Rahvastikuteadlane Jaak Uibu: aborditegijate nõustamine on põhjendatud ja vajalik 

Rahvastikuteadlane Jaak Uibu kirjutab sellest, kuidas 2004. aastal tegid Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi ERARE spetsialistid Riigikogule ettepaneku aborditaotlejate psühholoogilis-majanduslikuks nõustamiseks enne günekoloogi sekkumist, mis põhines vastavatel uuringutel.

“Kas lastetoetuste ja dotatsioonidega on võimalik praegust demograafilist olukorda muuta? Riigiametnike ja õppejõudude vastused andsid veelkord  tunnistust, et üksnes toetustega demograafilist olukorda ei muuda. Sündimuse suurendamiseks on vaja turvalist elukeskkonda, stabiilsust ja kindlustunnet tuleviku suhtes, väärastunud väärtushinnangute muutmist, töökoha olemasolu ja  veel palju tingimusi, sealhulgas lastetoetusi. Võtmesõnaks jääb turvatunne.

Üks küsimustest puudutas abordiprobleemi ja oli sõnastatud järgmiselt: tahtlike abortide arv Eestis on enam-vähem võrdne sündinud  laste arvuga. Aborditegijatest umbes 2/3 moodustavad emad, kel on juba 1-2  last olemas. Kas peate otstarbekaks  rakendada  nende naiste puhul  psühholoogilis-majanduslikku  nõustamist, ilma  milleta  günekoloog ei  tohiks aborti teha või rakendada muid programmilise iseloomuga tõkendeid ja stiimuleid, mis kallutaksid muutma meelt lapse sünnitamise kasuks?

Psühholoogilis-majanduslikku nõustamist aborditaotlejatele peavad otstarbekaks alla poole vastanuist, selle nõustamise vastaseid oli neist rohkem – pooled küsitletuist. Riigipoolne suhtumine abordisse on olnud ebajärjekindel: arstid peaksid neid naisi ümber veenma, aga haigekassa käsitleb aborti kui tavalist kinnimakstavat raviteenust. Riigi suhtumine peaks siiski iga loote suhtes olema selline, et tegemist on potentsiaalse kodanikuga, kellest loobumine on äärmuslik abinõu.

Abordiprobleemi võib vaadelda ka sündimata laste õiguste aspektist. Tallinna Meditsiinikooli üliõpilastele esitatigi küsimus: kas Eestis on sündimata lastel õigusi? Isikupärast sõltuvalt olid vastused pikemad või lühemad, asjalikumad või tundelisemad, täpsemad või üldisemad, ent kõik  nad tunnistasid üksmeelselt sündimata laste õiguste probleemi olemasolu.  Mõnigi pakkus omalt poolt huvitavaid lahendusi.

Probleem on palju laiem ja komplitseeritum kui paljuräägitud abordikeeld. Praeguses demograafilises olukorras tuleb nn. abordilapsi käsitleda kui olulist rahvastikuressurssi, pealegi silmas pidades ühe-kahe lapsega emade ülekaalukat osa aborditegijate hulgas. Niisiis on jätkuvalt esiplaanil ka aborditegijate nõustamise korraldamise vajadus.

ERARE töörühma koosolekutel arutati rahvaarvu suurendamise ja rahvastikukao vähendamise võimalusi Eestis ja otsustati pöörduda Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole ettepanekuga täiendada menetluses olevat soolise võrdõiguslikkuse seadust kohustusega tervishoiuasutustele osutada eriarstiabiteenust nii günekoloogia kui androloogia valdakonnas ja abordi tegemisel arvestada mõlema partneri arvamust ja nõusolekut. Kahjuks seaduse vastuvõtmisel neid ettepanekuid ei arvestatud.

Järgmisel ERARE töörühma koosolekul töötati  sündimata laste õigusi ja aborditegijate nõustamist käsitleva kirjaga, jõudes RAKI kirja lõppversioonini. Ühtlasi  määrati kindlaks asutused, institutsioonid ja ühendused, kellele pöördumine saadeti. Paluti seisukohavõttu ja omapoolset algatust:

Esiteks – Tallinna Meditsiinikooli üliõpilaste hinnangutele sündimata laste õigustest  Eestis, ja teiseks – ettepanekule aborditaotlejate psühholoogilis-majandusliku nõustamise kohta, mis sisaldub riigikantseleile 2003. kevadel esitatud aruandes “Avaliku sektori ettepanekud ja arvamused Eesti Vabariigi rahvastikupoliitika aluste koostamiseks”.

Vastused  saabusid valdavalt enamikult adressaatidelt. Enamik vastanutest põhjendas status quo`d seadusandluses, tsiteerides seadusakte, rõhutades naise enesemääramisõigust  ja valikuvabadust. Samas Õiguskantsler, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Lasterikaste Perede Liit  toetavad vajadust kindlustada loote õigust elule ja peavad aborditaotlejate psühholoogilis-majaduslikku nõustamist otstarbekaks.

Professor J. Sootak Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnast kinnitas: abordieelne nõustamine on tingimata vajalik. Asjaolu, et abordi tegemine on naise õigus (ehkki teatud piirangutega), ei muuda abordi olemust – tegemist on inimelu hävitamise ehk tapmisega. Just seda tulebki naisele (miks mitte ka lapse isale) seletada.

Niisiis on aborditegijate psüholoogilis-majanduslik nõustamine põhjendatud ja otstarbekas. Vajalik on jätkata  nõustamissüsteemi väljatöötamist ja  selle seadustamist.”