14.04.2019
Mussolini algatatud fašism sulandub vaikselt ka liberalismi.
Uute Uudiste lugeja Indrek Avarand arutleb selle üle, kui palju on tegelikult liberalismil ja totalitarismil ühist fašismi näol.
“Kõigepealt tuleks korra üle vaadata põhimõisted. Fašism (itaalia keeles fascismo) on poliitiline ideoloogia, mille tunnuseks on diktaatori olemasolu – juhikultus, millega kaasneb juhi vastutus, sh ühiskonna õiguste ülimuslikkus üksikisiku õiguste ja vabaduste ees. Ideoloogiat teostatakse läbi propaganda.
Ideoloogia tekib poliitilise idee massidele laiendamise käigus, propaganda kaudu. Propaganda on reklaami põhiliik, mille eesmärgiks on mobiliseerida hulk inimesi käituma ühtemoodi ning üheaegselt. (L. Priimägi „Propaganda sõnastik)
Eneseteostus on Maslow` püramiidi vajaduste ja väärtuste hierarhias kõige kõrgemal seisev vajadus ja seega ka väärtus inimeseks, rahvaks, riigiks jne olemisel.
On juba Aristotelese aegadest üldteada loogiline tõde, et igasuguse vabadusega kaasneb ka koheselt vastutus.
Vastutuse saab ka lihtsustatult nimetada karistuseks, laituseks, ka teatud tingimustel kiituseks ja premeerimiseks. Vastus vabaduse kaudu tehtud teole on vastutus.
Inimese vabadused peavad seega olema alati ka selle üksikisiku poolt vastutatavad, et ta saaks olla vaba oma tegudes.
Ilma vastutuseta vabadus on meelevaldsus teise inimese, perekonna, ühiskonna, selle korralduse ja kokku ka riigi ees.
Ilma vastutuseta ei saa olla vabadust ega ka vastupidi ja ühe nende puudumisel ei ole eneseteostust.
Liberalismi, kui ideoloogiat on kuulutatud kui isikuvabaduse ülimuslikkust. Kus kõigil üksikisikutel peab olema vabadus elada ühiskonnas vabana, olenemata tema erinevatest veendumustest, rahvusest, soost või rassist tulenevalt, vastavalt tema enese vabale valikule.
Liberaalne ühiskond on siis selline ühiskond, mis on kohustatud võtma vastutuse üksikisiku vabaduste ees. Võimaldama üksikisikul olla vaba kõigis tema tegemistes, kui see ei kahjusta teist vaba inimest, kel ei ole samuti vastutust ühiskonna ees.
Seega liberalismi ideoloogia kuulutab uut fašismi, kus üksikisiku vabaduste eest peaks vastutama ühiskond tervikuna.
Kui fašismi dikteerib diktaatorivõim ja kultus, siis liberalistlikku fašismi rahavõim ja selle kultus. Fašistlikus ühiskonnas teostab võimu diktaator ja liberaalses rahavõim.
Fašistlikus ühiskonnas puudub üksikisikul vabadus, seega puudub tal ka vastutus iseenda üle. Samas aga kuulub talle paratamatult ka vastutus kogu ühiskonna korralduse ees, mille tee ta on omas vabaduses ja propagandale alludes valinud…
Fašismi tee valinud rahvas vastutab oma enese vabadustest ilma jäämisega ja delegeerib sellega ka kogu vastutuse ühiskonda arendada st eneseteostust evida juhile.
Liberaalses ideoloogias on üksikisiku vabadus delegeeritud ühiskonna vastutuseks. Seega kogu ühiskond vastutab üksikisiku vabaduse ees, mille diktaatoriks on kapital.
Kui üksikisik on valinud liberalismi tee siis sellega annab ta ära oma enese pere, kogukonna, rahvuse, riigi st ühiskonna vabaduse ja vastutuse eneseteostuseks.
Sellega ka vastutab isiku tasemel oma enese ühiskonna eneseteostusliku vabaduse ja vastutuse kaotuse eest.
Inimene, perekond, kogukond, riik ja laiemalt ühiskond, millel ei ole oma eneseteostuseks vabadust ja vastutust, on hukule määratud nagu kõik fašistlikud režiimid, mis lõppevad suure verevalamise, st tohutute kaotustega üksikisiku tasandil, sest selline ühiskond ei ole võimeline ennast taaslooma ega ka kaitsma kõigi erinevate maailma nähtuste suhtes.
Sellisel ühiskonnal puudub patriotism ja rahvuslik ühtekuuluvustunne. Ühiskond, kus üksikisiku tegemiste eest peab vastutama ühiskond, ei ole jätkusuutlik, sest keegi isiku tasandilt kõrgemale ei saa vastutada pere, rahvuse ega kogukonna jne põhiväärtuste hoidmise, säilimise, kasvamise, sellest tulenevalt ka looduse hoidmise, oma rahva kodumaa ja selle kultuuri kaitsemise ja arendamise eest. See on sulatusahi.
Diktaator ei anna selleks võimalust, sest üksikisiku õigused ja vabadused selle teostamiseks on rahamaailma vastutada.
Seega uus fašism on liberalism, mida dikteerib kapital. See on korraldus, mida võib kuvada maksiimina. Ela ja lase teistel surra. Lase perel, kogukonnal, riigil jne surra, peaasi, et üksikisik veel elab.
Ühiskond, kus üksikisik vastutab ja on vaba eneseteostuseks saab ka luua vabalt iseennast, sellist ühiskonda saab kuvada maksiimina, „Ela ja lase teistel elada“. Siin on üksikisiku vabadus ka vastutusega kaetud. Oma enda vabadusega, mis kandub üle ühiskonna vabaduseks ja vastutuseks ennast teostada…
Eestlase eneseteostus ei ole miski muu kui eestluse loomine. Me teostame ennast ja seda saame me teha üksnes siis, kui ise ka iseenese eest vabalt vastutada saame.
Ühiskond, kus üksikisikul on ühiskonna ees vastutus, võib kuvada maksiimiga, „Et saaksid iseendale selles ühiskonnas üldse elada, peab see üksikisik olema valmis ka selle ette elu andma“.
See konservatiivne maksiim on antud ühiskonna korralduses meile ainsaks võimaluseks leida tee ühiskonnani, kus saab sedasi elada, kus saavad elada ka meie järeltulijad eestlastena, sest selles maailmas on vastutuse ja vabaduse mõiste arusaadavalt paigas.
Raha liberalistlik fašism viib läbi praegu ulatuslikku propagandakampaaniat ja lõhub meie eestluse ja pikemas perspektiivis ka riikluse alustalasid, selleks on kaasatud kõik suuremad meediaettevõtted, paljud liberaalse suunaga parteide rahastajad, nendega seotud MTÜ-d, ja kõik selleks, et te annaksite oma vastutuse üle kapitalile, olla seejärel ka veel näiliselt vabad ja vaid näiliselt võimelised ennast teostama siin, meie esivanemate maal.
See on tavaline fašism, mis hukutab rahvaid.”