26.02.2019
Aarne Mäe, ajakirjanik.
Käisin ristilastega tõrvikurongkäigul. Tajusin südamlikku küünarnuki- ja külmavärinaid tekitanud rahvustunnet, mida mäletan üsna selgelt eelmisest ärkamisajast.
Mäletan seda muinsuskaitsepäevadelt, kui välja toodi okupatsiooniaja esimesed sinimustvalged lipud; mäletan Hirvepargi miitingutelt ja Vabadussõja ausammaste taasavamistelt, kus peeti sütitavaid kõnesid; mäletan Balti ketist, kus hüüti üheskoos vabadust; mäletan öölaulupidudelt, kus inimesed laulsid silmad pisarais hääle värisedes üksteisel käest kinni hoides.
Hiljem, kui esimesed tagastatud metsad olid algul Ford Sierra ja seejärel Bemari vastu vahetatud, nimetati seda kõike labaselt laelupjamiseks.
Nüüd olid Vabaduse platsil silmapiiril tuhanded tõrvikud ja sõbralikud inimesed. Ja korraga meenus mulle kõik see meeliülendav rahvuslik ärkamine kolmekümne aasta tagant…
Esmaspäeval ostsin kohe hommikul tanklast Postimehe ja Õhtulehe, et galeriisid ja reportaaže nautida, aga… mõlemas väljaandes kajastas seda ülevat kodumaa sünnipäeva puhust koosmeele näitamist ainult üks tilluke piltuudis neljandal leheküljel (!).
Äkki on veebis midagi? Oligi!
„Vabaduse väljak oli tõrvikukandjate hingeauru ja kilavaid silmi täis kui suvine bassein. Kõik ootasid, mil süüdata nui.“
Nii kirjutas Eesti Päevalehes Joosep Tiks, kelle sõnaseadmiseoskus ei kuulu just maailma parimate sekka ning kelle meelsus selle ürituse suhtes oli kahe esimese lausega välja lajatatud. Õnneks muutus edasine tekst veebis tasuliseks.
Õhtulehe ajakirjanik Henry Linnard sai oma šedöövrit kauem lihvida, toimetaja oli ka vastava pealkirja kokku keevitanud: „Liberasti osalusreportaaž: EKRE tõrvikurongkäik ei teinud minust ekreiiti“.
Henry-poiss, nagu ka Tiksi-Joss, on ilmselgelt põlvkonnast, kes ülalkirjeldatud rahvusluse ärkamist pole kogenud ning oleks selle vabaduse pigem rahaks teinud.
Hetkeks külastas mind küsimus, kuidas saab üldse selle peale tulla, et teha tõrvikurongkäigust osaluseksperiment?! Nagu läheks paariks tunniks pagariks või taksojuhiks? Siin on mängus rahvuslikud tunded, mitte mingi ekreiitide mäss! Ilmselgelt oli noorsand loo juba ette mõttes kokku lapanud, paraku ei kaasnenud seal ühtegi lugejat huvitavat provokatsiooni ning nii tuli kogu kompositsioon ümber teha.
Ainuke vaheldus neile kõmuotsijaile olid tolamänginud feministid, kes püüdsid ebaõnnestunult kiilu lüüa, nagu kunagi tegid seda internatsid. Aga see oli liiga piinlik, et laiemat tähelepanu tõmmata.
Kõige kõvem hoop tuli sealt, kus seda kõige rohkem oodata oligi – meelelahutuslikust uudistemagasiinist Reporter. Kanal 2 mikrofoniga vehkinud Marian Võsumets mitte ainult ei eksinud ajakirjanike eetikakoodeksi vastu, olles nõnda ebaprofessionaalne ja pahatahtlik, vaid käitus ka inimesena äärmiselt kohatult, mille tulemusena tegi ta kõige enam liiga enda tõsiseltvõetavusele ja tööandjale, mitte tõrvikurongkäigul osalejatele.
Kuigi on kirjutamata reegel, et ebaadekvaatseid (see on joobes ja haigeid) inimesi ei intervjueerita, oli neiu võtnud nõuks saada kaamera ette ainult purjus tegelasi, kelle üle nalja visata ja seeläbi ka üritusele varju heita, kuigi ühel seltskponnal polnud rongkäigiga isegi mingit pistmist. Nõnda muutus neiu Võsumets hoobilt Võsapetsiks.
Ta eksis eetikakoodeksi mitme punkti vastu, nagu: “ajakirjanik ei või kuritarvitada meediaga suhtlemisel kogenematuid inimesi, enne vestlust selgitatakse räägitu võimalikke tagajärgi; ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada”.
Lühidalt öeldes oli see aga ääretult nõme ja kuuldavasti taunitav ka ta enda kolleegide seas. Teisipäeva õhtuks oli see klipp ka väljaande kodulehelt eemaldatud.
Omal ajal tulid, kui meenutada näiteks fosforiidivastast sõda jne, ajakirjanikud kodanike ja riigi eest seisjatena välja, nad unustasid oma ameti ja olid eeskätt inimesed, nüüd pole see nii enam mitte. Ühiskonna lõhestamine on muutunud süsteemseks.
Kogu seda kajastust hämmeldunult jälginuna meenus mulle hoopis laupäevane „Maahommik“, kus tähelepanu köitis looduses ellujäämist õpetav Eikri Vaikre:
“Riik. Mis asi on riik? Kuidas riik tuleb sulle appi? On tal kaks jalga, neli jalga? Mis on riik? Enamus inimesi ei oskagi sellele vastata.
Meie riik saab homme 101 aastaseks ja inimesed ei tea mis on riik.
Riik on laensõna vananorra keelest, tulenedes ladina keelsest sõnast reks, kuningas – kuninga alamad. Me ei ole kuningad, me oleme iseenda valitsejad. Riigile eesti maakeelne vastand võiks olla kihelkond. Kihlus on leppe, leppekond. Ühel maa-alal elavad inimesed on leppinud kokku, kuidas ise enda elu korraldada. See on riik, kokkulepe. Ja kui me sellest kokkuleppest peame, siis me saame olla jätkuvad veel järgmised 101 aastat vähemalt. See kokkulepe on oluline, kokkulepe nende inimeste vahel, et me saame omavahel läbi ja et me ei süüdista olematuid suurusi, näiteks riiki selles kui meil on kaks päeva vool ära, või päev otsa teed lumest lahti lükkamata. Kui me oleme kokku leppinud selles, et me elame siin nagu me elame, siis võiksid meil olla omal lumelabidas autos, võiksid meil olla vahendid millega kaitsta oma peret, võiks meil olla igaks juhuks natukene toitu tagavaraks, mõni sooja tegemise vahend esmaabitarbed. Ja siis me saame hakkama ühe päeva seitse päeva, vajadusel ka 20 aastat. Selles nii öelda riigis, selles kokkuleppes oleme me elanud 12 000 aastat. Me tulime siia jää järel, me oleme esimene ja paraku ka viimane põlisrahvas Euroopas. Kui me sellest kokkuleppest peame, mida me oleme oma sisemas hoidnud 12 000 aastat, siis me elame siin veel 12 000 aastat Kui me seda ei soovi, siis me lõpetame nagu paljud väikesed rahvused on lõpetanud tänaseks.“
Ah jaa, see Päevalehe poiss, see kirjutas midagi veel paramilitaristidest, et need ongi need, kes selle tõrvikurongkäigu enamuse moodustasid. Ma ei tea, kust see inimene selle sõna võttis, aga paramilitaristid ei ole näiteks mu ristilapsed kohe kindlasti mitte.