13.02.2019
Uus Pärnu volikogu aseesimees Helle Kullerkupp.
EKRE kandidaat Riigikogu valimistel Helle Kullerkupp tutvustab järgnevalt erakonna sotsiaal- ja tervishoiuprogrammi.
Pensionärid ja puudega inimesed saavad valimiste eel alati suurepäraseid lubadusi, kuid enamasti see sinna jääbki. Väikesed kosmeetilised parandused ja muudatused, millega kaasneb enamasti hulk uut bürokraatiat, ei paranda ummikusse jooksnud süsteemi.
Nii sotsiaal- kui tervishoiusüsteem tuleb täielikult laiali lammutada, üleliigne välja visata ning julgeda suuri sisulisi ja rahalisi muudatusi teha. Seda ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond plaanib teha.
See on eesmärk, mille täitmiseks tuleb leida vahendid ja võimalused. Selge on see, et kõike ei õnnestu 4 aastaga teha, kuid selleks et midagi üldse muuta, tuleb kõrged eesmärgid seada.
Sotsiaalpoliitika ainuke eesmärk saab olla väärikas ja mõistlikult korraldatud elu. Inimene peab oma eluga hakkama saama ka siis, kui ajutiselt esineb raskusi (haigus, õnnetus, töökoha või pereliikme kaotus vm).
Sotsiaalsüsteem on muudetud keeruliseks ja killustatuks selles osas, mida peab tagama riik ja mida omavalitsus. Eelarvest kulub ametnike ülalpidamiseks väga palju raha. Süsteem ise toodab bürokraatiat juurde uute seadusesätetega, blankettide, vormide, erandite ja reeglitega.
See, mida kujutab päevast päeva elu raske vaimse- ja füüsilise puudega isikuga, ei hooma ükski inimene, kes pole seda ise läbi teinud.
Oleme seadnud üheks eesmärgiks vähendada sügava- ja raske puudega omastehooldajate ja perede koormust, et nemadki saaksid oma elu elada. Omasetehooldajaid on täna umbes 70 000 töövõimelist inimest, kes ei saa osaleda tööturul, kel puudub isiklik elu ja karjäär.
Isegi orjadel on puhkeaeg, omastehooldajatel mitte. Selliselt korraldatud hooldusega toodab riik ise invaliide juurde, kuna keegi ei suuda töötada 24 tundi ööpäevas ja seda aastakümneid.
Sageli on hooldatav raskem ja füüsiliselt tugevam kui hooldaja. Selle tulemusel on paljud hooldajad haiged nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Viimase 10 aasta jooksul on 22 omastehooldajat sooritanud enesetapu, sest nad lihtsalt ei jaksanud enam.
Abistavate teenuste saamisel ei aita mõnikümmend eurot lisaraha, mida tuleb samuti osaliselt ise rahastada. Inimese rahaline võimekus ei saa olla aluseks, palju ta teenuseid saab.
Teenuste kättesaamine sõltub omavalitsuse võimekusest, ametniku empaatiast ja abitaotleja järjepidavusest ning tema enda seaduste tundmisest. Paljud ei suuda ega jaksa, nad on läbi põlenud, et kerjata lisaraha ja teenuseid.
Teenuste kättesaamist tuleb lihtsustada, ühtlustada ja nende tagamiseks kehtestada ühtne kord, mis ei sõltu pere rahalistest võimalustest.
Abistatavatele tuleb tagada väärikas elukorraldus ja riigipoolne toetus tugisüsteemide näol. Selleks näeme mõlemale osapoolele miinimumpalga (täna 540 €) suurust „toetuspalka”.
Summa suureneks koos riikliku miinimumpalga tõstmisega. Sellise sissetulekuga on võimalik katta igapäevased esmavajadused ja lisakulud, mida puue või haigus kahtlemata kaasa toob. Kaoks vajadus lisaraha taotlemiseks ja väheneks bürokraatia.
Kahjuks suureneb tugiisiku abi järel vajadus ka laste hulgas, sest iga aasta lisandub umbes 1000 puudega last. Kümne aastaga on puudega laste arv kahekordistunud, eriti keskmise ja raske puudega laste hulk ( vaimu- ja liitpuuded, kõne- ja keelepuue).
Hooldajale kindla sisstuleku tagamine miinimumpalga ulatuses, vähendab bürokraatiat ja lisaasjaajamist omavalitsuste sotsiaalosakondades, kus praegu omastehooldajad taotlevad erinevaid mõnekümne euroseid toetusi ja tõestavad oma abikõlbulikkust.
