Kari Käsperile: see pole inimõiguslus, mis lammutab kõike vähegi inimlikku

Inimõiguslased on saamas nähtuseks, millel tegelike inimõigustega mingit pistmist pole.

Lugedes Eesti inimõiguste keskuse juhi Kari Käsperi üllitist Eesti Päevalehes, tekib kohe esmane soov see teema kõrvale jätta – nn inimõiguslase ja rahvuskonservatiivi vahel haigutab sügav maailmavaateline kuristik ja siin pole seletada midagi.

Seetõttu pole lugu suunatud mitte Kari Käsperile, vaid tavalisele lehelugejale, et selgitada neid vastuolusid rahvuskonservatiivsest vaatevinklist.

Esiteks – inimõiguste keskus pole ammugi enam institutsioon, mis keskenduks inimõigustele selle sõna otseses mõttes, vaid ta on osalise välisrahastusega ideoloogilis-poliitiline propagandaasutus.

Inimõigusorganisatsioonid lähtusid algselt ülemaailmselt tunnustatud inimõiguste deklaratsioonist, mis on liberaalse maailmavaate alus. Lääne liberalism aga on kaaperdatud vähemuste õigustele rõhuva neomarksismi poolt ja nii on hakatud inimõigusi massiliselt laiendama. See aga tähendab juba vasakliberaalse ideoloogia pealetungi, mille käepikenduseks on ka Eesti Inimõiguste Keskus.

Praegu räägitakse juba ka migratsioonist kui inimõigusest, veganid on oma kodulehel tembeldanud veganluse inimõiguseks, selleks peetakse juba ka viljatut oksa elupuul ehk homoseksualismi, sooline palgalõhe, mille puhul on teada, et selle taga pole kellegi pahatahtlikkust, on muudetud vihaseks võitlustandriks – neomarksistid muudkui laiendavad inimõigusi inimeste nõrkuste, pahede ja juba ka perverssuste arvelt. See ongi oht, millele rahvuskonservatiivid tähelepanu juhivad!

Käsper ja tema ideekaaslased ongi asunud kaitsma nii riigi- kui ka ühiskonnaüleselt nii üksikindiviidi pretensioonikust, solvumisi, õrnahingelisust kui ka muid asju, mistõttu nende tegevus jääb üha kaugemale tegelikest inimõigustest – õigusest elule, peavarjule, täis kõhule ja nii edasi. Pseudoinimõiguste kaitset aga tehakse ühiskondlike institutsioonide, ajaloo, traditsioonide ja kõige muu inimkonna loodu arvelt.

Käsperi maailmapilt näeb välja sellisena. Tuleb Eestisse süürlasest mees, moslem, kes kodus hoidis naist vaid köögis ja magamistoas; ta võttis osa kodusõjast, tappes inimesi ja hukates vastaseid; ta edendas üle Vahemere tulles inimkaubandust ja Itaaliasse pürgides rikkus mitmete riikide seadusi – sellest kõigest ta muidugi ei räägi, vaid esitleb ennast kui õnnetut sõjapõgenikku. Ta on olemuselt kõike seda, mida liberaalne maailm ei tunnista – naiste alandaja, vägivallatseja, seaduste rikkuja ja nii edasi – aga inimõiguste keskus seab ta kõrgemale ühiskonnast.

Käsperi arvates võib selle inimese tõttu, kellest me midagi ei tea, vaid sellepärast, et ta on pagulane, paisata segi kogu Eesti ühiskonna toimimise. Eesti riik peab võõra vastu võtma, teda enda arvelt katma, toitma ja õpetama, teda kohustuslikult austama ja armastama. Kui neid tuleb rohkem, peame me nendega jagama oma kodumaad ja loodud väärtusi; me peame loovutama oma turvalisuse, sest need mehed tulevad halastamatust sõjast; me peame vaatama, kuidas ühiskond alla käib, sest neile pole õpetatud ei prügi sorteerimist, lemmikloomade austamist, maksude õigeaegset tasumist, euroopalikku majanduslikku mõtlemist ega midagi muud, mis meile on igapäevane. Ja need inimesed ei õpigi meie ühiskonda austama, sest just inimõiguste keskus tassib neile privileegid koju kätte.

Siin ongi meie erinevus – EKRE muretseb ühiskonna toimimise, traditsioonide püsimise, sajandeid loodud väärtuste säilitamise ja lõpuks ka kõigi meie iseendi, eestlaste eest. Inimõiguste keskus aga muretseb võõraste inimeste, võõraste ideede ja võõra mentaliteedi eest – õigemini selle eest, et kõik võõras saaks ennast siin kodusena tunda, ja meie ennast võõrana.

