18.03.2019
Korterit üürides tekib inimestel palju kahtlusi, mis välismaalaste puhul võimenduvad. Pilt on illustratiivne.
Mõne päeva eest oli teles saade, kus Eestis elavad välismaalased kurtsid ühe mure üle – nimelt ei taheta neile siin kortereid üürida.
Üks ehtne vasakliberaal näeb selles muidugi rassismi, ksenofoobiat ja natsismi. Ilmselt on põhjused siiski milleski muus.
Esiteks – kortereid üürivad ilmselt välja vanemad inimesed, sest noorematel kuluvad pinnad endile ära. Vanemad inimesed aga üldjuhul inglise keelt ei oska ega taha seetõttu ka korterit Läänest pärit umbkeelsetele inimestele üürida. Mistahes murede või arusaamatuste korral on neil raske neid lahendada, kui üks pool ei oska inglise keelt, teine eesti keelt – ja tõlkeabi ei pruugi alati käepärast olla. Nii eelistatakse keeleprobleem juba eos üürimisest keeldumisega ära hoida.
Teiseks tagasihoidvaks teguriks on teadmatus välismaalaste suhtes, mida süvendab ka seesama keelebarjäär. Kas Nepalist tulija teab meie korteriühistute põhimõtteid? Kas Süüriast tulija teab midagi prügi sorteerimisest? Mis saab siis, kui väikese korteri üürinud välismaalane pere järele toob ja nad üksteise seljas elama hakkavad? Mis saab siis, kui moslem hakkab õhukeste seintega korteris alatasa valjult palvetama? Muide, need küsimused on Soomes elavate eestlaste sõnul sealsel üüriturul juba ammu probleemiks.
Kui üürnikuga tekib naabritel või ühistul jamasid, siis esmalt vaadatakse ikka korteriomaniku suunas. Ilmselt on paljudel ka kahtlus, et kas vajadusel üürnikust ikka lahti saab. Mis siis, kui ta lepingust ei hooli ja välja ei lähe? Kas politsei tuleb teda välja tõstma või on see poliitkorrektsuse vastu?
Siit jõuame ilmselt kõige valusama küsimuseni – kui tekib puhtakujuline olmekonflikt, kas siis on usutav, et seda sellena ka vaadeldakse, mitte ei hakata omanikku rassismis ja ksenofoobias süüdistama? Eestlased on selliste süüdistustega juba hellaks tehtud ja immigrandid teavad väga hästi, kuidas rassismisüüdistustega oma tahtmist saavutada – seda õpetatakse “inimõiguslaste” poolt neile kogu aeg! Ilmselt ei taha enamik korteriomanikke just selle süüdistuse kartuses elamispinda võõramaalastele välja üürida – süüdistad üürnikku vales prügi sorteerimises, tema aga teatab, et kiusad teda seepärast, et tal on teine nahavärv!
Pagulaste tarvis ei taha paljud kortereid välja üürida taas selle tõttu, et pole veendunud, kas korter saadakse tagasi korralikuna ja võlgadeta. Siin ei usalda inimesed just Eesti riiki, kes pagulaste kulud üldjuhul kinni maksab – kas riik ikka kompenseerib kõik kulud ja vajadusel remondi?
Võõrastega seondub teisigi olmeprobleeme. Nii elas kord ühes Tallinna korteris India perekond, kes oli igati hoolas, kuid nad kasutasid mingeid kodumaiseid terava lõhnaga õlisid, kas siis olmes või kehaõlidena – igal juhul oli selle lõhna tõttu tegu järgmise üürniku leidmisega.
Mina näen, et üürituru probleemid välismaalaste jaoks seisnevad ennekõike keelebarjääris, omanike kartuses teisest kultuurist tulijate teadlikkuse osas siinse elulaadi kohta, ja ennekõike ülevõimendatud poliitkorrektsuses, kus korteriomanikud kardavad lihtsalt, et täiesti õiglase pretensiooni korral üürnikule saab kaela rassismisüüdistuse koos suure hulga sallivusfuuriatega.
Seda kõike saab reguleerida vaid ühel moel – lasta asjadel areneda omapäi ja isevoolu. Kui usaldus tekib, siis on hästi; kui ei, siis tuleb välismaalastel elamispind üürida kinnisvarafirmadelt, kel on asjaajamisteks inglise keelt oskavad juristid olemas. Rassismisüüdistustega pole siin midagi peale hakata ja ksenofoobiks sildistades asjad paremaks ei muutu.
Eesti häda on see, et siin ei räägita kunagi asju selgeks sel moel, et kõik saavad sildistamist kartmata oma arvamust avaldada. Ilmselt oleks nii pagulaste kui geidega asjad valutumalt läinud, kui kõik saanuks oma kahtlustest rääkida – aga ei, riiklikult tasemel pandi paika see, et neid peab kohustuslikus korras armastama, või muidu…