Eestlased, mis teil viga on, et te ennast ja oma rahvast vihkate?

On lausa uskumatu, kui lihtne on inimestel endast lahti öelda, oma identiteet lahjendada ja võõras omaks võtta – ja seda sageli lihtsalt täis kõhu nimel. Isegi sellest ei saada enam aru, kui orjalik see on!

Alles oli nõukaaeg, mil me rääkisime eestluse hoidmisest ja nüüd räägime sama kindlalt eestluse loovutamisest – ja seda endiselt Eesti nimel!

Sotsioloog Mare Ainsaar ütleb Plekktrummis lihtsalt: me vajame demograafilise augu katmiseks sisserännet. Nii lihtsalt see käibki? Toome võõrad sisse ja oleme üks õnnelik jõukas perekond? Kuulge, hääbujad oleme ju meie, ja iga selline augukate toob olematuse lähemale, mitte ei suru kaugemale!

“Algul loendati meid natuke üle miljoni ja praeguseks me loeme, et eestimaalasi on sellest natuke rohkem ja selle üle me oleme väga õnnelikud,” ütles ta. Kas ikka oleme? Meil on olemas suur kogukond venelasi ja teisi slaavlasi, kellega me ikka veel hästi läbi ei saa, ja neid tuleb aina juurde. Kas sotsioloog tunneb ennast tõesti ukrainlaste ja nigeerlaste sissevoolust õnnelikuna?

Mare Ainsaar arutleb augu üle rahvastikupuus ja Eesti külade tühjenemise, bussiliinide ja koolide sulgemise ja palju muu üle, kuid unustab ühe – maa tuleb täita maa omaenda lastega. Kas eestlased saavad õnnelikud olema, kui hääbuv eesti küla muutub ukraina külaks sealsete kommetega?

Ainsaar hindab katastroofiliseks piiri alla 800 000. Paraku on see piir võõrsile lahkunutega juba käes ja maa täitmine võõraste lastega käimas. “Meie, rahvastikuteadlased, ütleme, et peame kõike tegema – töötama sündimusega, peame vaatama, et inimesed liiga vara ära ei sure, aga väga suure tõenäosusega vajame Eestis tulevikus rännet,” ütles ta.

Kurb küll, proua Ainsaar, aga vähemalt mina eestlasena ei taha selliseid rahvastikuteadlasi, kes kuulutavad kadu ja siis pakuvad välja eestluse lahjendamist. Sotsioloog tunnistab samas küll, et eestlased tahavad veel lapsi, ja märgib, et meie kestmisele oleks abiks see, kui üldiselt ühiskonnas olla sõbralikum ja tähelepanelikum teineteise suhtes. Tema enda soovitused küll seda ei soodusta, sest mina eestlasena ei suuda olla sõbralik kõigi nende sortside, koerakoonlaste ja peninukkide vastu, kes eestlust ribadeks kisuvad.

See variant, kus tunnistatakse, et me oleme hääbumas ja pakutakse alternatiiviks veelgi kiiremat hääbumist läbi enda lahjendamise, on üks k…di s…tt” variant, teisiti öelda ei saagi. Miks nähakse seda ainsa variandina? On ju ka võimalused, kus me ei pea kaasa tormama suure maailmaga; kus me ei pea muutma oma maad tuulte tallermaaks; kus me võime jääda pisut vähejõukamaks, selle asemel, et eurod silme ees põlemas, maailma valudesse lahustuma söösta?

Me ei ole ju esimesed – enne meid on sama asjaga juba ämbrisse astutud! Sakslased tõid tööjõuna sisse türklasi ja prantslased araablasi – ja nüüd istuvad nad suurte sisemiste vastuolude puntra otsas, kus sisserändajatest suur osa ei tööta, vaid aina nõuavad. Kas see on tulevik, mida me ka endale peaks tahtma?

Me ei mäleta enam ka seda, et see hääbumine oli meil murekohaks ka Nõukogude Liidu ajal, aga siis me ei arvanud, et avatus teiste vennalike liiduvabariikide rahvastele meie probleeme lahendaks. Mis siis nüüd teistmoodi on? Elame küll suuremas demokraatias, aga välja sureme ju endistviisi! Kas peremehetunde tagasisaamine ja orjamentaliteedist väljumine jääbki rahvuslikuks unistuseks? Sest täna me ju pole vabad, kuna iseotsustamise anname orjalikult uuele peremehele üle, ise sellest aru saamata!

Mis on maailmas siis muutunud, et aastatuhandeid püsinud eestlased peavad muutuma tõmmudeks ja võõraid keeli rääkivateks segaverelisteks? Inimkond on ju sama, mis kõik need aastad, mil me oleme siin Läänemere kaldal elanud – nüüd sosistab keegi Brüsselist kõrva, et maailm peab muutuma ja eestlased hakkavad sõnakuulelikult neegristuma-venestuma?

Poliitikud, ettevõtjad, nüüd ka sotsioloogid – kõik muudkui jutlustavad eestlusest kiiremat loobumist sisserände kaudu! Mis teil viga on, inimesed, miks te vihkate ennast ja oma rahvast? Kas te ei näe, et teist on saanud viletsad orjahinged? Sest teie “väljapääsuteed” on hüpe kaljult, et nautida lühikest lendu, enne kui saabub maandumine, ja siis lõpp. Vaikus ja olematus eestlaste jaoks. Teised elavad edasi.

Allikas: ERR