15.02.2019
martin pojaga
„Hüüatusi, et „me rahvana jääme väikseks!“ või „sureme varsti niikuinii välja!“ ei pea võtma tõsiselt. Kui igas Eesti peres oleks keskmiselt kolm last, siis oleks meid kolme inimpõlve pärast kolm miljonit,“ ütleb EKRE aseesimees Martin Helme.
Milline oli Sinu lapsepõlv?
Mul oli imeilus lapsepõlv, mul on sellest helesinine mälestus. Kõik vanavanemad olid olemas ja aastal, mil me kaksikõega sündisime, ehitati suvila Pärnumaale. Mängisime suvel indiaanlasi, parvetasime, sõudsime paadiga ja ronisime puu otsas. Isa elas mõned aastad maal ja pidas loomi – pulle, sigu, kanu, hanesid. Romantika! Mõlemad vanaisad olid olnud Saksa sõjaväes. Nii kaua kui mäletan, räägiti kodus poliitikast, kuulati Ameerika Häält, kiruti kommuniste ning venelasi. Soome televisioon oli aken maailma. Teismeeas algas laulev revolutsioon. 1987. aastal kolis pere Lasnamäele. Lauluväljak koos oluliste sündmustega oli jalutamise kaugusel, aga siin võis ka peksa saada selle eest, kui rääkisid eesti keelt või nägid eestlase moodi välja.
Vahel näib, et need ajad on tagasi. Fanaatiliste võitlevate vasakpoolsete ajakirjanike mõju alla langenud meedia juurutab multikultit ja hurjutab rahvuslasi. Kuidas Sulle tundub?
Kui vaadata praegust Eesti meediat, siis võib suhtumise konservatiividesse ja rahvuslastesse võtta kokku kolme sõnaga: sõim, laim ja mahavaikimine. Meedia tahab võtta inimestelt ära isegi sõnavara. Teatud teemad ei ole peavoolumeediale parketikõlblikud – ei tohi rääkida illegaalsest immigratsioonist, seksuaalvähemuste kirjeldamiseks on leiutatud nomenklatuurne sõnavara. Sellistest poliitkorrektsuse reeglitest tuleb teadlikult keelduda.
Kahtlemata on igas toimetuses ka nn süvariigi niiditõmbajad, kes mõjutavad arutelusid ja seda, kuidas ning kellest kirjutada. Üks näide – Indrek Tarandi sigatsemine rändeleppe vastasel miitingul andis ainest kaheks nädalaks ja ettevalmistatud provokatsioonile oli juurde planeeritud ka infooperatsioon. Eesti 200 provokatsioon Vabaduse väljakul ei läinud läbi, ehkki plaan oli, et rahvuslased lööks kasvõi näpuotsaga last ja tema välismaist isa. Kuna provokatsioon läbi ei läinud, siis meedia seda praktiliselt ei kajastanud. Tehti paar-kolm lugu.
Õnneks näeb üha rohkem inimesi manipulatsiooni läbi. Peavoolumeedia võim väheneb igal juhul. Rahvuskonservatiivsel uudisteportaalil Uued Uudised (www.uueduudised.ee) on siin oluline roll, kusjuures selle külastatavus on peaaegu sama nagu ERR-i portaalil.
Oled Riigikogu EKRE fraktsiooni esindajana ERR-i nõukogu liige. Kuidas Sa ERR-i tegevusega rahul oled?
Tunnen, et minust on ERR-is kasu vähe, sest nõukogu ei taha midagi muuta. Teeseldakse, et midagi määratakse, ent tegelikkuses puudub nõukogul tahe avaldada juhatusele survet. Näiteks võiksime ju juhatuse välja vahetada. Aga keegi teine nõukogus isegi ei mõtle nii. Ega mul seal muud teha pole, kui juhtida tähelepanu eetikanormide ja ajakirjandusstandardite rikkumisele. ERR-i peale kulub aastas 40 miljonit maksumaksja raha, ent organisatsioon läheb järjest hullemaks.
