19.02.2019
Uus Pärnu volikogu aseesimees Helle Kullerkupp.
Eesti on jõudnud tervishoiupoliitikas ajajärku, kus rahul pole enam keegi osapooltest, ei haiged, ei arstid, õed, haiglad ega ka haigekassa, kirjutab EKRE kandidaat Riigikogu valimistel Helle Kullerkupp.
Aeg on otsida tüki- ja juhtumipõhisele rahastamismudelile alternatiive, ka eelarvepõhist, mis on tervishoiusüsteemis varemalt olnud. Vajalik on tervishoiu rahastamise reform, mille tulemusel kaovad ebanormaalsed ravijärjekorrad.
Tervishoiuasutuste valdavaks eesmärgiks on saanud kasumi teenimine ja majanduslikud tulemused. Haiged on sunnitud ootama ebanormaalselt pikas ravijärjekorras, mis on suurlinnades jõudnud juba mitme nädalani perearsti juurde, eriarstile küündivad järjekorrad mõnel erialal poole aastani ja plaanilisele operatsioonile saab mõne aasta pärast.
Kõlab päris jaburalt, nagu polekski tegemist Eesti Vabariigiga 21. sajandil. Viimane aeg on riigi prioriteediks võtta tervishoiusüsteemi korrastamine. Alustada tuleb tervishoiu rahastamisest, perearsti, eriarsti ja uuringute ning plaaniliste operatsioonide ooteaegade olulisest lühendamisest. Samas tuleb tagada kvaliteetne arstiabi ka väiksemates haiglates ja arendada edasi tervisekeskuste rajamist.
Tervishoiu rahastus (praegu 6,4% SKP-st) peab kasvama igal aastal orienteeruvalt 1%, kuna tervishoiukulude reaalkasv on iga-aastaselt 1,5%.
Haiglate Liidu juhi dr. Urmas Sule hinnangul on minimaalselt puudu 76 miljonit raviraha aastas. Haiglahooned, kallis aparatuur ja investeeringud ning muud infrastruktuuriüksused, mis loovad vajalikud tingimused arstiabi osutamiseks, rajatakse ja hallatakse vastavalt tervishoiu strateegilistele arengukavadele.
Eestis on 19 haiglavõrgu haiglat, kus juba praegu riik korraldab tegevust läbi riikliku arengukava. Tervishoiuasutused peavad keskenduma põhitegevusele ehk ravimisele ja kinnisvara-alane kompetents koondugu Riigi Kinnisvara AS-i.
Haigekassas 1,5-miljardilisest eelarvest vabaneks sellega sadu miljoneid raviraha. Juba praegu kulutavad Ülikooli Kliinikum ja PERH 1/3 jagu Eesti tervishoiu rahast. Viimases kvartalis enam plaanilist ravi ei tehta, aga palgad, kuluarved ja liisingud ning intressid on vaja maksta. Kümnest eurost 4-5 läheb pangale.
50 % tervishoiuasutuse eelarvest kulub töötajate palkadeks ja maksudeks. Palgasurve mõjutab järjest enam eelarvet, eriti mahukas on ületunnitöö lisatasud, mis on tingitud personali puudusest. 25 % arstidest töötab üle normkoormuse.
Haigushüvitistele kulub 150 miljonit eurot aastas, mis suureneb koos palkade tõusuga. See raha makstakse samuti haigekassa eelarvest. Samal ajal on töötukassa reserve kogunenud 800 miljonit, mida riik kulutab jooksvateks kuludeks. Haigushüvitised tuleb viia haigekassa eelarvest välja töötukassa eelarvesse, millega vabaneb samuti 150 miljonit ja enamgi raviraha.
Tööandja tuleb vabastada 4-8 haigupäeva haigushüvitise maksmisest, sest tööjõumaksud on ettevõttele niigi kõrged ning palgasurve suurendab seda veelgi. Töötajad käivad poolhaigetena tööl, et ettevõtte juhti mitte pahandada ja sundseisu panna – kust võtta asendaja?
Suurendama peab ( praegu 7% kuni 10%) tervishoiuteenuste rahastamist erakliinikutes, mida on üle 3000 raviasutuse. Sellega suureneb konkurents ja patsiendil suureneb valikuvõimalus kvaliteetsele arstiabile ning vähenevad eriarsti järjekorrad.
EKRE vähendab EMO koormust ja raviraha ebamõistlikku kulutamist, suunates rohkem raha perearstisüsteemi paremasse toimimisse ja kättesaadavusse.
Mida vähem plaaniliseks tööks haigekassa raha eraldab, seda rohkem tuleb lahendada kalleid erakorralisi ravijuhtumeid
Ravijärjekordade lühendamiseks eriarstiabis ja patsientide kiiremaks ravile pääsemiseks suurendame perearsti tulubaasi, uuringu- ja teraapiafondi. Kaasajastame nimistu rahastamist koefitsentide kaudu vastavalt patsientide profiilile (eakad, väikelapsed, puudega isikud, hajaasustusega maapiirkonnad). Maale tööle mineva perearsti lähtetoetus peab suurenema 2-3 korda, praegune 15 000 eurot ei motiveeri noort arsti oma praksisega alustama kusagil ääremaal.
