04.03.2019
Poliitiline reklaam või hoopis missitutvustus?
Reformierakond tegi jõulise comebacki`i ja meedias rõõmustatakse esimese naispeaministri üle, kuid Kaja Kallas tekitab pigem küsimusi kui vastuseid.
Esimene küsimus on Kaja Kallase suures häältesaagis – kas see oli ikka valimisvõitlus või missivalimine? Kas hääled anti andekale naispoliitikule või ilusale naisele? Kes tegelikult valitsema hakkab, kas segase minevikuga isa Siim või tema kaunis tütar Kaja?
Vaadates Kaja Kallase debatte, tundub, et naispoliitik lööb läbi tänu Marilyn Monroe välimusele, mitte tänu Raudsele Leedi omadustele. Väitlustes on ta paremal juhul keskpärane, aga kindlasti mitte tugev. Nagu enamikus vaidlusalustes küsimustes – tema jutus on palju isiklikke veendumusi, mis ei toetu reaalsusele ja faktidele.
Kas Kaja Kallas kannatab näiteks välja jõulise peaministri praadimise Riigikogu infotundides, kus nõutakse karmilt aru, või hakkab enne nutma? Või loodab ta, et mehed teda kui õrnema soo esindajat ei kiusa? Sest seal on ta täidesaatva võimu esindaja, mitte pelgalt daam…
Kui vaadata naisi poliitikas, siis on selliseid mehelikke olevusi, nagu omaaegsed Vene naissuusatajad. Nemad löövad poliitikas läbi, eriti sellised naiskomissarid, nagu Marianne Mikko, kes “Ajurünnaku” saates ei lubanud Rein Raudverel enda kohta isegi džentelmenlikke ütlusi kasutada.
Siis on sellised amatsoonid, nagu Nika Kalantari marufeministid, kes lööksid mõnuga mehele küüned näkku ja õigust jääks ülegi, aga kui mees neid vastu lööks, muutuksid nad paugupealt ulguvateks lumehelbekesteks, keda paha keskealine valge mees kiusab.
Hiljuti võis internetis näha videot Argentiinast, kus marufeministid ründasid religiooni mõnitades kirikut ja nende vastu astus ainult üks noor mees. Ta ainult manitses neid, kuni naised teda peksma asusid, ja alles rünnaku all olles lõi ühte küünistajat lahtise käega näkku – ja kogu amatsoonide rünnak muutus paugupealt “meesšovinisti vägivallaks kaitsetute naiste vastu”?
Miks ma seda Kaja Kallasega seoses räägin? Sest naised räägivad väga valjuhäälselt soolisest palgalõhest, meeste-naiste võrdsusest ja triibulistest nimekirjadest, kuid kaitseliinil kasutavad relvana ikkagi naiselikkust. Või siis väidetavat naiste diskrimineerimist.
Hiljuti kirjutas üks Postimehe noortest tibireporteritest triibulisi nimekirju ülistades, et keskpäraste meeste asemel tuleks edutada andekaid naisi. Aga kuipalju neid andekaid naisi keskpäraste meeste asemele on panna? Kindlasti arvab ta isegi, et oma bakakraadiga on ta igast mehest üle! Aga kui vaadata mehi-naisi kõrvalt, siis kas see asi alati nii triibuline on? Ehk tuleb andekatest naistest hoopis kiiresti puudus?
Aga ütle seda sellisele naisele, ja saad kohe kaela süüdistuste laine naiste halvustamises. Kui soovite võrdsust, siis peate ennast kaitsma sooneutraalsuse positsioonilt, mitte vaatama mehele kurbade kutsikasilmadega otsa või ripsmeid plaksutama! Paraku kaitsevad naised ennast ikka ja jälle naiselikkusega – nagu ka too noor naisajakirjanik, kelle argumendid ja toon kogu loos olid sellised, et kui teda isegi argumenteeritult vastu ründad, oled kohe meesšovinist! Naised oskavad oma relvi halastamatult kasutada!
Öeldakse, et naised toovad poliitikasse tasakaalukust ja alahoidlikkust. Ega ikka too küll! Ka seal kasutavad nad ära oma naisestaatust, olles ise kui tahes suured feministid tahes. See on vahel lausa alateadlik – kui mehed näevad, et vaidlus läheb liiga tuliseks, tõmbavad nad teatud hetkel tagasi, teades, et varsti võib asi füüsiliseks minna. Naised aga keeravad oma õigust nõudes vindi lõpuni välja, sest teavad, et ega mees (vähemalt enamik neist) neid nagunii ei löö – seega võib verbaalselt minna lõpuni, kuni vastane on maadligi pekstud.
