkäigul oli uusi elemente, mida varem pole silma hakanud?
Mõtlesime, et tooksime Eesti rahudelegatsiooni liikmete pildid taas rahvale suurelt vaadata. See oli ikkagi tõeline diplomaatiline vägitegu, millega nad hakkama said! Niisiis tänavusel rongkäigul oli meil suur rahudelegatsiooni pannoo ning eraldi ka portreed: delegatsiooni juht Jaan Poska, siis kindral Jaan Soots, diplomaadid Julius Seljamaa ja Ants Piip ning lõpuks arst Mait Püümann. Tema saatus oli sellevõrra erandlik, et teda päästis hilisem nimede eestistamine – eestipäraseks tehtud nime Püümets varjust ei osanud Nõukogude võim Tartu rahulepingule allakirjutajat otsida.
Eespool oli juttu Mart Niklusest – miks ta veel pole saanud Tartu aukodanikuks ja mitmes kord teda selleks juba esitatakse?
Mina Tartu volikogu EKRE fraktsiooni esimehena sain esitada tema kandidatuuri nüüd teist korda. Aga kokku esitatakse teda juba kahekümnes kord. Nii et selline iseäralik juubel Mart Niklusel – kakskümmend aastat esitatud Tartu aukodanikuks!
Kurb öelda, aga ka sel aastal Mart Niklust ei tunnustata. EKRE fraktsioonile küll rutati selgitama, et meie esitatud kandidaadid ei ole lükatud mitte tagasi, vaid edasi, aga see ei muuda tõsiasja, et senini pole ükski Tartu linnavõim Mart Niklust tunnustada julgenud. Kusjuures kõige raevukamat vastutööd teeb Niklusele üks linnavolinik, kes ise töötas sel ajal Moskvas, kui Niklus Nõukogude võimu ohvrina vangis istus. Sellist Nõukogude võimu mõju jätkumist nüüd justkui iseseisva Eesti kohalikus omavalitsuses on ausalt öeldes päris kummaline vaadata. Kui 2017 kandideerisin Tartu linnapeaks, siis ütlesin, et minu esimene linnapeana allakirjutatav dokument peaks olema Mart Nikluse Tartu aukodanikuks nimetamise otsus. Paraku on praegune linnapea Reformierakonnast, võimul on Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon ja neil on teised eelistused…
Millist mõju näed sellel, et Tartu rahu nüüd tõrvikurongkäiguga tähistatakse?
Mõjud on otsesed ja kaudsed. Kaudseid on minul siin Tartus raske hinnata, aga mulle on öeldud, et Sven Mikser korraldas välisministeeriumi rahadega Estonia kontserdisaalis Tartu rahule pühendatud banketi just sellepärast, et Tartu EKRE eestvõttel toimuvalt tõrvikurongkäigult tähelepanu eemale juhtida. Oskan selle peale vaid öelda, et kui Tartu asjaarmastajatest patriootide korraldatud üritus kannustab ka Eesti Vabariigi ametnikke Tartu rahust lugu pidama, siis on ju hästi?!
Otsesed mõjud – aasta-aastalt on rongkäigus üha rohkem noori. Tänavu oli eriti selgelt näha, et keegi polnud neid sinna ajanud, nad olid ise leidnud tee tõrvikute alla. Mul on millegipärast tunne, et need noored ei lähe valima moodustist Eesti 200 ega ka mitte praeguseid sotsdemme. Kõige otsesem mõju: Tartu on ühe talvise piduliku rahvaürituse võrra rikkam. Hoidkem siis Tartu rahu tõrvikuvalgust südant soojendamas ja kohtume järgmisel aastal rahulepingu 100. aastapäeva rongkäigus!