Arstide ressursi vabastamiseks soodustame ja jätkame tervisekeskuste ehitamist ja laiendame perearsti meeskonda sekretär-assistendiga ning vajadusel kuni 3 pereõe kasutamist praksises.
Maapiirkondades saab esmatasandi tervishoidu korraldada iseseisva pereõe vastuvõtuga. Õed on täna kõrgelt haritud ja läbi digisüsteemide on võimalik saatekirja, retsepti või haiguslehte vormistada igas metsakülas.
E-konsultatsiooni arendamine, digiregistratuuri sisseviimine ning ühtse patsiendi andmebaasi loomine kõigile tervishoiuastustele, vähendab tohutult kordusuuringuid ja- analüüse ning väldib mitme sama eriala arst juurde järjekorda panemise, millega vabaneb topeltregistreeringute alt vabu aegu. Patsiendi info peab olema üheselt kättesaadav kõigile osapooltele.
Maapiirkondades tuleb vähendada tervisekeskuste asutamise nõudeid. Tänased reeglid tervisekeskuse loomiseks hõreasustusega piirkonnas on pigem takistavad. Täna on nõue 3 arsti ühinemiseks, kuid maal on hästi, kui on olemas kaks arsti. Erinevate omavalitsuste perearstipraksised peavad saama ühineda tervisekeskuseks, mis täna pole lubatud.
Perearsti nõuandetelefonile (1220) on vaja luua isikustatud teenus, mis ühtib üle-eestilise digilooga. Sellega saab nädalavahetustel töövõimetuslehte algatada (praegu ainult EMO-s) ja retsepti kirjutada ning kõigile osapooltele on nähtav antud ravi- ja tervisenõu. Paraneb EMO, eriarsti ja perearsti infovahetus, mis on oluline edasiste tervisekahjustuste ja ravivigade ennetusel.
Tervisekeskustes on vajalik korraldada valveaeg õhtutundidel ja nädalavahetustel. Maakonna keskuses valveapteegi avamine annab võimaluse EMO-sse mitte pöörduda. Proviisor ja farmatseut peavad kuuluma tervishoiutöötaja registrisse.
Riigikontrolli hinnangul oli EMO-sse põhjuseta pöördunute hulk üle 50 %. Ida-Tallinna Keskhaiglas lausa 86%. Vaid 5 % pöördunuist oli patsiendi seisund eluohtlik ja 30% vajas erakorralist abi. EMO-de ülekoormatus on tekitanud olukorra, kus 20% pöördunuid ei saanud õigel ajal ohtliku seisundi hinnangut ja 10% ei jõudnud ettenähtud ajal erakorralise abini.
EMo-st on saanud tervishoiuteenuse osutamise koht. Praegu lahendatakse erakorralises meditsiinis teiste tervishoiutasandite kitsaskohti, kuid 4 korda kallimalt.
“Ilma tervisekeskustes toimiva õhtuse-nädalavahetuse vastuvõtuta ei ole võimalik vähendada EMO-des koormust. Sellisel juhul hinnatakse õde-spetsialisti poolt EMO-s vältimatu abi vajadus ning erakorralist abi mittevajavad patsiendid on võimalik sinna suunata,” räägib Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO juht dr.K. Nõmm
Tervishoiu kõrgkoolides tuleb suurendada õde-spetsialistide ja pereõdede väljaõpet, mis pole täna piisav. Uue erialana tuleb avada tervishoiu sekretäri eriala, et vabastada arstid andmesisestaja tööst. Nii jääks rohkem aega patsiendiga tegeleda ning süveneda arstikunsti.
Maakonna haiglad peavad jääma senises mahus tööle, kaasaarvatud sünnitusosakonnad ning peatada tuleb meditsiini koondamine kahte suurde keskusesse.
Maakonnahaiglates, kus on lõpetatud statsionaarne sünnitusabi, tuleb avada EMO-s ööpäevane ämmaemanda valve, mis annab sünnitajale võimaluse enne 100 km kaugusele sünnitusosakonda sõitu saada professionaalne hinnang sõidu otstarbekuses ja õiges ajastuses. See annab garantii, et ema ja lapse seisund lubavad transporti. Eriti oluline on see enneaegsete ja kiire sünnituste puhul. Haigla seinte vahel sünnitamine on turvalisem kui kiirabiautos.
Oluline on vältida ka liialt vara, enne tegeliku sünnitegevuse algust, teise linna sõitmist. Sünnitusosakonnas ei ole mittesünnitajale ja tema perele ööbimiseks ettenähtud voodikohti ning ööbimine hotellis või koju tagasi jõudmine on seotud suurte kulutustega.
