09.04.2019
Linnar Priimägi.
EKRE tee algul Riigikogusse üldse, siis aga esindatuse kolmekordistumine ja valitsuskoalitsiooni pääs, ning kõik selle ümber toimunud ja toimuv on juba põhjalikku poliitilist analüüsi väärt.
Tallinna Ülikooli dotsent, kunstiteadlane, kriitik ja luuletaja Linnar Priimägi Pealinnas seda teebki. Alustuseks loetleb ta täpselt üles need, kes EKRE valitsusse pääsu iga hinna eest takistada püüavad: võimust ilma jäävad erakonnad, ajakirjandus, isetekkelised või tekitatud rahvarühmad, feministid ja homod, näitlejad ja luuletajad, tänavale meelt avaldama tulnud inimesed (keda on küll sada korda vähem kui EKRE korraldatud tõrvikurongkäigu osalisi).
Linnar Priimägi nendib, et hoolimata haridusest või selle puudumisest kujuneb inimeste peades ühiskondlike nähtuste osas mingi kindel mudel. Nii on ka rahvuskonservatiivide endi peas üks EKRE mudel, ja teiste peas teistsugune, ning kõik oleneb sellest, millise nurga alt vaadatuna on see mudel kellegi pähe tekkinud. Helme EKRE mudel võitleb praegu kõigi teiste mudelite vastu.
Priimägi tõdeb, et EKRE vastased tahavadki üldkasutatavaks sundida oma mudelit EKRE-st ja kalduvad seejuures fanatismi vormi. “Haritud inimene vaatab EKRE-vastase fanatismi teket murelikult, lohutades end arusaamaga, et meie ühiskonnas puudub praegu emotsionaalne ja finantsiline potentsiaal teostada mingit värvilist revolutsiooni. Finantsi võiks ju tulla kasvõi piiri tagant, aga rahvas on loid, käärivad ainult õhukesed ühiskonnakihid,” nendib ta.
Kriitik ütleb tõsiselt, et valitsust loov Keskerakond sooviks praegu saada rahuaega, kuid selle valitsuse oponendid tahavad just sõda jätkata. Ja päris hea on Linnar Priimägi mõistujutu lõpp: kunagi lubas tema hea sõber Peeter Oja Arnold Rüütli presidendiks saamise korral emigreeruda. Ta siiski ei teinud seda, vaid jätkas lavastamist – ja teeb seda ilmselt ka EKRE võimule pääsedes.
Refereeritud Pealinnast