Lapsed, kellel puuduvad akadeemilised võimed, veedavad liiga palju aega klassis, kuid vajaksid rohkem kogemusõpet ja oskusi, mis on neile jõukohased. Teenused vaimupuudega ja psüühilise erivajadusega noorele ei saa lõppeda täisealiseks saades, vaid pikendame nende kättesaadavust vähemalt 21-eluaastani.
Omavalitsustes peavad olema stabiilsed töökeskused, mis ei tegutse projekti- ja hankepõhiselt, et osalise ja puuduva töövõimega inimesed saaksid teha jõukohast ja võimetele vastavat tööd.
Sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi koormab sügava- ja raske puudega inimeste jooksutamine iga 2- 5 aasta järel töötukassasse, et kontrollida, kas pole ikka veel töövõimeliseks saanud.
Raske- ja sügava puudega inimestel on eluaegne töövõimetus ja nad tuleb vabastada erinevates komisjonides korduvatest puudetaotlustest ja töövõime hindamisest. Juurde tekib vabu arstiaegu ja vastuvõttudele kulunud raha vabaneb inimestele, keda saab töövõimetusest päästa õigeaegselt osutatud arstiabiga.
Peaministri partei propageerib tasuta ühistransporti kõigile, kuid eetiline oleks olnud alustada raske ja sügava puudega inimeste transpordi tasuta muutmisest. Ühiskonna väikseima sissetulekuga inimesed peavad maksma invatranspordi eest nagu taksoteenuse eest, alustades sisseistumistasust, sõidukilomeetrite ja ooteaja eest. Lisaks ratastooliinimestele trepironija tasu üles ja alla. Summad pole küll väga suured, kuid sageli on see ostmata jäänud toidu või ravimi arvelt.
Peredele ja omastehooldajatele annaks kergendust kui nende igapäeva elus tõsist abi vajavad omaksed saaks ajutiselt või siis ka raskematel juhtumitel koheselt paigutada vajadusele ning rahaliselt sobivasse hoolekandeasutusse. Olgu selleks teenusmaja, pansionaat, päevahoid või hooldekodukodu.
Täna pole vabu kohti ja hind on võimatult kallis. Vanurite ja puuetega inimeste hoolekandeasutustest on tehtud äri ja seda tõestavad 2017. aasta majandusaasta aruanded: 30-st ettevõttest vaid 3 ei teeninud kasumit. Kasumi numbrid algavad 3 miljonist (vt. Äripäev, 2.01.2019). Kusjuures kasumit teenivad ettevõtted tõstavad iga-aastaselt kohamaksu (2019. aastal 700 -1500 €) ning töötajate palgad on häbiväärselt närused (veidi üle miinimumpalga).
Kuna töö on raske ja palgad nirud, kummitab pidev töötajate puudus ja ei saa esitada personalile kõrgendatud nõudmisi. Viimasel ajal on kuulda juba ukrainlaste töölevärbamisest hoolekandeasutustesse, mis tõsine allakäik suhtlemises ja eakate teeninduses.
EKRE plaan on sekkuda sellesse kartellikokkuleppega ärisse. Selleks ehitab riik piisavalt erinevaid pansionaate ja päevahoiu- ning hoolekandeasutusi üle kogu Eesti. Sellega kaasneb järjekordade kadumine, töötajate vääriline palk ning konkurentsi suurendamine vähendab kohamaksu ning tõstab kvaliteeti.
Täna on 28% rahvastikust pensionärid (375 649). Kui pikeneb eluiga ja tervemalt elatud aastate hulk, on lootust, et eakad tahavad veel töötada ja ühiskonnas väheneb töökäte puudus.
Umbes 50 000 pensionäri töötab ja Keskerakonna maksureformiga peavad ka pensionärid maksma tulumaksu sissetulekult, mis ületab 500 eurot.
Pensinärid on oma elu jooksul kohustused riigi eest maksumaksjana täitnud ja pensionärid vabastame tulumaksust. Lisaks on veel 10 000 pensionäri, kes on välismaal töötanud ja nemad on praeguse korraldusega topeltmaksustatud.
Eesti pension on Euroopas häbiväärselt väike (425 €). Isegi Kreekas, kus riik oli sisuliselt pankrotis ja kelle võlgu meie riik maksab, on pension ligi 1000 €.
Pensionid on nelja aastaga tõusnud vaid 120 €. Kaudsete maksude ja elukallidusega on selle kasumlikkus eaka inimese elukvaliteedile olematu.
Muudame ka pensioni II samba vabatahtlikuks ja igal inimesel on õigus otsustada, kus ja kuidas ta oma säästusid kasutab. Hoolime kõigist meie inimestest ja väärtustame nõrgemaid ning nende perekondi, et meie väike ühiskond oleks õiglasem ja tugevam.