Seega võib eeldada, et naiste vaidlused kipuvad ka poliitikas kõvasti üle normaalsuse minema, eriti kui vaieldakse teiste naistega – siis algab juba “bitšimine.” Meenub ka poliitikasaade “Foorum”, kus Jürgen Ligil kippus taas tekkima vaidlus Kadri Simsoni ja Urve Paloga. Saatejuht lõpetas vaidluse ja mindi teisele teemale. Andres Herkel lahkas juba uut probleemi, aga mikrofonist kostis ikka endiselt Simsoni ja Palo sädistamine: “Kuidas ta sai nii öelda?” ja järgmine kord sõna saades võeti teema uuesti üles.
Tahan sellega öelda, et Kaja Kallase sugused naispoliitikud, kes sageli ka triibulisi nimekirju propageerivad, suruvadki meeskolleegide puhul oma tahtmise naiselikkusele rõhudes läbi. See võib juhtuda ka alateadlikult, aga on laialdaselt kasutusel. Kuna naispoliitikud tahavad olla meestega võrdsed, siis tuleb paratamatult asi taandada nii-öelda seltsimehelikkusele, kus pole džentelmenlikke tagasihoidmisi. Kui meesministril ei meeldi osa majandusplaanist, siis on tal õigus naispoliitikule kähvata või tema plaan põrmuks kritiseerida, ilma et teda naistevastases šovinismis süüdistataks.
Ebaviisakus on inetu, aga vahel ikka juhtub, ja kui Ligi siis kedagi kaagutajaks nimetab, või Mikser karup…sse saadab, siis ei tohiks triibuliste nimekirjade nõudja teda süüdistada, et mees ei käitu naise suhtes sobivalt – siis ei käitu ta sobivalt seltsimehe või kamraadi, erakonna- või töökaaslase suhtes, ja mehe-naise tase jäägu tagatud triibulisuse juures suhtlusest üldse välja.
On fakt, et Kaja Kallas ei ole Raudne Leedi, vaid Marilyn Monroe! Ta on positsiooni saanud suuresti sellepärast, et on NAISpoliitik, hääled korjanud selle tõttu, et on sarmikas naine, tuge saanud sellest, et on Siim Kallase tütar – ja debattides on ta tõestanud, et poliitikas on ta nõrk. Kas Eestile on vaja peaministrit, kes ujub poliitiliselt löömingutes läbi vaid seetõttu, et on kena naine, ja mehed, kellele näiteks ei pruugi täiesti põhjendatult tema seisukohad mõnes majandusküsimuses meeldida, jätavad jõulise surve avaldamata või teda põikpäisuse puhul südametäiega läbi sõimamata ainult sellepärast, et džentelmenid nii ei tee?
Kaja Kallase puhul ongi karta seda, et tema tegevus peaministrina tugineb ainult isa positsioonile või tema oma naiselikkusele, mehed aga jätavad temaga valuküsimustes karmilt vaidlemata vaid eelnimetatud põhjustel või teevad otsused temast mööda minnes. Naised, eriti aga nende rohkus pole poliitikas mingi imerohi, sest nemadki on vaid inimesed, eriti kui nõutakse võrdsust meestega – see ka saavutatakse sajaprotsendiliselt, kuid ennast kaitstakse ikkagi väitega: “Sa ei tohi nii teha, ma olen ju naine!” Ei saa üheaegselt olla võrdõiguslik ja kaitsta seda võrdsust ebavõrdsuse aega tagasi minnes ja seda võrdluseks tuues.
Kaks naist Eesti tippvõimu juures, Kersti Kaljulaid presidendina ja Kaja Kallas peaministrina, võivad Eestile kurnavaks osutuda. Hispaanias tuli mullu juunis näiteks võimule naiste enamusega sotsialistlik Sancheze valitsus ja kohe avati piirid “õnnetutele” elusjõus Aafrika meestele ehk võeti inimkaubandus Itaalialt üle. Naiselik empaatia kipub sageli varjutama teise naistele omase joone – selleks on alalhoidlikkus, seda nii oma lähedaste kui ka rahva ja riigi huvides.