EKRE on korduvalt avaldanud seisukohta, et „eliit“ ei kuula enam oma rahvast. Kas tõesti on nõukogudeaegne privilegeeritute seltskond asendunud euronomenklatuuriga?
Koorekiht ise ju selgelt vastandab end rahvaga sellistel teemadel nagu Rail Baltic, aktsiisitõusud, kooseluseadus, immigratsioon, presidendi otsevalimised. Eliit ütleb, et jah, me teame, et rahvas on sellele vastu, aga me teeme seda ikkagi. Sellisel juhul tekib kaks küsimust. Esiteks – kust nad võtavad oma legitiimsuse? Meie praegune koorekiht – ma väga vastumeelselt nimetan seda „eliidiks“, pigem klikk – teab selgelt, et tema legitiimsus tuleb Brüsselist, mitte rahvalt. Teiseks – klikk vastandab end rahvaga teadlikult, süüdimatult ja tagajärgedest hoolimata. Sellest tulenevalt ei saa demokraatia toimida. Juhtub üks kahest – klikk kas hääletatakse maha, nagu on juhtunud Itaalias, Austrias, USA-s, või avastavad inimesed, et demokraatiat tõepoolest ei ole. Nagu Brexiti puhul, et jah, tahtsite EL-ist välja, aga me teeme nii, et seda lahkumist sisuliselt ei toimu. Kõrgema võimu kandja ehk rahva suunised oma esindajatele ei oma kliki otsustele enam tähtsust. Millisel juhul liigume me paratamatult kas autokraatia või revolutsiooni suunas.
Kas EKRE on populistlik? Populismi võib defineerida mitut moodi. Rahva kuulamine, rahva poole hoidmine ja rahvalt mandaadi saamine on samuti populism. Poliitiline populism on päevapoliitiliselt kasulike, sageli vastukäivate lubaduste jagamine kavatsuseta lubatut täita. Selliselt on kõige populistlikumad parteid Keskerakond ja Reformierakond.
EKRE on juba nime poolest rahvaerakond ja kindlasti mitte poliitiliselt populistlik. Kuulame oma liikmeid ja valijaid. Me huvitume sellest, mis inimestele korda läheb. Me ei räägi transsoolistest, sest see on pseudoteema. Me ei räägiks ka homodest, kui see ei oleks pealesurutud teema, sest inimeste mured on mujal – toimetulek ja identiteet.
Toimetuleku ja identiteediga on seotud Euroopa Liidu teema. Oled öelnud, et Eesti ei pea EL-ist välja astuma, sest euroliit laguneb ise. Mis saab sellisel juhul Eestist?
Euroopa Liit on eksistentsiaalses kriisis ja kas selle lagunemine juhtub kahe või viie aasta pärast, me ei tea, ent see saab teoks igal juhul. Sellisel juhul kannatab Eesti, kes on ehitanud kõike-kõike orientatsiooniga Brüsselile, kohutavalt. Vastutustundlik oleks teha praegused otsused selliselt, et kui EL laguneb, siis saame ise hakkama. Kui NSVL lagunes, siis see protsess tõi kaasa väga tõsiseid sotsiaalmajanduslikke tagajärgi. EL-i lagunemine toob kaasa samad protsessid. Eesti valitsuse ülesanne on isoleerida Eesti nii palju kui võimalik lagunemisega kaasnevatest negatiivsetest tagajärgedest.
Kuidas käitub sellises olukorras Venemaa?
Venemaa üritab olukorda kindlasti ära kasutada. See, et venelased oma revanšistlikke huvisid realiseerivad, ei tähenda, et me peame leppima Brüsseli ülemvõimuga. Meie olukord ongi keeruline. Oleme kahe meile vaenuliku, meie suhtes ülemvõimu taotleva suurvõimu vahel. Soovides end turvaliselt distantseerida Venemaast, ei pea me saama sakslaste jalamatiks. Pealegi, ma ei näe erilist vahet selles, kas meid uputatakse üle immigrantidega idast või lõunast. Kumbki stsenaarium ei ole vastuvõetav.