Hambaravi on kallis, kuid 40-eurone hambaravihüvitis on täna raviks ebapiisav. Kui pakkuda kodanikele raha, siis peaks selle eest ka midagi arukat ja vajalikku teha saama.
Paljudele jääb ka omaosaluse 20 euro tõttu seegi hüvitis saamata, sest mis seal salata, mida vaesem, seda hambutum. 2018. aastal kasutas soodustust 223 000 ja rahalistel põhjustel jättis hambaarstile minemata 285 000 inimest. Järelikult jäi veel üle 11 miljonit eurot, mida oleks saanud inimeste hambaraviks kasutada.
Hambaravi hüvitis peab tõusma 50 euroni ja olema kasutada ilma omaosaluseta. Raha võiks ka koguneda personaalselt, vähemalt paar aastat.
Hüvitise summa peab käima kaasas patsiendiga ning haigekassa poolsed hambaravi hinnadikteeringud tuleb lõpetada. Samuti on vähempakkumistega lepingupartnerite eelistamine ebaõige konkurents, mis piirab hambaravi teenuse kaasajastamist.
Hambaravikabinettidest on haigekassa lepingu saanud vaid 300 partnerit, kuid hambaarste on üle 1000. Kõik on eraettevõtted, kelledele hinda ei tohiks dikteerida. Patsient ise otsustab, palju ta on nõus juurde maksma ja vastavalt sellel valib arsti. Hüvitise summa on ja jääb igal pool samaks, mis ei takista patsiendil ravi saamast enda poolt valitud arsti juures.
Kahaneva rahvastikuga väikerahvale on üle 3000 abordi aastas liig. Peale selle kulutame sadu tuhandeid haigekassa raviraha sündimata laste tapmiseks, et siis paljudel juhtudel ravida abordi järgseid tüsistusi, tulevikus ravida nende naiste viljatust ning kasutada korduvalt ja korduvalt kallist kunstlikku viljastust. Solidaarselt maksab maksumaksja ka selle kinni.
Seame eesmärgiks oluliselt vähendada meditsiinilise põhjenduseta abortide arvu, läbi erinevate meetmete: suurendame noorte teadlikkust tervise-, toitumis- ja perekonna õpetuse ainetundide kaudu kooli õppekavades.
Täna on erinevate rasedusvastaste vahendite ja retsepti kättesaadavus väga hea. Soovime kõik rasedusvastased vahendid viia soodusretsepti loetelusse.
Enne raseduse katkestamist on kohustuslik tasuta raseduskriisi nõustamine. Kui siiski jääb jõusse otsus rasedus katkestada, muutuvad kõik katkestamisega seotud kulud tasuliseks, välja arvatud ema ja lapse poolsetel meditsiinilistel näidustustel, samuti alaealistel ning vägistamise tagajärjel rasestunutel.
Enne majanduskriisi oli ravimite käibemaks 5%, seejärel tõsteti see 9 % ja sinna see unustati. Paljudes meist rikkamates EU riikides on see 0-5%. Ravimite kulu moodustab 38 % inimese poolt kulutatud tervishoiukulutustest. Muutes ravimite ja erivajadustega inimeste abivahendite käibemaksu 0%-le, võidaksid kodanikud, haigekassa ja vähiravifond.
Tasuta metadoon ravi narkomaanidele, kallid kiirabi väljakutsed ning elustamised tänaval ei vii tulemuseni. Alkoholism ja narkomaania on rasked sõltuvushaigused, mida ei saa tulemuslikult ravida tänaval, EMO-s ega tasuta metadooni annuseid pakkudes.
Kõik see on hetkeravi ja tervishoiu süsteemi koormav. 70-80% alkohoolikutest pöördub aasta jooksul oma pahe juurde tagasi. Neid inimesi saab aidata vaid ühiskonnast eraldatuna spetsiifilistes võõrutuskeskustes, kus on tagatud järelvalve, väärikas elukeskkond, töö- ja psühhoteraapia ning hingehoid. Narkomaanide ja alkohoolikute võõrutuskeskused on seni näidanud oma ainuvõimalikku parandavat mõju.
Jah, meil on solidaarsusel põhinev tervishoid, kuid mil määral on panustanud ja vastutab oma tervise eest narkomaan? Mil määral vastutab täna roolijoodik, kes avarii teeb ja keda või kelle ohvreid pikalt ja kallilt haiglas ravitakse? Maksumaksja pole enam nõus nendega solidaarne olema, eriti veel kui ise kuid arsti vastuvõtule järjekorras ootad.
2019. aasta saab tervishoius olema muudatuste alguse aasta. Peenhäälestus ja vaid raha juurde andmine ei lahenda süvenevat kriisi süsteemis. On vaja põhjalikke ja julgeid otsuseid.