13.03.2019
Eesti keele sõnaraamatul ja võõrsõnade leksikonil on oluline vahe.
Kord “Sakalas” töötades sattus mu kätte ühe Peterburi luuletaja väike luulekogumik, mis mind üdini hämmastas. Miks see just täna meenus?
Pärast Nõukogude Armees teenimist sai minust hea vene keele oskaja. Kuigi nüüdseks on see pisut roostesse läinud, arvatakse vene keeles vesteldes sageli, et olen venelane. Aga ma pole.
Miks ma seda kirjutan? Sest toda luulekogumikku oli mul raske lugeda – see oli puhas Peterburi aristokraatide keel, vaba bolševistliku proletariaadi “mattidest”, ilus ja kõlav. “Kui Venemaale sõidad, siis mine Peterburi, mitte Moskvasse – seal kuuled ja näed veel tõelist Venemaad!” soovitas ka Tallinna restorani venelasest kokk.
Rikkumata keel on rikkalik ja täidlane. Muidugi ei saa see mööda kõrvalmõjudest, kuid need peavad ise keelde lipsama, mitte igal aastal kohustuslikult sisse kirjutatama. Pidžin-keeled ei ole keelte areng. Õnnetus on see, kui keelt hakkavad määrama võõrsõnad ja omad sõnad surevad välja. Kes ütleb meilgi enam “susi”, “siug”, “laas” või “tare” – kuid see-eest on meil olemas “innovatsioon”, “diip” ja “taristu”.
Vastik oli lugeda ERR-i lugu: “Mikk Pärnits: keele kaitsmise asemel peaks mõtlema mõistmise võimalikkusest”. Kaks asja panid kõik kohe paika: keelt polevat vaja kaitsta ja jällegi peame kedagi mõistma – iseennast eitades.
Pärnits seab esikohale tuneeslase, kolumbialase kui jaapanlase sõnadeta mõistmise, sest keel olevat kui metsloom – sobib täitsa tänase multikultisuundumusega. Edasi seab ta kriitika märklauaks sõna “looduskaitse” ja asub laialt heietama selle üle, et keel polevat puuriloom ja vajavat hapnikku. “Kontrollimise ja “kaitsmisega” teeme viga endale. Keel armastab mitmekesisust ja liikumist,” kirjutab ta, lõpetades: “Seetõttu tasuks emakeele kaitsmise või slängivastasuse teemade asemel sel aastal mõelda pigem mõistmisest”.
Mikk Pärnits valdab keele ilu hästi. Sedavõrd hästi, et varjab ära oma tegeliku eesti keele vihkamise. See on peidetud paljude ilusate mõtete sisse, mis on õiged – keele vabadusest, sunni ohtlikkusest, liblikast kruvikeeraja asemel… Aga eesmärk on ju üks – ärgem kaitskem oma keelt! Laskem sellel vaesuda, võõrastuda, hävitame ta oma kätega, võttes ära kaitsva käe ja väe.
Meil on 300 000 vene keele kõnelejat, mullu lisandus 22 000 ja vene keel on vähemalt Tallinnas tänavakeel. Meie kõrgharidusest kaob eesti keel ja noored häbenevad seda rääkida. “Ajakirjanik ja kirjanik” Mikk Pärnits ütleb otse emakeelepäeva eel, et las eesti keel ahmib vabalt võõrmõjusid, mis tulevad juba koju kätte. Joptvujumatt pažaalusta, fucking eesti keel on kaitstud!
Aga selle Peterburi aristokraadi luule juurde naastes – proletariaadi, multikultuursuse, avatuse ja muu taolise võimutsedes ei mäleta varsti keegi, et olid kord need, kes rääkisid ilusat vene keelt, mitte ei rääkinud pool tundi ainult kolme enamkasutatava sõnaga. Innovatiivne estõunian längvitš Pärnitsa maailmas kõlab samamoodi nagu kolmekordne revolutsioonilise madruse suust!