Kas Eesti kuulub pigem Põhjamaade või Kesk-Euroopa regiooni?
Kümme aastat tagasi oleks võinud öelda, et pürgime Põhjamaade hulka. Ent praegu seal immigratsiooni näol toimuv on kõige hirmutavam hoiatus. Ammugi ei imetle ma nende maksusüsteemi. Sealne majandusmudel on end ammendanud.
Meil on Kesk-Euroopaga sarnane ajalooline kogemus ja huvid. Nendega on ühist rohkem kui Rootsi ja Soomega, kus inimesed on harjunud usaldama riiki, ent riik ei ole enam inimese poolel ja juurib metoodiliselt välja loomulikku ellujäämisinstinkti. Kui see on saavutatud, siis laseb mees pigem vägistada oma naise ja lapsed, peaasi et teda rassistiks ei nimetataks. Kui võitlemise asemel ollakse valmis surema, siis peabki ära surema, ja häbiga. Ja surraksegi, iga päev sada korda. Iga kord kui moslem või neeger sind tänaval paika paneb või sinu rahva kallal seksuaalset vägivalda tarvitab, ilma et keegi midagi ette võtaks, surrakse jälle ühe korra.
Mida tähendab Sinu jaoks perekond kui mõiste?
Mul on viis last. Kõik ühe naisega. Pere koosneb mitmest ringist. Esmalt naine ja lapsed, aga saan väga hästi läbi ka oma teise ringiga – õdedega ja nende laste ja oma vanematega. Mul on ka poolõde, poolvend ja kasuvend, aga ma pean neid ka päris õeks-vendadeks. Peretunnetus ja suguvõsavõrgustik toimivad meil korralikult. Pere on ka esmane turvavõrk, millele toetud nii heas kui ka halvas.
Mul on väga kurb vaadata neid, kes ei saa läbi oma lähisugulastega. Traagiline on vaadata inimesi, kellel ei ole lapselapsi. Minu vanaemal oli seitse, emal on üheksa lapselast ja loodan, et minul tuleb neid veel rohkem. Hüüatusi, et „me rahvana jääme väikseks!“ või „sureme varsti niikuinii välja!“ ei pea võtma tõsiselt. Kui igas Eesti peres oleks keskmiselt kolm last, siis oleks meid kolme inimpõlve pärast kolm miljonit. EKRE programmis olevate meetmetega on see võimalik.
Elame ju isekuse ajastul. Elatakse iseendale, oma huvide realiseerimisele ja mõnude rahuldamisele. Lapsed on lühikeses perspektiivis segav faktor. Pikas perspektiivis ei paku aga lastest suuremat rõõmu mitte miski. Võib hankida hunniku kasse ja koeri, käia mitu korda aastas reisil, aga kui puudub perspektiivitunne, et annad edasi oma pärandit, oma sugu ja perenime, siis mille nimel teha karjääri ja ajada kokku raha? Elu mõte on laste õnnes. Need lastetud poliitikud, kes juhivad Euroopat, ei saagi aru, mis immigratsioonis valesti on. Mis siis, et Saksamaal on põhikoolis kolmandik õpilasi immigrandid. Nende poliitikute lapsed ju neis koolides ei käi.
Millega sisustad oma vaba aega?
Vaba aega on väga vähe. Jõulupühade ajal ei lugenud posti, ega vastanud kõnedele. Suvel olen poolteist kuud levist väljas, puhkan maal mere ääres, sest muidu ei jaksa. Riigikogu palk võimaldab käia kord aastas perega mõnel reisil. Talvel kestavad tööpäevad kümme-kaksteist tundi. Kodust väljun enne kaheksat, enamasti enne kaheksat tagasi ei jõua. Kui on vaja käia mõnes õhtuses telesaates või kaugemas kohas üritusel, olen kodus peale kümmet, vahel peale südaööd. Aga kui selliseid päevi ei ole, veedan kogu aja perega.