05.04.2019
Malle Pärn on rahvuskonservatiivne poliitik, teoloog, näitleja ja kolumnist.
Rahvuskonservatiiv, teoloog, kolumnist ja näitleja Malle Pärn vaatleb hetkel Eesti poliitikamaastikul käiva EKRE-vastase propagandasõja ja üles köetud hüsteeria ebardlikku kooslust.
„Meie maailm on juba pikka aega olnud tagurpidi. Nüüd aga on see tagurpidi maailm lisaks veel hüsteerias.
Need, kes esinevad liberaalidena, sõimavad konservatiive, kleebivad neile kõiksugu inetuid silte. Tobedaid silte, mis tegelikult ilmselt sobiksid neile sildikleepijaile endile.
Fašist ei ole see, kes rahvast hullumeelsuse eest kaitseb. Fašist on ikka see, kes rahvast hullumeelsusele ALLUTADA tahab, kes lausa sunnib kõiki alluma hullumeelsusele, ja valetab rahvale, et see hullumeelsus on tegelikult meie helge tulevik.
Tõelise liberaali jaoks ei ole “konservatiiv” sõimusõna. Poliitika ei ole sõda, erinevad parteid ühes riigis ei ole vaenlased, vaid liitlased. Demokraatlikus riigis peaks valitsema tasakaal. Juhul, kui kõigi poliitikute eesmärk on ikka oma rahva elu paremaks teha. Nagu mees-naine, nii ka liberaal-konservatiiv. Koostöö, mitte konkurents ega sõda. Me oleme üks rahvas, ehitame üht riiki.
Samuti ei peaks konservatiivi jaoks olema sõimusõnaks “liberaal”, sest TÕELINE liberaal ei ole konservatiivile vaenlasekuju. Tõeline liberaal hoolib KÕIKIDE inimeste õigustest ja vabadusest.
“Pseudoliberaal” aga juba kahtlemata on kriitiline termin, sest pseudoliberaal on valetaja. Pseudoliberaal on see, kes nimetab end liberaaliks ja sõnades kuulutab end kõigi inimeste vabaduse ja õiguste kaitsjaks, aga tegelikult jagab inimesed gruppideks, ja kaitseb ainult temale meeldivate gruppide õigusi. Ta sõidab rahvast teerulliga üle. Ta on propagandist ja vihaõhutaja.
Veider on kõrvalt vaadata seda äkki vallandunud meediahüsteeriat, ei julge enam triikraudagi sisse lülitada, nagu me nõukogude-aja propaganda tipphooaegadel naljatades ütlesime.
Liberaalse demokraatia igapäevaseks relvaarsenaliks on saanud kanakarja kambakas ja psühhoterror. Liberaalide lärmakad jüngrid nõuavad riigilt vabaduse ja õiguste kehtestamist ainult liberaalidele, konservatiividele aga nõuavad nad vabaduse ja õiguste totaalset keelamist. Nõuavad tõe nimetamist valeks ja oma valede nimetamist tõeks.
See on juba omamoodi terrorism! Meedia on täis verbaalseid pommiplahvatusi, mille sihtmärgiks on konservatiivid. Kui ei õnnestu neid füüsiliselt hävitada, siis tuleb maailmas hävitada nende maine.
Ja kõik see toimub lausa “õigusriigi” kaitse all? Liberaalid hõikavad üle maailma: “Tulge appi, meil on kaabakad võimule trügimas!” Otsivad välismaalt võimukaid mõttekaaslasi, sest ilmselt siin, Eestis, on liberaalid vähemuses.
Riigivastane tegevus peaks küll olema karistatav, või vähemalt ühiskondlikult taunitav. Ja see, et laimatakse ja sõimatakse ja torpedeeritakse kolme riigikogusse valitud erakonna koalitsioonikõnelusi, ON RIIGIVASTANE tegevus. Kas tõesti meie juristid seda ei mõista? Ja politsei jahib neid, kes püüavad igasugu pätte ja märatsejaid takistada?
Kas tõesti ka pearabi oli nõus liberaalide hüsteerilist sõnasõda toetama? Mulle on jäänud mulje, et rabid on targad mehed ja hea huumoriga, ega vihasta iial ühegi narri peale, saavad aru teiste eksimustest ja andestavad neile, oskavad igast olukorrast intelligentselt välja tulla.
Isegi kui ta vaid ennast ära kasutada laseb, ei ole see eriti arukas tegu. Ta elab ju võõrsil, võõra rahva hulgas, ja peaks seda rahvast austama ja natuke ka teadma, missugune on meie praegune olukord. Minul on piinlik. Ja ma ei saada talle vabanduskirja.
Meid kõiki, usun, on aeg-ajalt kuskil sõimatud… Me pole läinud politseisse, me pole sellest püüdnud poliitilist profiiti lõigata. Me pole seda ära kasutanud mingi meile ebameeldiva poliitilise grupi laimamiseks. Ega terve rahvuse halvustamiseks.
Lohutuseks: kui EKRE vastu on nii tohutu propagandasõda valla päästetud, siis peab ju kõik olema väga hästi! EKRE on endiselt usaldusväärseim partei, sest ega ju lolli või petturit või mingit marginaalset grupikest nii võimsalt ja nii mitmekesise armeega ei rünnata! Siiani on kõikvõimalikke koalitsioone rahulikult kokku pandud, mingit kisa ja lahinguid pole meedias (ja kultuuriauhindade jagamistel) kuulda olnud.
Nii et – edasi, ekreiidid, meie juhid on endiselt tasemel, hoiame neile pöialt ja saadame neile head energiat!
Juba suur poeet Nekrassov kunagi kirjutas, et: “Tõenduseks, et õige on ta võitlus visa; ei olnud talle kiidutorm; vaid õel ja metsik vihakisa.”
Hurraa, EKRE!
Armas Jumal, halasta meie peale, anna meie rahvale mõistlikku meelt, selget pead ja sooja südant. Aita meid välja isekuse ja enesekesksuse ja rumaluse epideemiast, et me õpiksime jälle ühe mõistliku rahvana normaalselt omavahel suhtlema. Ilma hüsteeria ja fanatismita.“