28.03.2019
Feministeerium teritab juba pikemat aega demokraatlike protsesside kallal küüsi. Pilt on illustratiivne.
Koalitsioonikõneluste vastaseid proteste organiseerib Feministeerium, mis opereerib sotsiaaldemokraatide organiseeritud maksumaksja rahal.
Marufeministid kutsuvad inimesi Stenbocki maja ette protestima ning eeldatavalt püüavad nad koalitsioonikõneluste lõpuperioodil oma aktiivsust veelgi suurendada. Üldiselt aga pole nende protestid eriti vastukaja leidnud, jäädes vaid kitsa aktiivi eralõbuks.
Mäletatavasti üritas kamp klounidena välja nägevaid äärmuslasi segada ka tõrvikurongkäiku 24. veebruaril, kuid nad mõjusidki just nimelt narridena. Siiski üritab Feministeerium sotsiaalmeedia kaudu mõttekaaslasi leida.
Kõigi nende hungveipingide ürituste omapäraks on see, et nende taust on üheselt kahekeelne. Kui EKRE hoiatas, et erakonna ebademokraatliku kõrvalejätmise korral võivad nende toetajad tänavatele tulla, peeti seda rahutustele õhutamiseks. Kui marufeministid ja Juhan Ulfsak kutsuvad üles takistama demokraatlikke protsesse ehk vabadel valimistel rahva toel parlamenti valitud erakonna pääsu valitsusse, siis ei tundu see paraku jõustruktuuridele küll ohusignaalina.
Meeleavaldused ja piketid on osa demokraatiast, mis on lubatud nii rahvuskonservatiividele kui feministidele. Ebademokraatlik aga on see, kui ühtede protestides nähakse ohtu ühiskondlikule korrale, teistele aga on lubatud kihutustöö demokraatia reeglite vastu. Või maksab tõesti reformar Eero Merilinnu üleskutse, et ideoloogilised väärtused olevat demokraatiast kõrgemad?
Kui feministid küsivad, et kas võim on nii magus, et punastest joontest üle astuda, siis võiks vastata kahel moel – esiteks, EKRE ei loobu oma punastest joontest, ja teiseks – poliitiliste kompromisside käigus võivad tekkida teised variandid. Nii ei saanud EKRE näiteks otsest sõjaväestatud piirivalvet, kuid sai selle omaette PPA sutruktuurina, oma eelarve ja kriisireserviga ning kontrolliga põhja- ja lõunapiiril.
Üldiselt aga tundub Feministeerium tahtvat, et EKRE punastest joontest üle ei astuks. Ja ei astugi – ei tule mingit kooseluseaduse rakendamist, ei tule immigrante, ära jääb geiõpe koolis ja EKRE paneb käe ette kõigile multikultilollustele, mis siiani sotside abiga läbi läksid.
Vasakliberaalne leer võiks aru saada, et Eestis koalitsioonikõneluste kontekstis toimuv on täiesti demokraatlik protsess, ja kogu seakisa EKRE võimulesaamise ümber on tegelikult üleskutse demokraatia lämmatamisele! Aga nad ei saa aru ega tahagi, ja jäävad seega fakti ette, et feministeerium ei saa kunagi ministeeriumiks, vaid jääb feminiabsurdiks.