Võttes eraldi mõned Käsperi seisukohad, tooks välja: “EKRE muudaks naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise veelgi ebastabiilsemaks ja riigivõimu tahtest sõltuvamaks.” Ei, Käsper, ebastabiilsuse toob see, kui kodakondsuse üle otsustavad ideoloogilised valitsusvälised organisatsioonid – see ongi tegelikult ju riigi kui kodanike esindusorganisatsiooni rida, mida määravad ka riiklikud dokumendid, nagu põhiseadus ja parlamendi otsused.

Eriti küüniline on Käsperi väide: “Isamaa ja EKRE tahavad täiesti ebavajalikult määratleda põhiseaduses abielu kui ainult mehe ja naise liidu. Selle ainus motivatsioon tundub olevat levitada sallimatust samasooliste paaride vastu.”

Seega siis näeb Käsper traditsioonilises peres ainult viha õhutamist geide vastu! Ilmselt pole see mees isegi anatoomiat õppinud ega tea, et vaid mehel ja naisel on seksuaalseks ühteks sobiv kehaehitus, mida samasoolistel pole, ja vaid mehe ja naise ühtest sünnivad järglased ehk inimsugu püsib. On loomulik, et just selline ühendus peab olema esiplaanil ja kõik teised oma lõbuks harrastatavad seksuaalorientatsioonid jäävad pildi taha!

Käsper ajab kogu pildi teadlikult segi, väites näiteks, et abordi riikliku rahastamise piiramine vähendab naiste õigusi. Tegelikult tahab EKRE piirata kogu seda massilist abortide harrastamist, mis tuleneb paaride hoolimatusest ja sellega kaasnevatest soovimatutest rasedustest – meditsiinilised näidustused ju jääks. Ju siis peavad inimõiguslased  sündimata laste mõrvamist loomulikuks – kaitsevahendeid kasutamata jätnud naise inimõigused on neile tähtsamad kui tärganud elu säilitamine.

Kõikide punktide juures ei tahakski peatuda, kuid on üks eriline – Käsper kritiseerib maa müügi piiramist välismaalastele ja väidab, et seda probleemi siin ei eksisteeri ning see on üle võetud muu maailma paremäärmuslikelt jõududelt. Siin ilmneb mehe täielik võhiklikkus: näiteks Soome on hädas venelaste maaostudega, millel üritavad kanda kinnitada “rohelised mehikesed”, Eestis aga on umbes viiendik maast välismaalaste või väliskapitaliga firmade käes, seda ka piiriäärsetes maakondades. Siin maksab soovitus Käsperile: kui sa vaikid, võidakse sind rumalaks pidada – see on igal juhul parem, kui seda rääkimisega tõestada.

Kohtunike osas jätab Käsper tähelepanuta selle, et just praegused kohtunikud pole sõltumatud, vaid teevad “ideoloogiliselt õigeid” otsuseid – kuigi Eestis pole samasooliste abielud seadusega lubatud, on mitmed kohtuinstantsid juba sellest möödaminevaid otsuseid teinud.

Mida me saime Käsperi loost teada: vasakliberaalsele ideoloogiale tuginev ülepolitiseeritud Eesti Inimõiguste Keskus tegeleb avalikult omariikluse, ühiskondliku korralduse, traditsioonide ja inimlikkuse lammutamisega vaid selleks, et rahuldada vabadustest ülekülvatud pirtsakate indiviidide solvumisi ja pretensioonikust.

Ja mõistagi kiidab Käsper kõiki, kes vihakõneseadust läbi suruda tahaksid. Ilmselt tähendaks käsperlik lähenemine seda, et inimene, kes ütleb: “Ma ei taha aafriklasi siia!” on automaatselt vihakõneleja; kes ütleb, et migrandid ei taha kusagil tööd teha, saab karmilt karistada, ja ütlus “K..rdi neegrid!” tähendaks kindlaid trelle. See aga tähendab sisuliselt repressioone represseerimismõnu pärast, nagu Läänes juba kombeks on – kontekst ei loe!

Kuna Käsper kirjutab EKRE kohta “inim(õigus)sööja”, siis teda ennast võib abordi kaitsmist arvestades nimetada “tärkava elu inim(õiguse)sööjaks”! Inimõigusluses ei saa olla kohta tapmistel ja repressioonidel – aga Inimõiguste Keskuse plaanides see on!